Sinisest Märkmikust

2012-01-30T23:36:00.002+02:00

Hakkasin siia kirjutama erakordselt virisevat, tyytut ja nõmedat postitust, aga sain aru, et sellel ei ole mingit mõtet. Isegi kergem ei hakka. Ainult mõne päeva pärast on piinlik, et selline jubedu yles sai. Tuju on praegu selles alumises faasis, kogu aeg on kylm ja viimased nädal aega umbes on minaolemine olnud kohutavalt raske asi, mida teha.

Tänasest taasalgas kool. Esimesed olnud loengud tunduvad tulevat suhteliselt huvitavad, ainult yhe koodi järgi võib välja lugeda, nagu see oleks magistritaseme aine. See on veidi heidutav, ent minu tunniplaanis on tegemist siiski baka-ainega, nii et ei tea, mismoodi see asi tegelikult on.

Koolisysteemid mõjuvad samuti erakordselt vaenulikena.

2012-01-25T17:27:00.002+02:00

Vaheldumisi on olemine ylitore ja maailmas pettunud. Kui parajasti on hästi, on kõik hästi ja selles on enamasti syydi ilm või rippuma jäänud lahtistest otstest vabanemine. Mõnikord ka inimesed.

Kui parjasti on halb, siis maailm ei lase mul normaalse inimese moodi käituda ja selles on syydi erinevad syndijalad, puudulikud sotsiaalsed oskused või aja- ning rahapuudus. Mõnikord ka inimesed.

Minu draakoniaasta tuli väikese huvitava avastusega: kohati on nii, et ammu kylge harjutada yritatud harjumused löövad peale kahepäevast "Harju nii tegema!" pool aastat hiljem endiselt järjekindlalt välja. Teinekord jälle avastad enda kohta midagi parandamist vajavat, märgid mõttes ära et sellega peaks midagi ette võtma, ja ysna varsti avastadki esiteks asjade paranemise, olemata selle heaks vahepeal midagi teinud, ja teiseks, et oli ka viimane aeg nendeks avastusteks.

Elu on hetkel huvitav, ilma hiina needusteta.

2012-01-11T16:31:00.002+02:00

Ma ei tea, kas teistel ka, ent minul on kindlasti kombeks pseudoprobleemidesse kinni jääda. See on yks halvemaid asju, mis juhtuda saaks, sest kuna probleem ise on pseudo, ei ole selle lahendust ka kusagil olemas, otsi mis sa otsid. Pseudoprobleemist võib aidata lahti saada tegelemist nõudev pärisprobleem, mis oma kohaleilmumisega nõuab tähelepanu ja rebib mõtted mõttetustelt eemale, või mõni tõdemus, mis paljastab probleemi pseudosuse.

Ja teine huvitav tähelepanek: kui inimene on harjunud, et pidevat on mingi jama turjal ja see temalt järsku ära võetakse, oi kuidas ta siis hakkab iseenda ja kõige ymbitseva kallal urgitsema, et uuesti mingi jama oleks, millega tegelda. Ysna kummaline, samas mõistetav ja tundub veidi paratamatunagi.

Mul oli eile väga valgustav ning viljakas päev, nagu näha võib :)

progress-raport

2012-01-09T01:54:00.003+02:00

Nyyd on keesid valmis 5, asjakohased sõrmed aga nii paistes ja punased, et yhtegi peenemat tööd nädal aega teha ei saa. Või vähemalt nii näeb välja, tegelikult ma tean kyll, hommikuks pole paistetust ollagi, ainult nahakuivus ja teise sõrme vesivill jäävad meenutama. Kell on jälle liiga palju saanud, filmidest on ettearvatult kõrini.

Vahepeal nimelt olen vaadanud kahte iirifilmi. "White Irish Drinkers" õnnestus algusest lõpuni ära vaadata ja sygisese kirjeldusega kokku viia (toonasest mul polnud pealkirja kyll meeles, aga syndmustik oli ysna eripärane, andis kokku viia ja kindel olla.), eile katsetatud "Intermission" jäigi pooleli. Meenutas veidi briti seriaale, mida ETV näitab. Millegi poolest, ma ei oska täpselt öelda, mille.

Aga selle kõrinisaamisega ei saa ju ometi juhtuda nii, et ma käsitöö kõrvale mitte midagi ei vaatagi või kyllastan ennast seriaalidest. Praegu lõpetan ilmselt esmajärjekorras kyll ära poolelioleva "Enterprise", aga peale seda... Ehk peaks endale ise filme otsima asuma, äkki läheks siis paremini. Samas tundub see võtvat nii palju kurssiviimise ressurssi, et ei tea, kas tasub ära.

Mõtlemiseks polegi viimasel ajal aega yle jäänud, vaatan muudkui õue ja imetlen seda lund, mis lõpuks maha tuli. Praegu ta on ilus ja puhas ja valge, värske ka, ei tyyta veel.

A, ja, telefoni sain koralikult muusikat mängima. Lumetihase kõrvalt harjusin nimelt ja kahjuks arvutiski kasutama sellega yhildunud programmi, aga millegi muuga see hästi läbi ei saa. Muusika ka kõik vastavates formaatides ja vastavate tööriistadega organiseeritud, seejuures ma ise rumal dumbjuuser. Igavene syndijalg oli see asi kyll, aga sai lõpuks korda. Kaua ma ikka linnas käies yheainsama plaadiga piirduma pean, nii ei ole lõbus kuulata yldse midagi. Nii harva kui ma seda ka teen.

Voh seiklusi selleks korraks. Iseendal hakkab ka endaga igav juba vaikselt.

filmidest, +, mõlgutusi

2012-01-07T00:50:00.003+02:00

Olen vahepeal valmis teinud kolm koma midagi keed nendest uutest kangastest ja veel ei sure. Poole peal selgus kyll, et vähemalt yks riba on mul saanud vigaselt õmmeldud, aga selle annab ilmselt homme või ylehomme või mingi päev korda ajada. Töötamise kõrvale (ja muidu ka) olen vaadanud filme.

Ristiisa. Nägin ära '72 aasta jao ja umbes poole '74 aasta omast. Yhe asjana, mis on kindlasti teistmoodi, jäi meelde itaaliakeelse teksti ingliskeelsete supakate kujundus. Tavaliselt kohtab erevalgeid ja mõnikord servadest hajutatud halli raamiga supakaid, nood seal olid heledad. Ma ei mäleta ennast olevat näinud mitte ridagi lumivalget teksti, alati helekollane, heleoranž, hele-misiganes ta parajasti oli, aga tulemusena ei karanud ta ekraanilt näkku kinni ja mõjus orgaaniliselt. Filmist endast oleks ka hea rääkida, aga ma ei oska kusagilt peale hakata, nii et võibolla ei pea.

Vahepeal sai ilma töö-lisadeta vaadatud "Stalkerit". Pean häbiga tunnistama, et polnud seda varem näinud. No nyyd nägin siis ära, yhtlasi tabas mind valgustus nii otseses kui ylekantud tähenduses. Otseselt - no ilus valgustus oli! Aga kaudselt... Ma polnud kunagi varem aru saanud, mida inimesed filmis leiavad. Ma kyll yritasin, aga ma ei olnud ära tabanud, miks eelistada mõnikord filmi raamatule. Film on ju nii piirav - kui sulle ekraani pealt kõik ette näidatakse, siis mis endale välja mõelda ja ette kujutada jääb? Pikkustest pole mõtet rääkima hakatagi. Aga nyyd... no selle peale ma saan aru kyll, miks filmi vaadata. Mõjus äärmiselt hypnotiseerivalt, rohkem kui korra avastasin, et olen unustanud silmi pilgutada.

Tjah.

Sel ajal, kui mu pea parajasti ei absorbeeri mingisugust parajasti väljastpoolt tulevat infot, mõtlen iseenda ja muu sellist yle. Olen avastanud veidi mingisugust nõmedat kadedust, justkui oleks grupidynaamikas toimunud nihe teinud mind iseenesest halvemaks (ja olnud allergiline kõige suhtes, mis mind selle mõtteni sai juhtida). Jah, mäletan kyll, mu absoluutväärtus pole kahanenud, ma ei pea järsku hakkama kolm korda sotsiaalsemaks, et mind kogemata ära ei unustataks. Ma ei pea kellelegi tõestama, et mul on endiselt sama suhteline väärtus. See nyyd ei järeldunud mitte eelnevast, vaid mingitest kõnelustest, kust on välja tulnud, et minu väärtuseks ei peeta mitte neid asju, mida ma ise hindan ja yritan, vaid teisi, mis hingamisena loomulikult tulevad ega muutu vähemoluliseks kui kellegi teise mingid teised omadused arenevad. Selle kõige meeles pidamine on veidi pingeline.´

Mulle on viimasel ajal hakanud tunduma, et tegelikult ma ei ole yldse nii probleemivaba või kindel või rahulik kui mul viimasel ajal mõista on lastud. Leian enda kyljest vigu nii enesehinnangus kui passiivsuses, arguses, jõudes otsapidi masendusehoogudeni välja. Vahepeal arvasin tõsimeeli, et need probleemid on kas sootuks selja taha jäänud või tugevalt tagasi tõmmanud vähemalt, aga nyyd, kui ei ole enam pidevalt silma ees ja kindlalt meeles teadmist, et kellegil on veel hullemini, tulevad need uuesti kapist välja ja sunnivad endaga tegelema. Võibolla nad olid vahepeal peidus lihtsalt sellepärast, et nad on kogu aeg olemas olnud ja ma olen kuidagi õppinud nende ymber elama. Kohatiste väljalöömistega, tugevaks ehitatud reaalsuskontrolliga, mingite selliste asjadega, mis yhte-teist loomult nõrka või habrast kylge yles blufivad või kompenseerivad. "Ma tahan kellegiga aega veeta, ma helistan talle." - "Ära helista, ta tegelikult ei taha sust midagi kuulda!" - "Bullsh, kui ei taha, kyllap ta siis ytleb.".... "Tee nyyd selline nägu nagu sa teeksid midagi täiesti igapäevast, nagu sa ostaks iga päev oma veinipudeli!" (Mitte, et selles midagi erilist või kahtlast oleks kunagi olnud, aga see on yks kaupadest, mille ostmine mind alati närvi ajab ja sunnib kala nägu tegema.) Neid näiteid on palju.

Mingis mõttes on kahju, et ma ei mäleta enam, milline inimene, milliste isiksuseomadutega olin lasteaias. Igatsen veidi seda aega tagasi, sest ei mäleta sealt mingisuguseid populaarsusvõistlusi, yhtegi põhjuseta väljatõugatut. (Yhte tydrukut mäletan, kellega keegi ei mänginud tavaliselt, aga see oli ka praktiline: ta oli peaaegu umbkeelne venelane ja tol hetkel see oli suur takistus. Ta läks veidi aja pärast vene lasteaeda, kus ta ilmselt enese ja teistega suurepäraselt hakkama sai.) Koos kooliga on kõik see jama, kõik see teistsugusus, kõik see maeiteamis peale hakanud. Ma ei tea tõesti enam, mis mille tinginud on. Kooliea olud, no nii umbes 14-15 eluaastani, on mind ilmselgelt kujundanud palju sellisemaks, nagu ma olen, aga mis ma alguses olin? Ma ei pea siin isegi silmas ainult "halbu" omadusi. Tahtmine ise hakkama saada. Umbusk olukorras, kus minu ja maapinna vahel on midagi elusat-hingavat (mu jalad peavad maas olema, või puuoksa vms peal, mingi säärane paranoia). Helitausta mittevajamine (vaikses toas ei ole mignit põhjust raadiot vms mängima panna). Yksinda olemisega osaliselt harjunud olemine. (Siinkohal peab laiemalt selgitama: ei, ma ei saa normaalselt elatud ilma mingisugusegi grupita, pean silmas pigem tavalisust ja harjumist yksi kaheinimeselaua taga istumisega või koolilapsed-paarikaupa olukorras ylejäämisega.) Mingid sellised asjad. Praegu on need mu jaoks äärmiselt olemuslikud ja neid oleks raske nimetada, kui need ei oleks erinevates olukordades tulnud välja suurte erinevustena minu ja inimeste vahel, aga kas nad on algusest peale olemas olnud? Mismoodi oleks elu yldse läinud, kui ma oleksin käinud mõnes teises koolis või olnud oma klassis teisel positsioonil?

Mitte, et praegusel olukoral midagi viga oleks, et oleks midagi kurta-kahetseda. Olen ju ikkagi nimelt see, mis ma olen, ja needsamad olud, millele just viitasin, on aidanud mul selliseks kujuneda. Paistab, et kohati olen isegi aktsepteeritaval kohal mingites maailmapiltides. Kuidagi... kuidagi järelemõtlik on ja veidi ebatäielik. Kui mu roll ongi teha ainult seda, mida ma niigi, mõtlematagi teen, siis kas sellest peabki mulle piisama? Tahan olla veidi rohkem kui see, kes keelatud kohas ujuma läinud sõprade riideid kaldal valvab, ykskõik kui oluline või vajalik see inimene parajasti ka poleks, tahaks ju ise tulla välja ideega vette hypata!

Kysimus jääbki, kas ma olen kunagi olnud see teine inimene, äkki mul on lihtsalt olnud keskkond, mis mu veidi hullumeelsed ideed alati tagasi ja mõnikord mulle näkku viskab, nii et nende tekkimine on sumbunud... Ma ei taha ju olla alati igav olnud.

Niimoodi ma mööda ringi mõlgutangi aina. Ja tegelen mignite muutustega, niipalju kui veel saab, aga tunne on, nagu oleks juba viimane hetk, kui mitte napilt liiga hilja.

jamast lahti

2012-01-04T12:49:00.002+02:00

Mis imelik imeasi see on, et yhte jama on mõnikord võimaik ravida teisega, isegi kui too on väiksem.

Eelmine postitus kaotas peaaegu hetkega oma tähenduse, kui ma päev läbi allkorrusel isaga söögilauda jagades sain teada-aru, et vanaema ammune hypotees asjade tegeliku seisu kohta meie peres on tõsi. See ei löönud mind isegi märkimisväärselt rivist välja, sest sellega on juba ammu pidanud tegeletud saama. Ma olen seda aimanud juba yle aasta aja. Siiski see kindluse määr oli järsku piisav jama, et eelmine ports kõrvale jätta.

Ja hea on, et jäi ja yle läks. Mul on tunne, nagu ma oleksin mõned päevad maganud ja avastanud nyyd enda kõrvalt hoopis parema inimese. Niipalju parema, et tunnen tungi ennast paremaks teha, et yldse midagi olla. See kirjeldus kõlab nagatiivselt, ent pole seda mitte. Mul on energiat ja motivatsiooni ennast kiiremini paremaks elada, sest minu enda probleemid, millega ma vahepeal lähemalt tutvust tegin, ei ole kogemata kuhugi haihtunud või parandatud saanud, nende korda ajamisega tuleb veel tegelda.

Käsitöönurk: uue tööportsu kangad on imekaunid! Tumedad öösinised, tulised kõrbekuldsed, kõik see paks luksuslik siid, mis ainult iseendale omaselt läigib. Iga värv nii iseennast täis, nii kylluslik! Ma ei ole enamasti arvanud, et oranž ja sinine omavahel hästi kokku sobiksid - enamasti jätab see sinisest plassima ja oranžist haiglasema mulje, aga need.... Lihtsalt puhas rõõm on siiani olnud nendega töötada, kuigi ilmselt ma arvan homseks või ylehomseks midagi muud - see paks kangas on käte vastu ääretult vaenulik.

*

2012-01-02T18:21:00.002+02:00

Ja jälle läheb kõigutamine lahti. Kõigutatakse mind mu jalgadel.

Alati juhtub kuidagi niimoodi, et kui ma lõpuks, lõpuks ometi midagi-kedagi usaldama hakkan, ivakeseks ajaks saan selle suurepärase kuuluvustunde, tuleb mingi tagasilöök. Võib juhtuda, et ainult kujuteldav, aga tuleb. Kunagi aastate eest oli mul trenni-inimeste kollektiiv. Enamuse ajast ma olin kyll selle hulgas, aga yksi, korraga sees ja ometi väljas. Jõudsin umbes paar nädalat rõõmustada selle yle, et inimesed mu ymber saavad yksteisega suurepäraselt läbi ja ma tõesti olen lõpuks yks teiste hulgast, kui kolm lähedast sõbrannat võtsid endale kollektiivnime, endile kolme peale. See polnud esimene kord kui midagi sellist juhtub ja see pole kahjuks ka viimaseks jäänud.

Grupis on mingid asjad, mida ma saan teha ja olla ennast vähimalgi määral pingutamata, sama loomulikuna nagu hingamine, kuid kui ma pean ainult nendega piirduma, eraldab see mind teistest. Ja just siis, kui ma selle õnnelikuks viivuks ära unustan, tuleb ja hammustab see mind selja tagant.

Ja ega ma ei teagi, kas mul on lihtsalt halvasti vedanud või ma olengi kuidagi defektne ja sobimatu mingite omaduste poolest, mitte kunagi päriselt oma... Või äkki ma lihtsalt kipun meelde jätma neid kordi, kui see juhtub ja unustama ära need, kus ei juhtunudki.

Kõigega seoses tunduvad hetkel kõik kiitmised ja muu selline mulle ylemängitu ja võltsina, nii et läheb veidi aega, enne kui mul lihtsalt iseenesest uuesti normaalsem hakkab.

In other news, mu selle kuu käsitöö-tööports tuli just täna kohale. Seda on hirmus palju.

aasta vahetub

2011-12-31T13:33:00.002+02:00

Lugesin just seda, mis eelmise aasta lõppemise kohta kirjas oli.

Eile, aasta tagasi, leidsin ma, et peaks nyyd veidi rohkem selle maa-poole kõrvale oma linna-asja elama. Kui nyyd vahepealset aega vaadata, siis just seda saigi tehtud. Akadeemiline puhkus, teenindustöökoht, katsetused iseseisva eluga. Ja kuigi see kõik ei mänginud välja täpselt nii, nagu ma oleksin tahtnud, oli see siiski suurepärane ja äärmiselt õpetlik. Ma ei mäleta, kas see iseenda hooletusse jätmise tunne oli aasta, enama või vähema eest, aga see on yle läinud. Ma olen selle maalapikese, mis ma olen, ära koristanud, seda niipalju uurinud, et nyyd ma tean, kuhu on mõtet toetuda, kuhu on mõtet ehitada ja kuhu mitte. Mõnusalt oma-jalgade-peal on olla kõige selle lõpuks. Ega see ei tähenda, et elu oleks yhtäkki kolmkymmend korda lihtsamaks läinud, aga jälle on mingid hädadega toime tulemise mehhanismid juurde kasvanud-õpitud, iseenda piire veidi täpsemalt tundma saadud ja nii edasi.

Veidi klišeelik tundub peale tagasivaate panna kirja ka ootused uueks aastaks, aga võibolla peaks siiski. Olevat ju klišeed seda just sellepärast, et need töötavad. Või umbes nii räägitakse.

Loodan, et aasta pärast sarnast asja tehes olen yhe suure saavutuse, projekti, kogemuse võrra rikkam. See on nyyd see asi, millega ma kavatsen salaja ja suure innuga tegeleda, kuni sellest midagi välja tuleb või tulemata jääb. Mhm, tulemata võib ka jääda, vabalt, aga ma ei tea ju, kui ma ei proovi. Muus osas... võibolla peaks ette võtma ja uuesti veidi sygavamalt muude asjade kõrvalt ka larbi-asjadesse taas sisse elama. Paari nädala pärast on esimene võimalus, hea inimene Elaviel kutsub lahingmadistamist kokku. Käsitööd on hämmastavalt vähe tehtud saanud viimasel ajal, ehk tuleks ka see uuesti ja pärisemalt ette ning kätte võtta. Selle kõige juures ei tohi ka uuesti tagasi tulev kool kannatada saada ja ma loodan, et sellega saab nyyd veidi paremini olema kui enne.

Yhtlasi loodan ma tõesti kogu sydamest ja väga siiralt, et tulev aasta ei võta mult yhtegi tuttavat vähemaks ja toob sõpru ehk isegi juurde. Et ma suudan ennast vaimselt veidi treenida ja täiskasvanumaks saada, mul on endiselt päris palju liiga lapsikuid käitumisjooni. Et kõiksugused võlad saavad vaikselt ära õiendatud ja võibolla mõni uus maa ära nähtud. Mõni uus keel lähemalt yle vaadatud ja palju uusi huvitavaid ideid läb mõeldud. Endaga lõplikult rahu tehtud.

Sellest vist piisab, ega ei saa yhte aastat ootustega yle ka koormata. :D

2011-11-07T00:02:00.002+02:00

See blogi ei ole surnud.

Vaatamata kõigile ootustele.

Niisiis.

Halb tuju on. Kõik on hästi, lihtsalt halb tuju on. Miskipärast on vähemalt see osa maailmast, mis mind igapäevaselt ymbritseb, yles ehitatud selliselt, et ykskõik mis olukord mu elus ette tuleb, varsti tuleb see ette ka tagurpidi. Kevadel olin ma alatasa tööl ja ylejäänud aja nii väsinud või muul moel hõivatud, et inimene olemiseks ei jäänud aega. Kahjuks langes see kokku ka migni perioodiga, kus inimene olemise vajadust tuli ette rohkem kui tavaliselt. Nyyd on see olukord siis ennast mulle vastupidi ette söötnud. Ehh, elab yle ja edasi ja tegelikult pole häda midagi, aga paneb mõtlema, kas ongi nii, et neid inimesi paistab alati rohkem vaja olevat, keda parajasti hästi kätte ei saa. Et alati on yks, kellel on parajasti vaja teist, aga tol on muud ka teha. Miks ei võiks elu olla nii lihtne, et kõigil on alati yksteise jaoks aega korraga? Ja järgmisel .. päeval, nädalal, misiganes ajahetkel on mõlemal muud tegemist, kah korraga nii et miski puudu ei jää. Nii lihtne ja ilus elu oleks sedasi.

Mu kirjutamine on roostes. Mõtted kordavad ennast peas nagu hernetera tyhjas karbis ringi veeredes (geniaalne väljend halvasti ymber öeldud, sain selle kunagi sellest eestikeelesest robinhoodi raamatust, mille pealkiri ei olnud Robin Hood).

Mida ma teen ja teinud olen...

No ma teen oma käsitöö asja. Ja logelen. Ja olen viimasel ajal jälle sattunud tsyklisse, kus ma olen kaua yleval ja magan pool päeva maha ja teenin sellega ära kõigi ymbritsevate pahameele. Kurb tõde on, et ma teen asju tunduvalt vähema protsendi oma ajast kui võiks ja olen sellele vaatamata kogu aeg väsinud. See tegelikult ei ole miski efektiivne ajakasutus, kui päevas saab tehtud kaks lehekylge teksti ja mõned pisted midagi ning ylejäänud aeg kulub molutamisele tegevuste eel ja järel ja vahel, pooleteiseks tunniks enda käimajooksmiseks hommikuti ja kaheks tunniks lõdvestuseks peale tundi-pooltteist (kui hästi läheb) tegutsemist. Sellega peaks midagi ette võtma ja see midagi on võibolla esiteks veidi parema unetsykli loomine.

Aga kui mul on vaja kasutada neid paari tundi pimedat ja vaikset aega kella kahe paiku...

Näis, mis sellest elust saab, präsi nii nagu viimased päevad see edasi minna ei kannata, sest ma pole mitte midagi ära teinud.

2011-09-12T21:09:00.002+03:00

Täna on imelik päev. Kõik asjad, millel on olnud nii palju, nii kohutavalt palju võimalust minna täiesti edutult, et mitte öelda katastroofiliselt halvasti, on läinud hästi ja kiiresti. Ärkamine, millega mängisin suurt riskimise mängu, et kas ikka õnnestub või siis mitte, toimus peale armuaega vabatahtlikult. Koristamine, mida mul tuli ette võtta asjade ylesleidmiseks, ei andnud kyll soovitud tulemusi, ent läks kiiresti ja kergesti ja edukalt. Neljast läbi vaadatud sahtlist poolteist sai tyhjaks tehtud ja tegelikult on prygimäekraai seal veidi veel. Kõike ei jõudnud yksipulgi läbi ka uurida, pigem sai laia lauaga löödud. Nojah, kui kahe aasta joooksul pole praktiliselt yhtegi neist sahtlitest avatud saanud, võib sealt samahästi ära visata ka otse kõik, kuid erinevad vanad koolipäevikud ja aukirjad ja pihuloomad ja nii edasi... neist mõned võivad ehk alles jääda ka.

Jah, koristamise käigus kõike otsitavat kraami ei leidnud, kyll aga hiljem. Nägin veidi aega vaeva, et ema appi meelitada - otsima asju, mida ta väga väga ammu näinudki polnud ja mille kuju isegi silme ette manada ei õnnestunud. Või noh... Lõpuks õnnestus ka, ja siis oli kotitäis salajast metallikraami paari hetkega leitud. Nina alt. Kuhjast, mille ma taskulambi abil korduvalt yle olin käinud, valgustatud ruumis. Vähemalt on käes, vähemalt on lootust?

Täna on selline päev, kus tahaks kallistada kogu maailma. Igayhte ykshaaval ja kõiki korraga, lihtsalt sellepärast, et miski arutu heldimus on võtnud võimust.

2011-08-06T00:56:00.002+03:00

Appi, kuidas aeg lendab. Suvi alles algas, teda peaks veel peaaegu kaks kuud järel olema ja ikkagi on sygisene olla. Ja väike laps, kelle ema ma teadsin siis kui teda veel polnudki, läheb lasteaeda. Ja vanemad on yhtäkki vanad ja lapsed on yhtäkki välja kolinud nendele rajatud kodust (segaduse vältimiseks, mina ja õde siis, ei midagi keerukamat siinkohal) ja täna on juba nii mitmes päev kuust mis eile algas ja...

Ma ei tea. Ma ei oska vist seda tempot. Nii paljut ei oska! Nii vähest oskan, aga selle eest hästi.

Näiteks mõtlesin ma välja ajaloo, mida on lihtsam õppida ja õpetada, mis ei ole kuiv ja igav, vaid on kangelaste lugu. Miinus aastaarvud ja keerulised parteibosside nimed, aga koos Peppin Lyhikese ja Saksamaa yhendamisega (noored romantilised poisid, schwarz und rot und gold nööpaugus või kuidas sellega oligi). See oleks ajalugu, mida sa saad jutustada ja see jääb meelde. Ega ma ei mõtle, et unustame aastaarvud ja kroonika täiesti, aga miks ei võiks neid jätta nendele, kellele asjad huvi pakuvad? Miks ei võiks igayks juba väiksest saati teada no.... no kasvõi sellest saksa-inglise õhusõjast, mille nime ma olen unustanud, sest kooli sõjalugu libises sellest kiirelt yle.

Mõtlesin välja, et asjad on halvasti, aga mitte mignitel välistel ja vääramatutel põhjustel vaid mast laiskusest ja mõtlematusest ja kõige selle peale vaadates saaks ka väga palju hullemini olla.

Mõtlesin välja ja tabasin ära, mismoodi võib olla olla teismeline - selles pisikeses etapis, kui kõik käed-jalad järsku kohutava kiirusega kasvavad, keha muutub just mõõtudelt. See vajs väljamõtlemist, sest ma ei mäleta et ma ise seda kogenud oleks, kui õige aeg oli. Nyyd saan sellest veidi maiku, kui avastan iga päev, et yks või teine asi on laiaks jäänud ja linnas suurest poeaknast möödudes vaatab vastu mingi inimene, keda polegi paha silmata. Harjumatus, vat mis see on.

Elu nagu elu ikka. Paljut, millega rahul olla ja paljut millega teps mitte.

2011-06-27T22:44:00.002+03:00

Peaksin ilmselt alustama vabandusega ende aadressil, kes siia veel aegaalt kiikavad - see koht on unarusse jäänud seoses kõige kohutavalt paljuga, mis toimunud on. Kui aus olla, ei mäleta ma isegi enam, millal viimane postitus tehtud sai - selles osas on lugejatel eelis, nad saavad lehekylge veidi alla kerida ja järgi vaadata. Igastahes...

Ma olen hetkel Saaremaal. Siin on suvi ja maalolemine ja päris puhkus. Siia saamine oli pooleldi seiklus omaette, aga sellest ilmselt igayhele eraldi, kes kysida tahab ja viitsib. Sest mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

(Klaviatuur, millel ma kijutan ja mis on tegelikult lihtsalt Pyy klaviatuur, on vahepeal veidi kannatada saanud, erinevad puruained ja nii edasi, näiteks n-täht ei taha korralikult töötada. Või siis ma ei oska enam kirjutada nii konkreetselt kui varem.)

Ma olen see aasta teinud väga palju ootamatult resoluutseid otsuseid, igayhe omal ajal, omadel põhjustel aga ikkagi osana teekonnast selle elu poole, mida ma endale tahan ja valinud olen. Väga suur osa neist, kuigi vist mitte päris kõik, on tulnud Inimeste seltsis. Nyyd olen välja mõelnud, et oma kolmjala-tööle ma enam tagasi ei lähe. Sai kõrini - nii tyytut ja viletsat tööd tehes tahaksin saada selle eest rohkem palka kui praegu saan, kuigi praeguse palga eest paremat tööd teha oleks ka aktsepteeritav variant. Mis ma siis teen? Otsin uue töö mõistagi. Lahkumisavaldust veel ei ole, aga see ilmselt tuleb mitteametlikult homme ja telefoni teel ära anda.

Ma olen kõigi nende otsustega olnud kohutavalt rahul. Maailmas vastuvoolu ujuma hakata ei ole kerge olnud, tuleb tunnistada. Vanemad ja eriti vanaema on veendunud, et ma teen hetkel oma eluga midagi halba ja kahjulikku, aga ma ei ole selles ise sugugi nii kindel. On ysnagi selline tunne, et jah, need on Inimesed. Need on justkui päriselt need inimesed, kellele võib toetuda, kes on nõus olema iga Oma tagala - ja ma ei mõtleks ka kahte korda, kui peaksin ise kedagi toetama. Ma olen nende olemasolu yle eriti täna ja eriti siin ja praegu nii kohutavalt tänulik, ma olen hetkes kyll vaikne, aga meeletult rahulolev, meeletult õnnelik. Nendega saab naerda ja reisida ja arutleda ja mängida ja tõsine olla. Saab rääkida ja saab vait olla, sest alati ei ole vaja rääkida. Saab hinnata ja hinnatud olla, saab otsa vaadata ja ise olemas olla. Ei pea kandma maske, kuigi mingi osa ajast peaks olemas olema veidi konkreetsemal kombel kui ma harjunud olen. Ja ma olen õppinud. Ma olen õppinud ära tundma ja omavahel eristama seda, kui maailmal on minuga migi proleem, ja seda kui minul on maailmaga. Ja seda, kui on lihtsalt väsimus või tahtmine millegi järgi. Ma olen ennast nende kõrval paremini tundma õppinud ja see on tegelikult yks suuremaid asju, mida inimene saab teisele anda.

Aitäh et te olemas olete. Aitäh et te mul olla lubate. Ma yritan kunagi ennast nii korda saada, et ma saan hakata tagasi andma, sest ma ei taju, et ma seda veel teeksin.

näitsik ja nooremand

2011-04-22T13:21:00.002+03:00

Tahtsin mõlgutada mõned mõtted tänapäeva ja naisterahvaste koha pealt. Sellel asjal ei ole pointi ja sellest ei arene kardetavasti välja seisukhta, need on vaid mõned märkamised nii enese kogemustest kui nende inimeste omadest, kellega sellest räägitud on saanud.

Ma usun, et ma ei ole ainuke, kes leiab, et tänapäeva naisterahvad vanuses keskeani ja mõnel juhul sellest ylegi, saab ysna edukalt liigitada kahte peamisesse tyypi: näitsiku-neiu tyypi haldjalikumad õblukesemad tegelased ja need, kes on rohkem nagu päriselt inimesed - tiiu-talutytreke ja teised temasugused ehk emandad. Yhest tyybist teise liikumine tundub peaaegu yletamatult raske ja kyllap see on kuidagi seotud proportsioonidega, harjumustega, ainevahetusega ja veel palju muu sellisega ja sellest vaid osa on valitav.

Kahjuks (hea kyll, mõnede õnneks ehk ka, peamiselt ent siiski kahjuks, mitmekesisus oleks võit) valitseb massikultuuris, tänavapildis, kogu selles pilte ja reklaami täis sootsiumis meie ymber ainult ja ainult neiu-tyyp. See dikteerib, missugune sa peaksid olema. Sellega arvestatakse moodi luues, trende välja haududes, see vaatab vastu tõesti igaglt poolt ja igast naiselikumast stereotyybist. Mõnele vaatab ehk peeglist ka ja neil võib olla veidi lihtsam leida yhiskonna paletist roll, millesse ennast sobitada. Eriti kehtib see muidugi noorte kohta, sest vanusega kipub inimesel ikka isiksust ja oma pead juurde kasvama.

Aga mida peavad siis tegema need noored emandad? Sellele iluideaallile vastamine nõuab pidevat pingutust, kui yldse võimalik on. Nurgas salapäraselt vaikides mõjub näitsik mõtliku, salapärase, põneva ja kaugelenägelikuna, samas kui nooremand samas paigas on, ytleme ausalt, lihtsalt mõttetu pooleldi sootu inimene nurgas. Keset vestlusringi lehviv naeratus siia ja lausekatke sinna liblikas-näitsik on ikka veel põnev, ligitõmbav, kaunis, isegi kui ta on veidi liiga purjus ja naerab, hambad veidi liiga laiali. Sama tegevuse juures nooremand mõjub jällegi pigem... tyytu, valju, totra ja ebameeldivana. Näitsik tõmbab ennast kurvaks keraks kokku ja kõik ruttavad lohutama, sest ta on nii pisike ja nunnu ja maailm on ilmselgelt talle liiga teinud. Nutta löristav emand saab pigem pahakspanevaid pilke: ise nii suur ja ikka töinab! Ja kui kõik on hästi, siis omaenese iseseisvat elu edukalt juhtiv emand näib millegi iseenesestmõistetavana - ta on ju nii tugev ja iseseisev! Aga kui sellega saab hakkama näitsik, on see midagi tähelepanuväärset ja taevani kiidetavat, sest näete, naine, meie kõigele vaatamata ebavõrdses yhiskonnas!

Aga tegelikult iseloomu ei jagata ju sellele typaažile vastavalt. Kurvaks võib minna nii näitsik kui nooremand. Seltskonnahinge mängida samuti. Ainult et...

Nojah, võibolla see on kõik hala. Identifitseerides ennast tugevalt nimelt emanda-tyybiga tundub mulle muidugi, et maailm on minu ja meie vastu. Eriti, kui maailm ei ole parajasti kõige kõige sõbralikumas tujus, on kõigil teistel alati lihtsam - eemalt vaadates suuremaid hädasid ei näe. Aga see hala või hakkamasaamatus on siiras - sõltumata mu isiklikust enesehinnangust on mul ikkagi tunne, et praegusel siinsel elukorraldusel ei ole minu-meie jaoks kohta, mis laseks lisaks inimesele ka naine olla. Sest naine, eriti ja peamiselt just noor naine on tugevalt pandud võrduma näitsikuga ja normist erinev siis järelikult on midagi muud.

postitus

2011-04-18T21:53:00.002+03:00

ehk lyhike ylevaade kõigest ja paljust muust.

Kirjutan seda hetkel kyll vanemate juures, aga seda kõigst sellepärast, et kodune internet on olemas või ei ole täpselt tema enese suva järgi. Võibolla aitaks USB-USB juhe asja veidi paremaks muuta, aga mingil määral olemas on see kleenuke võrguyhendus eelkõige siis, kui teha aken lahti ja lasta kylm sisse.

Tegelikult mulle see koht meeldib. Sellel on palju vigu, millest osasid oleks võibolla võimalik parandada, kui oleks plaanis sinna tõesti viieks aastaks või nii jääda. Praeguses seisus ma seda muidugi kätte võtma ei hakka, sest vaatamata oma yleyldisele sympaatsusele on selle korteri soojapidavusomadused ylimalt kaheldavad, nii et talveks tuleb mujale minna. Muidu... noh, madratseid ei ole veel tulnud. Pikendusjuhtme peab välja mõtlema. Selliseid asju on palju tegelikult, mis yhel või teisel kombel pisidetailiga paremaks saaksid, aga nende parandamine ootab veel paar nädalat.

Muu eluga olen samuti rahul. Töö ei tapa enam ei selga ega jalgu, kui jalatseid vähegi hoolikamalt valida ja vahepeal mõned liigutamise moodi harjutused teha. Läbisaamine vanematega on hiiglama palju paremaks läinud peale ära kolimist - ma ei pea neid nägema tihemini kui ma ise valin ja nad ei ytle mulle ette, millal tõusta või magada.

Kuulen enda kohta positiivseid hinnanguid nii tööl kui elus yleyldiselt. Ise tunnen ennast ka niipaljukest paremini, et neid uskuma jääda suudan. Yhed ja teised asjad vajaksid mõistagi veel parandamist, aga tegelen ka nendega. Aega on mõistlikul määral - töö on tööpäevades, umbes pooled päevad on vabad, isegi siis kui osa sellest ajast lihtsalt maha magada, jäb peaaegu piisavalt yle. Noh, võiks veidi rohkem, tõesti, aga mitte väga palju enam.

Näiteks tänagi. Magasin maha suurema osa päevast ja valgest ajast, jäädes umbes kella 12 aegu magama ja ärgates pool 7. Olin olnud eelnevalt yleval piisavalt kaua, et ennast selle pärast põrmugi mitte syydi tunda. Oli tööpäev, teine päevane vahetus järjest. Tulin tyhja rahulikku koju, sain mõne pilgud taastuda, paar sõna internetivestlusi pidada ja siis tuli kaks head inimest, kelle seltsis öö jäi väga lyhikeseks. Aususe huvides peab tunnistama, et toimunu ei vastanud mu eeldustele-ootustele, ent ma jäin väga rahule. Arvasin, et on hea õun, aga näe, oli hoopis hea banaan. Nii täitsa võib. Elu tundub yleyldiselt veidi ilusam ja rõõmsam ja helgem kui mõned päevad tagasi, kui kõik mõjus närviajavalt või kurvastavalt või mingi muul moel lõhkuvalt.

Hommikul avastasin muru. See oskab alati kuidagi ootamatult, kuidagi yleöö välja ilmuda.

*

2011-04-09T00:26:00.003+03:00

Ma ei oska mitte midagi öelda. Kõik on nii hästi, et praeguste võimaluste juures veel paremini oleks raske. Säran ja käin ringi, suu kõrvuni. Varsti kaon internetist osaliselt, uues kodus seda pole. Aga ainult osaliselt. Avalik võrk on ikka veel olemas ja muud asjad ka, aga kiirsuhtluskanalites mind vist väga palju ei näe veidi aega.

Yhtlasi vabandan, et siin on nii vaikseks jääud, aga ma olen eriti viimased paar nädalat olnud elamisega kohutavalt hõivatud. Peas on nii palju mõtteid ja muutusi, et ei oska seda vel normaalse inimese kombel sõnadeks teha.

Maailma Parimad Inimesed.

2011-04-04T01:45:00.000+03:00

yhest ja teisest ehk aeglane mõtisklus

2011-03-30T00:33:00.002+03:00

Mis siis vahepeal on olnud. Aega polegi palju mööda läinud, õigupoolest on ainult natuke, aga toimunud on hirmus palju - venitab aega.

Oli see koosistumine Paldiskis, oli väiketiiger ja vastutustunde puudumine minu poolt. Veel veidi enne seda oli taevast kukkunud töövestlus. Nyyd on töökoht, eile oli esimene päev ja homme on järgmine. On olnud hirmu ja emotsioonidele allavandumist, on olnud uut värsket lootust ja tõsiseid kõnelusi.

Vastutustunde puudumine... see tilluke kutsikas on nii armas ja nii oma, aga kuiväga ma ka ei tahaks endale valetada, ei oleks aus teda endale võtta. Teda ei peaks jätma terveks päevaks või terveks ööks yksi koju ja mu elu saab veel mitu aastat olema väga ebakindel. Nii ei peaks mitte tegema. Ei oleks ilus ja viisakas selle väikse vastu.

Tööle sain nimelt vanalinna kõigepoodi Kolmjalga. Seal on 12-tunnised vahetused nii päeval kui öösel, null võimalust istumiseks ja ometi häbematult väike palk. Aga see on parem kui mitte midagi, nagu ma viimase aja jooksul juba väga mitmendat korda ytlen, seda iga kord tõsiselt mõeldes. Usun optimistlikult, et kui oma raha kontrolli alla võtta, on ka selle palgaga kuidagi võimalik elada. See tähendab, et kui hästi läheb, kolin paari kuu pärast välja. Veidi kurb hakkab ka juba. Kurr jääb maha ja Polar ka...

Uus ja hirmutav Päris Elu. Mitte vaheaasta töötegemiseks ja enda yle mõtlemiseks, vaid päris elu. Kestva tööotsimise, kestva eneseleidmise ja elamisega. Ja eilsed tõsised kõnelused... On hirmutav kyll, aga kuidagi vapraks hirmutav. Jah, ma tahan, jah, ma tahan praegu neid väljakutseid, neid õppetunde, seda elamist.

Isegi siis, kui ma vahepeal ei suuda käituda nagu tasakaalukas täiskasvanu. Tõesti alati ei suuda ju. Messenger teeb sedalaadi suhtluse veel keerulisemaks, kaotades ära hääletoonid ja närvlikkused ja kõhklused sõna keskel. Ja siis flipingi ajutiselt ära, olen nagu viimane nõme ja arvan paremini nendest, kes selle peale ära ei jookse. Hiljem kahetsen ise ka, sest ma ei pea sellisest käitumisest ja nii käitujatest suuremat. Ikka ja alati loodan järgmine kord paremini.

Avastasin just pisiõe pärisblogi. Ei lingi seda siin, ma ei ole kindel, kas ma tahan teda siia lugema (kui ta juba ei käi...) või teda enda nägemisest teadma. Aga lugesin ja avastasin, et see inimene on huvitav, ja see inimene kirjutab hästi, väga hästi. Tõeliselt naudin stiili, mis eriti viimasest kajast kõlama jäi. Võõras inimene, aga oma ka.

Igatsen Inimest ja eraelu ja asju. Ja natuke igatsen võimalust maailmale tõestada, et nii saab ka töötada.

midagi

2011-03-24T13:15:00.003+02:00

Kuidas see nii juhtus, et mina pean klattima mingeid sotsiaalseid vastuolusid? Teiste omi? Miks nii? On kyll natuke naljakas mängida keskjaama ja puha, aga kui ma pean hakkama otsustama, kuidas lahendada selliseid pähkleid, siis on ylikeeruline teha nii, et kõik korda läheks.

Muidu õmblen. Tähenduses, umbes paari tunni jooksul võtan kätte ja lõikan pärispluusi välja, võibolla jõuan enne õhtut veel kokkugi õmmelda. Saab ilus ja hea, olen juba praegu rahul. Ainult paela võiks ka valmis saada, oleks eriti perfektne.

Arvutikoti projekt kössitab tooli all, aga on endaga väga rahul. Näppisin eile piltide ilmutamist oodates nii mõndagi säärast õhukest, ja kui ma kavatsen vahematerjali kulutada nii palju kui esialgu plaanis oli, siis see saab olema väga hea ja turvaline asi.

Piltide ilmutamist? Mulle on tegelikult juba väga hulk aega närvidele käinud, et mul ei ole iseenesest normaalseid pilte justkui yldse. Igavene õnnetus, kui alati õnnestub välja näha nagu eiteamis. Nyyd võttis hea inimene R. kätte ja otsustas mulle näidata, et ma tegelikult ei ole lootusetu selles osas. Lyhidalt võib öelda, et see õnnestus väga hästi. Ma olen ylirahul, sest paljud neist olid hämmastavalt normaalsed ja mõned isegi v. head.

*

2011-03-23T09:57:00.002+02:00

Unine. Kurb. Pool aega pysin viha peal pysti. Kinnitan endale, et ei jäänud millestki ilma pikemas perspektiivis. Või vähemalt mitte paljust.

Päev õues on päikseline. Annaks justkui lootust, et kõik laheneb lõpuks hästi.

Halb on nii halvasti olla.

lehitseda

2011-03-14T14:34:00.002+02:00

Eile pidi siis kirjutatud saama. Saab täna. Kuupäevanumber on vist ikkagi seesama, nii et päevapiiride nihkumine jääb jälle ette ja segama.

Mõtlesin selle yle, milline rõõm-õnn on võimalus lehitseda mineviku kultuurikogemusi nagu raamatut ja valida nende hulgast kasvõi iga õhtu järgmine, mida elada. Täna võtad ajastute kohvijoomistest endale selle, homme teise. Justnimelt see valikuvabadus, see mõttelise lehitsemise tunne (oma teadmiste piirides, muidugi, aga mis siis) on ysna uskumatult hea. Täna ma võtaks niimitmenda sajandi ja niikauge kultuuriruumi ja yritaks seda veidi hingata. Homme võtaks lähedasema nii ajas kui ruumis. Sest saan ja tahan.

Detailitäpsus selle juures... iga hinna eest taga aetav detailitäpsus võiks taganeda yleyldise atmosfääritunnetuse ees. Ei ole ju maailmamuuteliselt oluline, et kõik kohvid oleksid mõrud "sest-nii-oli", kui mõni igatseb suhkurt sinna sisse.

Selle kõige juures on mitu väga suurt probleemnurka, mida ma hetkel ära lahendada ei oska. Näiteks, kui palju detaile võib muuta, et See oleks ikka veel See. Omaenese tunnetusele ei tohi liiga kõvasti lootma jääda, sest mul on kuri kahtlus, et teise aja ja aastasaja ning kaugema kultuuriruumi kogemust ei suuda keegi nii täpselt mõista, et seda detailipiiri tõmmata. Ja kui ta tõmbamata jätta, võib tekkida veidrana näiv olukord, kus need inimesed, kes autokapottidel õlut joovad, leiavad, et just nii seda 20. saj alguse Pariisis tehtigi, seda dekadentsi asja.

Ja selle juures veel - kumb on siis olulisem, kas see, et nad tunneksid vaimset sugulust oma "eeskujudega", või see, et see ka väljapoole paistaks? Kes ytleb, et nad ei saa end selle juures just samamoodi tundagi? Kes ytleb ja keda kuulata ja kas ja kus on piir, on ilmselt igayhe enda asi.

Näeh, alustasin hõiskamisega, et vaat kui hea on, et nii saab, ja lõpetasin täitsa tõsises toonis, vastamata vist yhelegi kysimusele.

Pea on veidi... raiskulaskmisene. Projekti-prototyybi ymber on nii palju mõtlemist olnud, et ei tihka seda hästi kätte võttagi. Kell läheneb kolmele, tegelikult peaks minema kangapoodi ja ostma ära hädavajaliku peitluku ning lootma, et tänase päeva jooksul liigub siin majas ka keegi, kes teab hädavajaliku isolatsiooni-pehmenduse materjali asukohta.

Mõtlesin veidi jutustada ka suurepärasest karamellivärvisest õhtust siin, aga ei tihka.

2011-03-14T00:33:00.003+02:00

Terve nädal on mööda saanud, ilma et ma oleks siia midagi kirjutanud. Lehekylg ent ei ole teps mitte surnud - kylastan seda mitu korda päevas, peamiselt oma lingiribakese pärast. Pidin kirjutama mitmest asjast, seejuures põgusalt isegi läinud nädalast, aga ei viitsi enam yldse. Ehk homme.

hall ja peaksolema-vihmane päev

2011-03-07T16:00:00.002+02:00

Nõelumisest on siiber, loodetavasti ainult tänaseks. Mitte et ma seda tänasel päeval juba liiga palju teinud oleksin, aga lähiminevikus palju kyll.

Selline veidi ebameeldivalt sooda olemine on, aga ma tean kyll, miks. Magama läksin veidi peale 6 hommikul, taevas oli juba heledamaks minema hakanud ja ema vist ärkas parasjagu. Täna on see päev, kus ma käsitööd ei tee, mis siis, et tähtaeg nagu juba oli nii umbes 4 tundi tagasi. Vähemalt mu oma sisemine tähtaeg, eksole.

Kysimustepilv: Huvitav, kas õnnestub yhe hea inimesega kontakti saada? Kes kirjutas sellises stiilis-teemas kommentaari, et nende järgi määratud autor seda kyll ise kirjutada ei oleks pidanud saama? Kas ma spoilisin endale just suure tyki telekat ära, täitsa oma peaga? Kas ma kavatsen järgi ka uurida? Kui mitu CV'd ma täna saadan? Kas ma saan mõnele neist vastuse ka? Millal tuleb VR vastus? Millal ja kuhu ma tööle saan? Mis imelik lõhn see toas on? Kes koristab? Kas ma tahan täna yldse kohvi? Mida ma siis muud tahan praegu? Millal rammestus yle läheb ja kas selle vastu saab midagi ette võtta? Miks veel kevadet ei ole? Miks aastas on ainult yks eksemplar 25. märtsi, kui ma arvatavasti tahan olla kahes kohas? Kes mind sedasorti yritusele kutsub?......

et igav ei oleks

2011-03-07T04:42:00.002+02:00

Lost oskab ennast hämmastavalt hästi. Kaasahaaravus täielik, ent mitte igavene.

Mõtlesin just välja, et meil on siin pärisilmas täiesti olemas Morgan ja tema nimi on Richard.

Need kaks palun lugeda täiesti eraldi mõtteavaldustena, sest need ei seostu yksteisega hetkel kyll kuidagi rohkem kui ajaliselt - lähedasel ajal minu pähe sattumise kaudu.

2011-03-04T21:30:00.002+02:00

Tänane päev on selline, et mitte miski ei tohi toimuda. Kange tahtmine on pugeda pehme teki sisse, teha päev läbi eimidagi ja käituda yleyldiselt justkui oleks peavalu või muidu haige.

Tegeikult on vitamiinipuudus, ma märkasin. Käisin korraks poest läbi, lihtalt et aru saada, mida ma tahan. Puuvilja. Eelistatult pomelot, aga igasugused muud kõlbavad ka. Õuna väga ei taha. Ei taha kohvi, ei taha šokolaadi, ei taha isegi teed hästi. Tahan olla vati sisse pakitud ja vaadata Losti, aga hästi ei saa seda ka teha, sest siis saab esimene hooaeg ju otsa ja teise kohalejõudmiseni läheb veel aega. Aga võibolla kohe ei saa ka.

Natuke nagu uni on, aga mitte päris. Selline... lihtsalt habras olemine. Täna ma olen kyll klaasist, silt kah veel kylge: "Mitte puutuda!"

Kõiges selles on syydi eilne õhtuöö, mis on tänast olemist absoluutselt väärt. Sellist hinda võib maksta kyll, aga mitte kogu aeg.

Tore oli ja siis oli veel parem. Jah.

yhte, aga teist ka

2011-03-01T21:59:00.002+02:00

Olen elust siia kirjutamise vahepeal natuke nagu ära unustanud. Huvitav, kas blogimisekomme hakkab ise maha jääma? Igast asjad teevad nii mõnikord. On olemas ja töötab ja töötab ja töötab ja hädavajalik suisa, ja siis yhtäkki kaotab igasuguse tähenduse ja läheb meelest vaat et hoopis ära.

Täna aga tulin kodu poole ja mõtlesin, et maailm on ikka yks ilus koht. Parajasti oli kõige tyypilisem madalrõhkkonna ilm, soe, natuke suitsune õhk ja kõik kohad niiskust paksult täis. Lumi selline yldse mitte libe, vaid teraline ja urbne. Lumevallid räpahallid, nagu nad ainult kevadeti ja sellise umbse ilmaga on. Tavaliselt on sellisel puhul ainult yks võimalus - see ilm rikub mu tuju ära. Hall ja vastik. Seekord mitte, sest peale sellist ilma on kevad jälle hulka lähemal. Just iseenese rahulolu maailmaga ja kohetulebkevad-lubadus tegid asja täna toredaks, vahvaks, ilusaks.

Pea on väsinud. Käib justkui veidi ringi, otse und ka ei ole. Kael valutab, kui nurka väga hoolikalt ei vali. Kogu ymbritseval on mingisugune ebarealistlik loor peal. Ei ole kylm ega palav ja kohvi ka hästi aidata ei taha. Samas, mis mõttes mul juba uni? Ärgatud sai kaheteist aegu, mitte päriselt varem.

Käsitööga on hetkel hästi - seda on piisavalt, et mul kiire oleks. Mõtlesin välja, et peaks mingi käsitöö majandamise vihiku sisse seadma - et siis sellele selline asi sai myydud ja raha selle eest niimitu kysitud. Lihtsalt jäädvustamise huvides.

yle pika aja yks vanamoodi postitus

2011-02-20T15:11:00.002+02:00

Võiks ikka midagi kirjutada, sest aeg ei ole seisma jäänud. Saabuvast või vähemalt lähenevast kevadest annab tunnistust aina pikemaks veniv päev ja see meeletu soe päike. Hoiame juba veidi aega lõunakaare aknaid päeval irvakil nii tunnijagu, muidu kytab endnest suurtest akendest heledalt sisse paistev päike toa liiga kuumaks.

Selle suure valge päevaga on yks häda. Sellega ei saa mõnusalt teha talviseid tubaseid asju, sest see on nii hele ja nii kevad ja nii aktiivset liigutamist nõudev. Aga mul on kõik talvised tubased asjad veel tegemata ja pooleli. Kättevõtmiste kuu on. St, praegu, taevas, mitte radokuu kui selline (kuigi tol pole ka häda). Tegemist tahab ikka veel see heegeldamine, tegemist tahab see uus valge nõelkindapaar, tegemist tahavad need kaks paela, mis rõduukse kyljes ripuvad ja syndida tahavad nii see tore villane arvutikott kui see tore linane lyhikese käisega särk. Ja veel mingi umbes miljon muud asja.

Ja lugemist ootab ka päris päris mitu raamatut, mõned neist paberil, mõned arvutis, aga seda ei taha ka sellise valgusega teha. Seda peaks tegema siis, kui õhtul on pimedaks läinud, aga siis ei viitsi ju ka. Ja palju ma õhtul niiviisi pikalt kodus olnud olengi.

Eile näiteks olin kylas, mängisin Arkham Horrorit. Tore oli. Midagi mäletasin varasemalt reeglitest, suurt osa mitte, täringud veeresid keskmiselt. Loodetavasti midagi ära ei rikkunud. Varem olen selle mänguga kokku puutunud tegelikult pigem vähe - mõned korrad, mitte rohkem. Reeglite tõlgendamises oli erinevusi, aga pigem vähe.

Nyyd leidsin talvisest Myyrilehe numbrist luulet, mis mulle meeldis. Liis Koger tegi ta sinna. See on mõnevõrra sugulaslik mulle kohati. See on veidi sedamoodi, nagu ma ise teen - aga linnalapsem veidi. Läänekultuursem. See ei tee teda halvemaks, tal on see tunne sees ja alles. Siiralt soovitan, usun, et võib paljudele meeldida. Raske on luulest rääkida, kui peamine asi on see omalaadne sõnastamatu emotsioon selle taga.

õeh...

2011-02-17T00:23:00.002+02:00

Täna sai väljas käidud ja arvatavasti tore yritus maha magatud. Käisin esiteks verd andmas. See oli seekord natuke imelik, sest ma pole ammu käinud Ädala tänava keskuses. See on ymber tehtud. Seal on tekkinud kysimustiku täitmise monitorid näiteks. Heh, ja pall mu käes oli nii kõva, et miski lihas kyynarvarrel hakkas suisa ära väsima - oli kohe tunda, et treening. Hemoglobiin on vist korras selleks korraks - või midagi sellist.

Peale seda oli äärmiselt eesmärgistatud kohtumine linnas (yhe ootamatu negatiivsevõitu uudisega) ja meeldiv ajaviit. Ent samal ajal, oh häda-hädakest, toimus yritus paar kõrvaltänavat edasi. Ja kui ma oleks tolle kuulutuseteksti korralikult lugenud kohe alguses, mitte täna õhtul, oleks eesmärgistatud kohtumine võinud toimuda või vähemalt jätkuda just nimetatud yritusel. See oleks ilmselt olnud veidi teistmoodi ja ei saa kindel olla, et ydini meeldiv, ent siiski.

Muidu... yritan endaks jääda, samal ajal paremaks saades. Just nii ongi.

2011-02-15T20:57:00.001+02:00

ARGHHHHH!!!!!

nukker ja nördinud

2011-02-13T18:13:00.003+02:00

Tusane olen. Otse halvasti polegi miskit suurt, ent hästi ei ole ka teps midagi justkui. Miljon pisiärritust jooksevad kokku ja rikuvad olemist.

Yhtlasi olen pahane, kuid ennekõike rahulolematu iseendaga. Mõne tunni eest tuli mõte, et võibolla mõnede päevade tagune otsus polnudki õige. Näib, et ma ei suuda olla piisavalt tore ja hea ja päikseline, et olla meeldiv. Piisavalt hea, et mitte mõjuda halvasti. Ma ei taha ju... Ma ei taha olla turris ja morn ja ylikriitiline. See ei sobi kokku yhegi mõttega, mis mul on. See ei sobi kokku yhegi olemisega. Võibolla see lihtsalt on valesti, mis siis, et mul tegelikult on olnud tore.

Ei ole hea ja õige, ei ole yldse õiglane tekitada negatiivseid emotsioone nii... nii tundlikule mõistlikule taibukale toredale hoolivale ausale&arukale heale inimesele, kelle ma enda lähedusest avastasin.

Võibolla osaliselt kantud pragustest mustadest värvidest (aga mitte kuigi palju) tunnen ma ennast väga halvasti selline olemise pärast. Tahaks olla parem, aga on tyhi lootus, et ma tõesti kunagi heaks hakata suudaks. Selline nõme olengi.

ikka elus

2011-02-12T22:56:00.002+02:00

Tänase päeva võib lugeda kordaläinuks. Palju stiilsete inimeste pilte, sõrmkybaratäis vestlust ameerika autodest (mina olin kyll see kuulaja pool, ent siiski.), kokkuvõttes meeldivalt veedetud pärastlõuna ning õhtupoolik.

Siin on vahepeal vaikne olnud, sest mul on olnud kõike muud teha ja siia pole midagi yle ajamiseks jäänud. Tegelikult olen ma olnud vaheldumisi kas liiga mujal ja väga vähe arvuti taga, või vastupidi, väga siin ja liiga palju arvuti taga, kummalgi juhul on raske olnud leida midagi siia kirja panemiseks. Võib arvata, et asjad normaliseeruvad varsti või hiljemalt mõne aja pärast, ent kui midagi kirjutada pole peale nende asjade, millest kirjutada ei oska, siis...

Leidsin täna Linnalehest yhe töökuulutuse, millele esimesel võimalusel vastan. (St, esmaspäeval.) Sain yhe soovi-tellimuse järgmise nõelkinnaste paari jaoks. Mõlemad on positiivsed uudised.

Ei kuula, nyyd lõpuks ometi ei kuula enam kogu aeg yhte ja sama muusikat. Mis meil on, veebruari keskpaik? See tähendab veidi vähem kui kahte kuud. Seda on väga väga palju. Ju siis oli vaja ja oli õige atmosfäär, aga nyyd hakkab ära tyytama.

Kodus on asjad keerulised. Kuna ma olen ysna veidi aega olnud õhtuti pigem kodust ära ja ööpäevarytm on tugevalt hommikusse kaldu ("Sul on pea asemel öö!" on konkreetselt kõige ilusam asi, mida selle kohta öelda saab.), on vanaema juba paar korda teinud salvavaid kommentaare kujul: "Jälle lähed tööle, jah?", kui ma kell õhtul välja minema sätin. Tema pahameel ei too kaasa jamasid, ent selline märkus on siiski ysna haavav. Mõningased arusaamatused ja vastuolud temaga on tavalised, aga ma tegelikult ei taha sellisel okslikul jalal olla.

Säh postitus.

2011-02-06T03:07:00.002+02:00

Olen kummaliselt peast natuke kypse, syydistan selles aina pikemaks muutuvaid päevi ja veidi järele andnud talvekylma ehk mingit kevadeeelset jaburust. Iga aasta mngil sellisel ajal hakkab ryndama, iga aasta mingil sellisel ajal olen ma kypsevõitu ja see ei ole yldse liiga äge.

Segadus, sigadus.

(On kylm ja uni ja paistes sõrmed, nii et ma rohkem ei ytle midagi. Kui, siis hiljem ja millegi muu kohta.)

heh, hih

2011-02-04T02:04:00.002+02:00

Ometi kord on mul ka midagi õnnestunut raporteerida.

Tööjagamise byroos käisin ytlemas, kes ma selline olen ja mis ma oskan ja et nad võiksid mulle sobivaid pakkumisi edasi saata. Sealt on kuu aja pärast lootust ka veidi raha saada. See sai tehtud peale umbes nädalast hoovõttu. Hoovõtt oli vajalik, ent lõppeks oli oluline punkt see, et mul oli vaja inimesega linnas kokku saada ja seline konkreetne tärmin on palju meeldivam ja kättesaadavam siht kui "Homme peaks sinna minema. " Ja kui ma juba linnas ja yleval ja toimimas olin, polnud ju raske ennast koos paberitega byroosse ka vedada.

Vaatamata jamadele võib ka tänast "käsitööõhtut" õnnestunuks lugeda. Käsitööd minust eriti tehtud ei saanud (ja koju tulema haktes unustasin ma enda omad sinna yldse maha....), ent sai arutletud haridussysteemi yle (need, kes pole selles kogu aeg sees olnud, suudavad asjale läheneda loomingulisemalt. Also, miks ma teda varem pelgasin?) ja yldse. Nurrrh, hästi läks. See, et ma ei teinud ise tegelikult midagi hästimineku jaoks, ei takista mind yldse sellega maru rahul olemast. Nurrrrh.

Kindlasti on veel midagi olulist, see ei tule mulle lihtsalt praegu meelde. Ju siis ei peagi.

poolpäev, sajas vähemalt.

2011-01-29T23:09:00.002+02:00

Maailm töötab taas normaalsel kombel ja see on tegelikult tänase päeva parim uudis. Ainuke uudis, kui aus olla, sest ma ei ole jälle mitte midagi teinud. Homme tuleb kindlaks teha, et kõik ikka teaksid, ma ei lähe esmaspäeval kooli.

Natuke nõme on niiviisi praegu olla. Tundub, et kui ma ei pyhenda iga ärkveloldud hetke peaaegu paaniliselt kiirele heegeldamisele või nõelumisele või kõlamisele, ei tee ma yldse kunagi midagi kasulikku või abiksolevat. Keegi ei heida seda veel ette. Veel. Aga ometi tundub isegi pisike arvutimängupaus logardlusena. Kyllap see mingil määral ongi, aga tuleb töönädalat oodata, et selgust saada.

Oleksin tahtnud tegelikult juba eile oma asjaajamised ära ajada, aga selgus, et eile oli kuu viimane reede ja selle kohta kehtivad erireeglid, nimelt on asjade ajamise paik lahti kell 8.15-10.00. See on ogaralt vara mu jaoks ja niipalju kui ma võrgust uurinud olen, ei olnud reedel yhegi paberi tähtaeg. Tundub natuke liig ärgata yles kell varavara, kobistada omade paberitega kuhugi Tondile, et võibolla saada teada vaid seda, et kahju, kullake, sina raha ei saa.

Kuulan eriliselt intensiivselt seda yhte laulu, mille kohta ma olen paar korda öelnud, et laulja teeb häälega seal mingit iiriskommi-asja. See mõjub peaaegu yle mõistuse šefilt viimasel ajal, ma ei tea päris täpselt, miks. Tähelepanu yhe asja juures hoidmisega on suured raskused - seda postitust kirjutan juba kolmandat või neljandat hoogu.

Nii ongi.

mitte midagi ei toimu, kõik toimub.

2011-01-28T17:27:00.002+02:00

Ja raske see koorem on kanda. Usaldus teeb rõõmsamaks, ent natuke selline tunne on, justkui oleks kivikoorem turjale vajunud.

Alustasin Teksti lugemist uuesti. On parem kui enne. Eriti, kui võtta teadlikult sihilikult aega kujutada ette iga viimset kui detaili võimalikult pildiliselt. Mis ilmselt on just see, kuidas asjale peaks lähenema, aga ma ei oska ju esimese korraga lugeda muud kui lugu. Eks näeb, kui läbi saan, mismoodi siis tundub. Kirjutan mingeid võimalikke seoseid yles. Mõtteid, et mis võib olla yhendatud kustkohast ja millega. Nagunii tuleb lõpuks välja, et ralliässa riided mõtlesin ma ise välja.

Heegeldan, vedelen teleka ees, valutan mõnda yletreenitud lihast - elu nagu elu ikka. Esmaspäeval ootab mind tööjamade keskus - kui hästi läheb, on lootust saada veidikene raha.

Ööpäevarytm ei vasta yhiskonna omale. Kella 12 aegu magama minna tundub jaburalt vara, kolme-nelja aegu juba võiks - aga varaseim iseärkamise hetk on 12 paiku päeval selle juures. Ei tunne ennast liiga syydi selles, ent see natuke segab kohtadesse jõudmist.

elust

2011-01-27T17:44:00.002+02:00

Mis on uudist või mis on muutunud? Suurt midagi, tegelikult. Esmaspäeval lähen töötukassasse, sest tänu heale inimesele Dle sain teada, et mulle tegelikult peaks sealt isegi raha maksetama heal juhul. Sõltub sellest, kas mu konkreetne vallandamispaber käib töötuskindlustuse alla või mitte, ja ise ma seda hästi välja lugeda ei suuda. Pole vaja olnud.

Teen kodus käsitööd ja olen muidu selline... vedel ja poolasjalik. Esimene kolm nädalat ette võetud endaliigutamist on vaikselt mööda saanud, järgmised kolm on veidi teise programmiga - et asjad oleks huvitavad, sobiva koormusega ja piisavalt hõlpsad teha. Tulemusi ei ole liiga palju, aga natuke on tunda ja ma olen sellega suhteliselt, peaaegu et väga, rahul. Eelkõige on iseendal parem, sest ma tean, et ma olen midagi teinud, et parem oleks. Kadunud on paar sentimeetrit yhte ja teist.

Kodust välja on liiga vähe saanud, kuid see ei pruugi lähemal ajal muutuda. See omakorda aga tähendab, et jama, mida ma päevas suuda taluda, jääb aina vähemaks. Ma ei jõua iga päev, ei jõua ylepäevagi, emale yritada puust ette ja punaseks teha, miks ma arvan just nii nagu ma arvan. Tema aga räägib nyrivõitu järjekindlusega ikka piisavalt tihti, kuidas "Kyll sa näed, kui raske sul saab selise suhtumisega olema elus kuhugi jõuda! Sa pead ju arvestama yhiskonna ootustega! Kuidas sa niimoodi saad inimestega suhelda, kui sa arvad seda ja teist ja kolmandat - kuidas need sinu seisukohad saavad kellelegi mitte ette jääda?" Uusim huvitav hyyatus-ohe: "Sa kõlad peaaegu nagu kommunism nagu seda meile koolis pähe taoti!"

Njah. Kuidagi ikka saab. Alati on saanud, miks siis nyyd ei peaks?

käsitööline

2011-01-22T12:23:00.003+02:00

Peale otsust on mul nyyd olnud hämmastavalt palju jaksu ja tahtmist kogu oma käsitöölisusega tegeleda. Karpe on vahepeal valmis saanud oma kuus tykki - homme läheb ilmselt nende kaante kirjamiseks ja ideid mul juba on, kyll ja veel. Vilti pidin juurde ostma, sest varemvarutu hakkab vaikselt otsa saama (asi, mida ma kartsin, et kunagi ei juhtu.). Lisaks võtsin nyyd ette ema villase pleedi korrastamise - koid on sellele augud sisse söönud.

Mõtlesin välja käsitöömeistri, kes teeb allerlei käsitööd odava raha eest tellija materjalidest - hästi odava, sest peamine tasu on katus pea kohal ja kord päevas syya, niikaua, kuni vastavat projekti tehakse (9 tundi päevas, aktiivselt.) Mingis veidi kogukondlikumas paigas võib ideeliselt isegi õnnestuda mõnel inimesel niiviisi elada.

Jah, käsitöö jaoks on nyyd jaksu ja mingi kerge moraalne kohustus on kodus ka veidi rohkem töid ära teha - nõusid pesta või midagi sellist igapäevast. Kuidagi... elusam olemine on. Väga palju elusam.

nii.

2011-01-19T01:08:00.002+02:00

Meenutan vana kinnijäänud valimiste plaati, kui õhkan: "Tehtud!" Aga tehtud on. Nyyd, kui lugu on juba nii kaugel, et enam tagasi võtta hästi ei saa, julgen ka siin välja öelda.

Tulen koolist ära. Esialgu akadeemiline, juhuks, kui ma tõesti ymber mõtlen. Samas, ega keegi eriti ei usu, et ma aasta pärast kooliga jätkan. Just veidi aja eest lõpetasin isaga sellest asjast rääkimise. Siirast tööusku ja vaevanägemiseusku, nagu ta on, ei saanud ta esiotsa lihtsalt aru, miks nii. Kuidas saab nii, et tahad mugavat elu ja usud, et iga päev ei pea olema tyytu ja nõme vaevanägemine.

Lyhidalt (sest ma olen poolepäevasest ootamisest, et Kõnelus ära pidada, ja siis selle pidamisest maru väsinud) on plaan selline: leida suvaline täisajaga töö. Esialgu tõesti suht suvaline, peaasi, et mingit palka makstakse. Natuke aega seda teha, paar kuud pea kogu palk alles hoida, leida yyrikorter või tuba mõistlikust korterist, ehitada endale yles mingi poolmystiline "oma elu" ja vaadata siis, mis edasi saada võiks. Võibolla kunagi hiljem uuesti kool ette võtta - aga võibolla ka mitte. Vaadata, kuhu elu viib.

Võib õnnitleda, võib sõimata, võib pakkuda tööd või elamispinda. Teen igast asju ja loen hea meelega.

see ei ole surnud!

2011-01-18T00:30:00.002+02:00

Praegu on nii, et ma irwitan kõvasti. Hästi kõvasti. FB põhjustel. Veidi laiemas perspektiivis on aga nii, et mu olematu sess on läbi ja muud asjad tahavad tegemist. Kui hästi läheb, saab homme näiteks mingi ports paelu või karpe tehtud (mu käsitööunistused, ajee...). Õhtul aga, kui loomulikku valgust väheks jääb, nagu õhtuti ikka, harjutan arvuti abil elutaolekut.

Ja vahepeal teen ettevalmistusi homseks õhtuks, kui kass kotist välja lastakse. Saab lastud. Tähendab, mitte see päris kass, kes siin kusagil on, vaid see mm... see teine.

2011-01-15T02:56:00.002+02:00

Mingi hulk aega, (täpsemalt umbes kaks päeva) hiljem on kõik endiselt sama halvasti, aga see ei tundu nii nurkaajav. Eks ma teadsin juba kolmapäevaööselgi, mida tuleks teha. Nyyd lihtsalt olen kaks päeva selle yle muigutanud ja arvan ikka veel samamoodi - nii et päris mööda ei saa see ilmselt olla. Siiski ei ole veel midagi kindlat, mõnedki kõnelused on veel pidamata ja nii. See ootab veel veidi.

Vahepeal sõidan nädalavahetuseks Lätti.

Halvasti

2011-01-13T02:20:00.002+02:00

läks. Umbes kõik läheb halvasti, peale selle kontserdi enda, mis läks ysna hästi. Pikemalt hommikul, kui ma ei hala liiga palju mingite väiksemate asjade yle, kui ma yldse siis veel halamiseks põhjust näen. Hommikuti on maailm veidi parem.

eh, elu!

2011-01-09T13:09:00.002+02:00

Eilne päev oli nõme, tänane saab ehk selle võrra ägedam olema. Mul on hommik (just lõpetasin pärishommiku-brunchimise perega), ja juba on olnud vähemalt kolm head yllatust. Tundub realistlik, et head asjad jätkuvad õhtuni välja. Ei, isegi neli head yllatust - ma ärkasin ise ja tunni võrra tavalisest varem. Ma avastasin, et kusagilt on tekkinud mingi mystiline kogus jõudu. Arvutit avades hakkas otse iseenesest mängima täpselt õige muusika. Raamaturiiulil on jälle lootust. Yhesõnaga, mis veel juhtub?

Väga palju võiks samas mitte juhtuda, sest kui kõik juhtub, mis juhtuda saab, ei jää mul yldse aega oma kohustusliku kirjanduse jaoks. Eksameid vaatasin just - reedeks peab olema suur, tõeliselt suur hulk head asja läbi loetud ja tegeikult veel natuke rohkemgi. Aga pole hullu! See on hea kirjandus, mulle meeldib seda lugeda. Lihtsalt... mingeid teisi asju on ka, mida tegema peaks.

Arutasin eile seda yhega natuke. Viimati olid mul kooliasjad ideaalses korras siis, kui väljaspool kooli ei olnud midagi. Kui ma avastasin, et elu on ka mujal, siis hakkas kool kiiresti ja kõvasti kannatama (st, gymnaasiumist alates.). Autahvlil pole ma kuigi kaua olnud, kuid yksikud neljad põhikoolis muutusid peaaegu-suvetööks gymnaasiumis. Tuleb kuidagi... Midagi peaks ette võtma selles osas. Kool võiks olla kõige muuga orgaaniliselt seotud, ent ta ei ole.

Tykk aega juba yritan siin kirjutada, aga ei õnnestu väga. Kui nii, siis nii - tuleb lugema asuda.

sessi pole olemas!

2011-01-07T00:51:00.002+02:00

Sess hakkab isegi mulle vaikselt ajudele mõju avaldama. See näeb välja nii, et mulle tundub kaval teha jälle seda trikki, mida ma suve lõpul kunagi tegin ja magada yle öö. Hämmastaval kombel ei tähendanud see toona, et ma magaksin miljon tundi korraga, vaid lihtsalt iga teine öö. Kuna lugemist on palju ja põnevat (ja kohati ebavajalikku) ja enamasti kohustuslikku, siis võib ju. Veidi aega.

Huvitav on lugeda, sisseahmitav adjektiivirikas keel hakkab mu idiolektile mõju avaldama. Seda on huvitav hinnata selliselt pooldistantseerunud vaatepunktilt - ma näen kyll, kuidas ma räägin teisiti kui tavaliselt, aga kuidagi midagi selle vastu ette võtta ei õnnestu.

Etno ei jookse ja see on natuke kurb - mulle meeldiks, kui mul oleks umbes 15. kuupäeva paiku või paar päeva hiljem võimalik tahtmise korral viia Craftcenterile järgmised umbes kaheksa või kuus või kymme karpi. Õmmelda võiks neid veel kuidagi, aga ma ei leia seda tunnet, millega neile mustreid peale viltida. Ma suudan oletada, millest selline ikaldus on tekkinud ja tean, mida saaks teha, et asjad tõenäoliselt paranema hakkaksid, aga see võimalus ei meeldi mulle. See tähendaks enese taasimmutamist kogu asjakohase muusika ja taustaga, aga see oleks väljastpoolt tulev ja seeläbi a priori veidi nõrgem impulss. Õige ja hea oleks see enda seest yles leida, uuesti jooksma saada.

Yhtlasi näitaks taasimmutamise vältimatus näiteks seda, et ma ei saa, ei suuda korraga teha kahte asja, need peavad yksteist välistama. Aga ma olen ju nii veendunud, et ei pea! See käib kuidagi nii, et nende registrite vahel peab saama sujuvalt, vabalt, loomulikult liikuda, tahtmise järgi. Neid peab saama kombineerida ja neid peab saama kombineerida kuidagi nii, et mõlemad saavad seeläbi veel paremakski. Võti näib käeulatuses, aga ma ei tea täpselt, mis ja kus ja kuidas ta on.

Emotsionaalsest kyljest on samas korras. Peaaegu. Olen ysna tublisti teinud ka neid teisi harjutusi, mida olemas ei ole - ja neid juba piisavalt kaua, et mingi mõju tekiks. Mõju on kahtepidine. Yhest kyljest on enese rahustamine lihtsam, keskendumine on lihtsam, kui nendele asjadele keskenduda. Samas teisest kyljest peab seda asja siiski hämmastavalt suure tahtega tegema, sellele kõigele peab keskenduma, nii palju on vaja harjutada ja õppida ja avastada. (Eelnev ei pidanud mingit mõtet omama. Kui ei omanud, siis las olla.)

Ainult et see kirja pandud, avastasin, et see ei käi yldse emotsionaalse poole kohta. Emotsionaalne pool peaks olema hoopis see, et mul on endiselt vaimustus. Seda võiks olla veidi vähem, see pole liiga tervislik lõpuks niiviisi, võib ennast ära nikastada (nupust! hii) või midagi. Samas mul on terve päris keeruline komplekt igast muid emotsioone, sealhulgas erinevad -väärsused, mida igasugune kultuurikokkupuude kipub tekitama mõneks ajaks. Nii palju on lugeda ja õppida ja areneda. Muudkui tahaks. Meenutab veidi seda, kuidas ma unistasin larbiaegade alguses kõiges jube heaks saamisest raske töö läbi.

(Sest mulle tundus, et ma pean olema Jube Hea, et ma kuidagi olemas oleksin. Aega läks, mina muudkui arenesin ja vältisin poolpaaniliselt mõtet, et ma ei ole Jube Hea, ja inimesed ei pööranud sellele yldse tähelepanu. Näe, Jube Heaks ei saanudki kunagi, aga oli rahvast ja oli tore.

Jah, ma annan endale aru, et need paralleelid on mõnevõrra kunstlikud.)

hästi

2011-01-05T15:45:00.002+02:00

Hästi on. Täna ära tehtud eksamiga on hästi, myndihulgaga on hästi, eriti hästi on muidugi sellega, et ma juba pool igavikku kasutan vanamoelist eurosõbralikku rahakotti, kui yldse.

Hästi on veel sellega, et asjad lähevad umbes nii, nagu nad võiksid. Mitte ideaalselt ja kaugeltki mitte piisavalt kiiresti, aga viimasel ajal mulle tuleb yha tihemini meelde oma aega mitte suvalistele asjadele raisata. Reklaamipaus? Mine tee seda ja teist vajalikku. Samas vaimus edasi. Film, mis ei ole hea ja põnev, vaid mis on isegi minu mittegurmaanlikele silmadele paista, et vilets... no, selle võib ju pooleli jätta ja selle ajaga midagi paremat peale hakata! Lugeda kohustuslikku head ilukirjandust ("Norra mets" nt.), teha neid asju, mille eest raha saab, või neid teisi, mille eest saab head tuju.

Tegeleda oma elu paremaks elamisega. Tundub, et nii justkui võikski saada, nii võiks olla. Ja kui kedagi teist teleka ees ei ole sel hetkel, kui ma oma päevast mingi aja sellele kastile pyhendan, siis saab seda teha koos rõngaga.

Rõngal on häid ja halbu omadusi - rõngas nõuab natuke ruumi ja samal ajal ei saa nt muusikat kuulata, kui 'Tihast kuidagi natuke jaburalt kaela ei riputa. Telekat saab vaadata. Seda ma teen selle juurde peamiselt just selle pärast, et muidu pool tundi seista ja seina vaadata on justnagu veidi nõme. Saaks ka raadiot või mignit mittepleierilist heli kuulata - ööylikooli nt, aga see nõuaks suuremat asjade ymberpaigutamist. Rõnga juures on see hea asi, et see on hetkel mulle sobiva pulsiintensiivsusega. Ma ei jaksa väga yldse joosta, ujumine on raha eest, rattaga praeguse ilmaga ei sõda (ja mul polegi vist korralikku ratast...), aga rõngas... noh, ei võta nii võhmale, et ebameeldivaks läheks, aga võtab pulsi natuke yles, sinna, kus ta olla võiks. Võibolla peab migni aja pärast hakkama kuidagi otsima võimalusi sellele kaalu lisada, et endiselt paras oleks, aga mitte veel.

Jah, elu on ilus ja On Hästi.

Seletuseks ja täienduseks:

2011-01-02T23:56:00.002+02:00

Aga et mitte midagi seletada ja need natuke ebamõistlikud karjatused eelnevas postituses ei oleks esimene asi, mis silma torkab, tahtsin ma millestki rääkida.

Näiteks sellest uuestisyndinud lootusest, mis tuleb mõnikord siis, kui just on ära olnud eriti karm emotsioonipalang. Keemiavabrik katusel tegi mulle trikki (vt juuresolevat tekstinäidet allpostitusest), mis tegi olemise väga heaks. Natukeseks. Aga loomulikult järgnes sellele kurbtusehetk, kus ma kaalusin kogu oma halvaluule kututamist nii võrgust kui kettalt ja eluksajaks kogu kultuuri nime kanda ihalevast jamast loobumist, sest miski ei saa ju olla nii hea ja seda enam tagasi ka ei saa ja... Ja nyyd on olud normaliseerunud. Maailm, milles saab välja mõelda Maailma, ei saa olla ydini nõme ja eba koht.

Seda taaslootvat asja ära kasutades võib isegi iseenda väärtust kuidagi kaugpeegelduse abil tõsta, aga seda ma avalikult siiski ei teeks.

Peale normaliseerumist jõudsin ma veel mingeid asju uurida ja paistab, et mu tajupidurid on tänaseks läbi. Kui umbes iga teine link tekitab kõrgendatud emotsioone: oi, seda on veel? siin on veel seda toredust? või negatiivsust: mis mõttes siin on link, kui selle taga haigutab tyhjus?, siis ei saa mingisugusest stabiilsusest hästi rääkida. Selline karussellitamine väsitab kõvasti. Vahva.

Nyyd võib all näha ebastabiilses joovastuses Tho ajuprahvakut, aga seda ei pea vaatama, see on natuke piinlik.

karjatused yldsusesse

2011-01-02T20:34:00.002+02:00

Ua! Oi! Ahh! Maailm!

Ei ole olemas! Ei saa olla, et tegelikult ongi!

Nii väga asja asja ei ole tegelikult olemas!

Mismõttes see tyyp mõtleb välja niisuguse asja? Ei saa nii!

Yldse ei saa.

Kultuurišokk. Kummardus. Kõrvale ära.

Meenutame minevikku

2011-01-02T16:47:00.002+02:00

... ehk mida arvata möödunud aastast.

Aastas oli väga mitu lõppu ja mitu algust. Lõpud algasid ilmselt kohe aasta alguses, aga see oli ammu. Lõppesid inimesed, lõppes töö, lõppes hõlbuelu. Lõppema kippus ka kool, aga see sai edasi venitatud. Algas kunagi kool, algas käsitööline elu veidi suuremas mõõtmes, algasid inimesed.

Aasta koosnes nii kaotustest kui võitudest (justnagu kõik teisedki aastad), õppisin endaga ja maailmaga ilmselt väheke paremini toime tulema. Veendusin, et mingid vaimsed mehhanismid, mida ma olen varemgi kasutanud, ei ole aastatega rikki läinud, ainult natuke ära ununenud. Sain teada, kui palju mul on vaja magada, et suuta toimida ka mitumitu päeva järjest sellisel pingelisel töörežiimil (õmblusmaraton vastu põimukuud...), kui palju mul on vaja inimesi, et pysida, kui palju ma tegelikult oskan. Julgen tunnistada, et ma töötan paremini siis, kui mul on pinge ja tähtaeg (kuigi võin ka pea lootusetult kinni joosta).

Mööda saanud aastaring... veidi õnnetu on nii öelda. Aasta ei ole yldse miski piiratud yhik, lihtsalt kuhugi on tõmmatud vahekriipsud, et aega mõõta. Siiski - selle aasta, selle elukilomeetri sisse jäi väga palju teamisi ja hakkamasaamaõppimisi. Tundub, et sai läbi ka mitumitu aastat kestnud yhtemoodi tsykkel - selline, kus elus on korraga yks ilmasammas. Hetkel paistab olema natuke nagu miski yleminekuhetk - yhest poolstabiilsest seisust teise nii mitmel erineval teljel. Yhtepidi ymbritseva telg - yksik vs hulk, teistpidi keskkonna telg - mets vs linn, kolmandat pidi ilmselt veel mingid teljed. Seekord need ei koondu kimpudesse nagu mingid asjad varem on koondunud. Lihtsalt langevad juhuslikult samasse ajaperioodi, mitte nagu mõnikord, kus yhest otsusest, yhest valikust tundub sõltuvat vähemalt väga suur yksteisega seotud asju. Jah, niisiis... Aitab kyll. Uus aasta, uus elu... linna ei tahaks vahetada.

Kõigest muust kui aastavahetusest

2011-01-01T18:24:00.003+02:00

Uus aasta tuli hästi, aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.

Tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas ma loen yhte teksti ja mulle meeldib see suhteliselt - aga ma ei ole yldse kindel, kas ta tegelikult on tekst. Selles kõiges on midagi meeletult, ääretult, määratult filmilist. Peale veidikest harjumist hoopis teistsuguse keelestusega läheb asi palju paremini kui enne. Ainult et mul vist hakkab tekkima mingi naljakavõitu keelenärilise teema. Kui ma ei teaks, millega on tegemist, siis ma teeks kahte asja: otsiks endale punase pastaka ja/või tekstifaili. Ma justkui tahaksin sellega tegeleda. Siis kui sisu on peast läbi käinud.

Ajan täna sõnu segamini ja tähti omavahel vahetusse. Tahtsin just kuhugi kirjutada 'error', aga kirjutasin hoopis 'ettot'. Ja mitte sellise yhekordse näpuvea korras, vaid... sõnad kuidagi natuke naljatavad täna. Tulevad lausetesse mitmekaupa - sinna kohta, kuhu peaks käima yks sõna, tuleb synonyymikobar. Kirjutan ära ja siis peale vaadates... "Oh, oot, mida? Miks ma nii tegin?"

Hiljuti sai sinna tinditööde juurde veel paar uut asja yles lykatud (Neid võib vaadata. Need ei ole vist väga halvad.)

Pea ei tööta päris nii hästi, kui ta võiks, aga see on magamata olekust. Sest natuke sai magatud ka, aga kael on kange ja kolm unetundi päevasel hetkel ei ole päris see, mismoodi ma olen harjunud.

2010-12-30T21:43:00.002+02:00

Nyyd on linna aeg. Sattusin end täna eriti põhjalikult analyysima kunagi hommikul kylas ja mõtlesin, et oleks kasulik välja mõeldu ka ylesse kirjutada.

See oli umbes nii: Ma olen mitumitu aega elanud väga intensiivselt oma metsa-poolt. Piisavalt, et linn vahepeal justkui isegi ära unustada. Mitte päriselt, aga piisavalt, et asi oleks väga tasakaalust väljas, pendel (mitte peegel, aitäh muusika sõnu ette ytlemast) yhte äärmusesse veetud. Mis aga juhtub äärmissse serva veetud pendliga, kui see lahti lasta? Kukub keskele ja teisele poole äärmusesse. Kukkumise tunne on kyll, aga seda tuleks mõistusega võtta. Kui saaks seda kukkumist natuke pidurdada, et keskele enam-vähem seisma jääda - kas just selle võnkega, aga võibolla mõne järgmisega, siis oleks väga võimas. Siis ma oskaks umbes kogu ylejäänud asjaga hakkama saada - sellega, mille nimi on minu elu. Aga see tähendab ikkagi, et nyyd ma peaksin elama rohkem oma linna-kylge. Sest see on olnud kaugelt liiga peidus, liiga alla surutud ja tahapoole keeratud.

Rääkisin hiljuti yhega muusikast põgusalt. Esimene reaktsioon: "Ma poleks elus arvanud, et sind ka selline võiks huvitada, vaid ikka ainult see vana." Nojah. See on selle yhekylgsuse selgeim ilming ja see ei meeldi mulle väga.

Aga jah... Nyyd peaks tegema selle triki, et tekitama võibolla terve kannutäie kohvi, lylitama välja yldvalguse ja sisse kapivalguse ning pugema pooleldi teki sisse diivanile lugema. Sest alguses põgeneda yritanud tekst - loed kyll, asjad toimuvad, aga tekst jääb tekstiks ega muutu filmiks ymber - sai lõpuks lahti muugitud (ja polnudki imesid vaja, ainult aega). Aga enne võiks veel seda ja teist.

yhtteist

2010-12-29T13:16:00.005+02:00

Juuksed on ikka veel kellegi teise omad - mingid võõrad juuksed minu pähe pandud. Harjumise asi.

Aga... Punktyks, mis värk sellega on, et kui ma lähen ekstra hilja magama, siis ma ärkan ikka samal ajal umbes? Vastu tänast näiteks sai uni lõpuks kella veerand kuue paiku vastu võetud vs tavaline yks-pool-kaks, aga keskpäevaks oli hommik juba peaaegu otsas.

Ja kui päriselt aus olla, peaksin praegu paelama, mitte arvuti taga istuma, sest selleks on valget aega vaja, ent arvutile mitte.

Jätkan enne poolikult ja viletsalt kirjutatud postitust mõned tunnid ja pool meetrit paela hiljem. Palju parem! Vahpeal on plaanidega täitunud umbes kogu aeg, mis täna veel järel on, mõte läinud selgeks ja läbi saanud kuulatud hulk nunnusid mitte-päris-rahvamuusika juppe. Selliseid natuke stiliseeritud ja nii. Need sobivad paelatöö juurde paremini kui ehtne ja sõnadega rahvamuusika, sest seda ma ei saa ju kaasa laulmata jätta, kuid see segab kirjakordade lugemist väga. Paelast saab muidugi spikerdada, aga siiski.

Ja et ma ei räägiks kogu aeg oma käsitööst, mis on mulle endalegi pikapeale tyytu (palju parem on unistada kõigist neist asjadest, mida ma teeks, kui viitsiks!), siis märgin ära, et nyyd läheb kõrvalriba linkide korrastamiseks. Ma olen viimasel ajal leidnud liiga palju head ja huvitavat, et kõiki neid asju mööda blogitiiru taga ajada.

(Miks need kaks tulpa eraldi on ja mille alusel, on keeruline öelda. Ilmselt peaks sellega kunagi veel midagi ette võtma.)

2010-12-27T20:58:00.002+02:00

Käisin juuksuris. Ei, mitte midagi traagilist ei lasknud teha. Umbes vaksa võrra katkist juuksekarvastikku võeti ära ja see, mis alles jäi, on nyyd mitu tooni tumedam (pluss ekstra kaunisti kohev ja sile ja värki, nagu juuksurist tulles ikka).

Muidu... kõik inimesed on kusagil ära või levist väljas. Isegi kõik mõtted on ära.

seda, teist, kolmandat

2010-12-26T19:38:00.004+02:00

Ma ikka veel ei salli seda, et kui ma teen mitu postitust yhe päeva jooksul, ei ole kõigi juures kuupäeva tavaliselt. Aga ma ei saa mitte vaiki olla, sest mul on nii mitu nõustumist. (Tho kolas mööda internetti ja kajab siinkohal kõige loetu kohta täiesti seostamatult, v.a. ehk mõnele sellisele, kes sama teed mööda kolama on sattunud, mis ei ole võrgu suuruse juures väga mõeldav. Ma teen seda sellegipoolest.)

Punkt A: Ekke Moor on niiväga tõesti parem kui Nipernaadi. Gailit on yleyldse pull kuju, seda ka. Ekke Moor on suhteliselt nii tore raamat, et mul on seda umbes kolm eksemplari ja kui ma rahaga olukorras satun veel mõne peale odava raha eest, siis ma ostan veel. Et saaks kinkida, kui selgub, et kellegil ei ole, kellel võiks.

Punkt B: Sattusin ohtralt ka yhe noore luuletajanna seisukohtade ja eneseväljenduste peale, mis tekitasid vähehaaval ent seda kindlamalt tunde, et tolle inimesega tahaksin ma rääkida. Võimalik, et mul poleks midagi öelda, aga võimalik, et me avastaks ennast yhe ja sama puu juppidena.

Punkt C: Alati on naljakas, kui sama pere inimesed kasutavad ennast väljendades kuidagi mingil olemuslikul kombel sama stiili. Eriti kummalik on see siis, kui mõlemal puhul on tegemist väga selgelt "omahäälse" tekstiga. Omahäälne tekst on asi, mida mõned oskavad ja mõned ei oska, see on see, et kui inimene kirjutab, siis on võimalik, et see tuleb tal välja täpselt nii, nagu ta räägib. Siis on teksti lugedes ja inimesega tuttav olles kuulda, kuidas see tekst on täpselt selle inimese häälega. Mõni jällegi kirjutab hoopis teisiti kui räägib. Mõni kirjutab lihtsalt keskmiselt, ilma hääleta, ilma stiilita. Aga häälega tekste on alati palju parem lugeda.

Punkt D: Mind pommitavad viimasel ajal nii paljud nii head mõtted, et ma ei jõua neid kõiki kohe haarata-lugeda-seedida. On tunda, kuidas on suur yhine maailmaosa, ja siis on suur osa, mis peaks olema yhine, aga millest ma olen mingis teises maailmas kasvamise tõttu ilma. Seda peaks vaikselt vähendama, aga seda ei tohi ära unustada.

Punkt E: Eelnevast järeldub, et mul on tahtmine mingeid praegusi igapäevaseid asju muuta. Selleni, et kui mul oleks mingigi tegelik teenistus, siis ma võibolla otsiks järmiseks endale mignid inimesed ja koliks kodust ära, et ma saaks elada rokem nii nagu mina tahan. Aga mul ei ole seda hetkel, nii et ma ei tee seda hetkel. Ilma kusagilt raha saamata see justkui ei töötaks hästi.

(Punkt F: Mul ilmselt puudub oma hääl ja kui seda teksti natukene vaadates lugeda, on arvatavasti kerge välja mõelda, kuskohas ma võrgus kolasin.)

vastutusest ja muutmisest

2010-12-26T15:39:00.002+02:00

Kirjutan siia midagi, mida ma olen juba hulk aega mõelnud, aga mida minust sõltumatult on mujalgi hiljuti väljendatud. Neid avaldusi on olnud rõõm lugeda - mõttekaaslaste leidmise rõõm. Seda ei maksa alahinnata - nii tihti on elada kohutavalt palju parem siis, kui keegi teine arvab sinuga samamoodi - isegi, kui suhtlust pole, on teadmine, et sa pole maailmas oma mõtteviisiga yksi.

Inimene vastutab enda eest. Kõige eest, mida ta teeb, ja ainult selle eest, mida ta teeb või mille eest ta on omal tahtel vastutada võtnud. (See jääb hetkel natuke teemast välja, seega ytlen lyhidalt - kui sa oled võtnud looma, siis mõistagi vastutad sa ka tema eest, aga sa ei pea võtma seda looma ja seda vastutust.) Kui yks inimeseloom ei ole selgelt väljendanud, et ta tahab vastutada veel kellegi teise tegude, mõtete, kordaminekute eest, siis tema ei vastuta. Igayhe elu on tema enda ja ainult tema enda teha, igayhe tahtmised ja unitused on tema enda korda viia. Sest kui sa ise ei näe roppu moodi vaeva, et maailm saaks selliseks, nagu sulle meeldib, siis miks sa ootad, et ta saaks? Miks keegi teine peaks muutma maailma selles suunas, nagu sulle meeldib? Igayhel, igal viimsel kui yhel on omad mõtted ja tahted ja unistused ja tegemised. Igayks tehku neid. Mõned langevad kokku ja mõned tunduvad teistele head ning kasulikud. Siis on neid korda viimas rohkem inimesi ja see, et nii saabki, on veidi suurem tõenäosus.

Ainult yhe inimese teod ja tahtmised ei muuda arvatavasti maailma. Mõnikord muudavad ka, aga see tõenäosus on väga tilluke. Sellegipoolest ei tähenda see, et ei peaks proovima! Sest võibolla keegi kõrvalseisjatest näeb, et nii on hea ja siis on sul juba kaks inimest, kes maailma enam-vähem yhes suunas muudavad. Mis on natuke parem, olgugi et endiselt liiga vähe. Aga juurde võib tulla kolmas ja neljas ja sajas ja niimitmes kui vaja, et lõpuks midagi kuulda oleks. Võib. Ei pruugi, aga kui sa ise kätte ei võta ja seda mõtet piisavalt oluliseks ei pea, et tema eest võidelda, siis ega keegi teine seda sinu eest ei tee. Ja alati on võimalus, et midagi muutub. peab lootma ja peab käituma nii, nagu muudaks, sest muidu ei muutu miski.

Lõpuks saab igayks ainult omaenese tegude eest vastutada. Lõpuks on igayhel ainult yks oma elu, mille enda arust parimaks võimalikuks elamine on oluline.

See mõttearendus eksis nyyd natuke sellest, mida ma alguses kirjutama tahtsin hakata, ent see ei tee asja vähem tõeseks ja vähema innuga väljendatuks. Proovin uuesti (vimalik, et kordan ennast, aga loodan, et mitte. Või minetea.)

Kui igayks võtab vastutada, alla kirjutada, tunnistada kõige selle eest, mida ta on teinud, siis on väga hästi. Ei peaks tegema midagi, mida sa hiljem kogu aeg kahetsed - või kui sa oled teinud midagi, mida maha häbeneda, siis sedagi võib tunnistada. Keegi ei ole ideaalne. Ma pole varem ajalehtede tagasitsenseerimise kohta valjult midagi öelnud. Mingitel põhjustel, mida ma ei viitsi arutada. Aga... Kui kirja pole pandud midagi, mis oleks sellel ajahetkel olnud otseselt vale või soovimatu, siis on minu arvates aus, kui see kirja ka jääb. Keegi ei ole lõpuni rahul ega tunnistaks ilmselt meeleldi absoluutselt kõike, mida ta elus teinud on. Sest keegi pole veatu - aga kui asjad on kuigivõrdki minevikus, siis tuleb aru saada, et inimesed muutuvad. See mina, kes ma kirjutan siin seda teksti praegu, ei ole enam päriselt seesama, kes hääletas kunagi yhel kevadel Tartusse ja sai hakkama asjadega, mille yle ma enam väga uhke ei ole. Sellest ja teistegi inimeste sarnastest tagasimõeldes vigadest peaks aru saama. Igayks on ainult seda, mida ta praegu on. Inimesed saavad mingil määral muutuda. Sellegipoolest jäävad tehtud teod ja öeldud sõnad alles ja neid ei peaks yritama olematuks kuulutada. Jah, olin seal, arvasin nii, mõtlesin-ytlesin midagi, mida enam tõeks ei pea. Ja mis siis?

Inimestesse peaks uskuma. Nad tõepoolest võivad muutuda. Miski ei ytle, et nad seda teevad, aga võimalus on. Lootma peab. Paremale homsele. Ja kui miski praeguses maailmas ei sobi, ei tohiks häbeneda soovi seda muuta.

(Kordab natuke asju, mida mujal on öeldud, aga väljendab samas kaasakõlamisena hästi mu enese arvamusi. Siin ja praegu.)

mis uusaasta?

2010-12-25T21:41:00.002+02:00

Lugesin dragonifoorumit ettevaatamatult ja tundsin yhest postitusest ära viite endale. Ei olnud vilets ja ei tohiks kellegile seostatav olla peale võibolla paari inimese, kui nemadki seda lugu veel mäletavad. Ehk siis jutustati "kelleltki kuulduna" lugu, mis minuga juhtus ja mida ma olen vaid yksikuile rääkinud. Ei ole isegi kurjade keelte juhtum, sest edasijutustatu on otsesest allikast ja puha... Lihtsalt on natuke naljakas mööda võrku jalutades sattuda endast edasi räägitud loo otsa, mis on saanud justkui omaenese eluõiguse (ja paar detaili ära muutnud). Kummastav. Võõristus! Sest see on minu lugu ja see on nyyd omil jalul. Ei ole halb, et nii on.

Muidu olen täna enamuse ajast olnud tore ja tubli. Mitte niivõrd, kui oleks võinud, aga siiski suhteliselt. Seeliku sain kirjatud ja unistan yha uutest asjadest. Näiteks on mõte rakendada yks yks igapäevaasjade kõlapael neist iirisniitidest, mida mul mõni kera ehk isegi on. Midagi lihtsat ja kaunist, et miski valmis ka saaks vahepeal sedasi.

Otsustasin hakata ilusaks ja hoolitsetuks. See tähendab natukene uusi enese liigutamise kombeid ja natukene uut moodi tähelepanu asjade suhtes - aga ma võin.

Aga nyyd ma istun ikkagi arvuti taga ega õmble mitte. Ja ma isegi ei nõelu ega heegelda. Ja ma isegi ei unista, sest ma olen uni-ne, mitte uni-stav. Aga sellest pole midagi. See läheb yle. Aga millal ja kas ma ometi võtan kunagi kätte ja saan lõpuni valmis tehtud selle kunagise valge, punasekirjalise väga laia vöö, mis nyyd seisab koos kohvilõhnalise ajakyynlaga laua all kastis. Ma nyyd tean vist, mis ma temast teha tahan, et ta ei oleks see, mis ta olema pidi. Et ta kõlbaks.

In other news...

2010-12-22T14:45:00.002+02:00

Erakordselt nõme on jõulukaarte kirjutama asudes avastada, et pooled aadressid on kadunud, sest vana telefonimärkmik on ei-tea-kus ja uues on kusagil umbes k ja l tähtede keskel märkus et "siinkohal sai viitsimine otsa tykiks ajaks, vaata vanast märkmikust". Mismoodi niimoodi saab...

Erakordselt huvitav on avastada, et larparitel on suured tutvusringkonnad isekeskis. See annab ohtralt võimalust erinevateks klatšiteemadeks. (Mismõttes on selle mitte väga sympaatse inimese hea tuttav näiteks too inimene, ja neid seoseid on täna juba mitu.)

Erakordselt idiootne on jätta keeleõpe viimaseks päevaks enne eksamit ja avastada siis, et vähe sellest, et pooli materjale pole ma saanudki, ka olemasolevatest on pooled kuhugi ära kadunud salapäraselt.

Erakordselt ebameeldiv on märgata, et viimane poolik tribal-leek-lill seeliku peal on erakordselt halvasti välja kukkunud ega saa endaga yldse toime. Ja mina ei julge enam torkida ka, sest paremaks ta vaevalt läheb.

Erakordselt kõike lihtsalt. Brr, trr, vrr. Ja lisaks ma teen seda edasilykkamise asja, st, ma sain isegi pool kirjutuslauda täna korda. (torin-porin)

2010-12-21T12:57:00.002+02:00

Olen juba mõnendat päeva kuidagi... kergesti agiteeritav. Vaatan kõiki neid kohti, kus inimesed yksteisest valesti aru saavad ja tõrelen vääritimõistjatega yksi oma avuti taga verbaalselt. Seletan nähtamatutele kuuljatele, kuidas "Vaene on see, kellel pole raha ega sõpru," "Mina viskuks ilmselt ka mingitel tingimustel barrikaadidele..." (millele järgneb pikk arutelu sellest, millised need tingimused on, mis lõppeb sellega, et läheks ja viskuks siis kohe) ja nii edasi. Sellel on paar võimalikku põhjendust, esiteks mul on suhtlusvaegus et ma iseendaga nii palju rääkima olen hakanud, või teiseks on lihtsalt kuidagi kergesti yles kruvitav meeleolu. Endal hakkab ka juba imelik veidi, aga ma olen teist päeva järjest toas.

Tuba kaunistub vaikselt - tekitasin mingi jõuluseade endale kardinata akna peale ja igatsen nyyd mingeid kyynlaid selle juurde. 11 punast jõulukuuli ripub seal ja 3 kyynalt nende all paneksid asjale täpselt sobiva punkti. Äkki õnnestub need isalt välja meelitada, kui kohekohe poodi läheme.

Käimisi on tegelikult endalgi. Need kyynlad, esiteks, aga ka lilled synnipäevalapsele-vanaemale ja veel mõnedki postkaardid ja postmargid. Sest ma saadan juba mitmendat aastat tigupostkaarte jõuluks - sest neid on nunnu natuke saada ja seda teevad nii vähesed. Ja see beežikas lõng, et ema pontšo ära parandada, ja raamatud tuleks raamatukokku tagasi viia. Ja seda ja teist.

Tegus jõul?

elu ja lugu

2010-12-17T21:06:00.002+02:00

Siia võiks kirjutada midagi uut ja huvitavat. Midagi selle kohta, et eelnev situatsioon lahenes siiski positiivselt ja rahumeelselt ja eks ma ise reageerisin ka yle. Seda kipub ikka tihti juhtuma.

Tegelikult ei ole midagi uut ja huvitavat juhtunud. Ostsin hiljuti yhe täitsa viisaka raamatu, neljas osa jumalteabmitmest, ampsasin alla ja ootan järgmist. Tegemist veel inglise keelse uue looga Flameli seiklustest, autoriks M. Scott. Kaane peal oli teda kuidagi poeetiliselt nimetatud ka, aga see ei ole sugugi oluline. Tugev keskmine tase, nii umbes 6/10st. Ei midagi hirmus erilist ja talumatult head, ent sympaatne segapuder eri rahvaste mytoloogiast ja kangelaslugudest, poolmaagiline tänapäevamaailm ja maailmahukk. Kirjutatud lihtsas keeles - väga kerge, väga ladus lugemine. Kellele soovitaksin? Nendele mitte, kes ootavad tõsist ja väärikat ja eepilist. Kyll aga võib selle sarja yle olla õnnelik mingit sorti teismeline, kes saab märuli kõrvale kuidagi poolmärkamatult vähemalt põhilised vanakultuuri meemid. Et millisel jumalal oli pistmist merega ja misasi on Yggdrasil, kes tappis kuningas Arthuri ja kuidas näeb välja Quetzalcoatl (ja ma kirjutasin selle peast õigesti, pange tähele!). Pärismyyte ei saa, saab myyditegelastest yldise ettekujutuse. Vähemalt mingist osast. Kuna tegelaste palett on väga väga lai, tulevad servipidi sise ka kõik erinevad veidi vähem tuntud jumalad, pooljumalad ja isegi inimkangelased yle terve maailma. Morrigan, Chuchulainn, Gilgameš, Jeanne d'Arc ja nii edasi - ja mitte ainult Vana Maailma omad ja tingimata lootusetult vanad, isegi Billy the Kid on täiesti olemas.

Mulle meeldis, aga see on meelelahutus, mitte midagi mõtlemaärgitavat väga.

Joonistan ja käsitöötan ja yritan ööpäevarytmi õigemasse kohta saada. Nagu ikka.

vilets

2010-12-16T00:25:00.003+02:00

Täna oli isegi tantsuklubi oluliselt magedam kui tavaliselt. Ilmselt oli selles syydi mu enese viletsavõitu ja nukker tuju - enne kodust välja minemist sain negatiivseid emotsioone kuhjade kaupa. Mis heast peost saab niiviisi juttu olla...

Esiteks oli vanaema mu peale pysti pahane - mismõttes sa lähed õhtul kodust ära ja tuled alles hommikul? Ma ei tea, ma liigitaks kuus/vara kyll veel öö alla napilt, eriti sellisel pimedal talvisel ajal. Kahtlane värk, mis asi see siis toimus seal et sa koju ei tulnud? Ja nii edasi. Ega ta ilmselt ei uskunud mu tõelevastavat selgitust, et ma peamiselt õmblesin karpe. Tegelikult see on vaid yks symptom sellest, et kuna kooliga on nii nagu on, yritavad kodused mu elu rohkem kontrollida, kui nad seda varem tegid. Seda ei saa pahaks panna, kuid see ei ole siiski meeldiv.

Teiseks... Huvitav, kas ma jäin nyyd ilma järgmisest parimast inimesest? Ma tahtsin vaid olla aus - sest kui yldse keegi võiks kindlasti teada, kuidas asjad on, siis just tema. Oleks olnud väga lihtne mitte midagi öelda ja ilmselt on (vähemalt arvestatav hulk aega veel) väga lihtne seda nii mõnedegi eest varjata. Ent ma hindasin ausust olulisemaks ja sain selle eest või tõttu väga valusalt pihta. Ma ei saa kellelegi pahaks panna pettumust - neil on selleks õigus ja pettumus tekitab väga kergesti viha ning muid halbu emotsioone. Aga ma ei saa selle vastu ka midagi ette võtta, sest selle aluseks on iga inimese enda ettekujutus sellest, mis ja milline ma olen. Mul ei ole kohustust kellegi teise pildile vastata. Nõme on ikkagi avastada, et ettekujutus ei vasta tegelikkusele, muidugi on. Aga mis on sel juhul vale, ettekujutus või tegelikkus?

Ma teen, mida ma teha tahan, sellepärast, et ma ise tahan. Ma ei pea seda muutma selle pärast, et keegi arvab, et võiks teha teisiti. Ootused on ootused ja need ei lähe alati tõeks.

Ma sain sellisest sallimatusest kõvasti haiget. Ei, see ei ole tolerants, kui teisele vihaga nähvatakse "Eks sa tee, mis tahad!" Jah, olukord saaks olla hullem - olukord saaks olla isegi päris palju hullem, saaks tulla otse keelama ja saaks igasuguseid asju. Aga selline seljakeeramine ja ärritus ei ole tegelikult aktsepteerimine.

Mis ma ikka. Tegelikult ei pea sallima. Täitsa võib olla selline suhtumine ka, et ei, seda asja ma ei kannata enda ligiduses. Võib olla kyll. Sel juhul mul on lihtsalt kahju, et inimsest ilma jääma pean.

Sai veidi hyplik ja vilets selgituskõne või asi. Mul praegu paremat pole, sest ma olen reaktsioonist löödud ja nukker. Sest tegelikult ma olen ikka päris seesama inimene, kes ennegi - väljendus tuleb ent veidi teisiti. Ma ei vahetanud isiksust.

yhte ja teist, jälle

2010-12-13T17:38:00.003+02:00

Kroonika korrektsuse huvides tuleb yles tähendada, et täna ma läksin hukka. Kui syydistada tahate, võib syydistused saata M. ja N. aadressile. (isikute kaitsmise huvides lyhendatult, eksole:D)

Tegelikult on vahepeal olnud tore. Avastasin täna, et Kristiine keskuse Apollo ei ole pood, kus ma orienteeruda suudaksin. Seal on kõik asjad nii läbisegi ja suvaliselt ja kuidagi... ei ole hea raamatupood noh, ei ole. Millest järeldub, et ma lähen ilmselt homme peale kontoritööaja lõppu töö juurde, vaatama ja mõtlema, mida ma tahan, ja yritan selle siis teisest poest yles leida. Also, sealse kohaliku kinkekaardi eest saab võibolla jõulukaarte osta.

Ja ostmisest veel - rauasiirupi ostsin ära. Maitseb hirmus hästi. Kohe hirmus hirmus hästi, justnagu tahaks seda terve klaasi korraga ära juua. Sellest saab teha järeldusi, kuid ei pea.

Muidu... olen kaua yleval ja magan poole päevani. Ise olen sellise korraldusega ysna rahul, kuid yhiskond ja vibolla kool ei ole. Homme peab hommikul kymneks kooli minema, kell 12 on ekam, kuhu ma ei tea, kas mind lastakse, sest ma pole registreerunud (aga mine tea, äkki lastakse?), peale seda on vist veel midagi. Ma vähemalt loodan.

Karbid väga ei edene, sest ma ei ole neid eriti õmmelda viitsinud. Peaks tegelikult. Näiteks nyyd kohe.

mõhh?

2010-12-09T17:35:00.002+02:00

Hirmus ja jube. Mu maailm läks just kõva tyki maad polariseeritumaks ja ebakindlamaks. Olin siiani kindlal veendumusel, et mu sõbrad arvavad umbes samamoodi kui mina - vähemalt näiteks demokraatia osas. Kas tõesti on selle kunagise lõhestamatu kamba aeg nyyd nii otsas, et leidus yks kysimus, mis paigutab meie inimesed kahele poole (praegu veel olematut) rindejoont? See kõik jätab vägisi sellise mulje, et pean varsti hakkama valima oma veendumuste ja oma sõprade vahel. Kuidas ja millal on asjad selleni läinud? Miks? Kas nad on koguaeg nii olnud ja ma pole märganud või on nemad muutunud? Või olen mina muutunud? Või miks täpselt maailm täna kuidagi tagurpidi on oma olemuse poolest?

Midagi on nii äraytlemata nukrat ja valusat selles, et miski päääris kaua pysinud rahvas näitab kindlaid lõhenemise märke. See on iseenesest vältimatu, jah, aga sellegipoolest...

Mul endal on kõik hästi, sellepärast ma saan mõelda sellistelegi asjadele.

Meem?

2010-12-07T00:02:00.002+02:00

Tindome vist märkas, et mul on jututeemad kuidagi yhekylgseks läinud kätte ära ja viskas päästva jõulupalliga. Yllataval kombel ma nyyd siis teengi seda.

1. Kas sulle meeldib jõul? Miks?
Muidugi! See on jõul. Tuledesse ehitud linn on yks äraytlemata kaunis asi ja jõulude ajal on enamasti lumi ka - ja need kaks asja kokku on eriti toredad, sest siis kõik sillerdab. Väga pealiskaudsed põhjused, aga no mulle meeldibki, kui mu kodutee ymber on ilus.

Jõuluootus meeldib ka väga - see hetk, kui tekib see tunne, et nyyd justkui juba oleksid jõulud. Et nyyd nad juba võiksid tullagi.

2. Kujuta ette, et nende jõuludega läheb kõik täpselt täkke ja nad tulevad just sellistena nagu sa tahad. Kuidas ja koos kellega need jõulud mööduvad?
Jõuludest on vähe soovida. Pere võiks omavahel hästi läbi saada - vanaema ei kakle emaga näiteks. Õde võiks koju tulla (kyllap ta tuleb ka.) Jõuluõhtul võiks sadada paksu valget lund ja me läheksime kõik neljakesti vanalinna peale kõndima, kuni toit ahjus on. Ja pärast on kingid ja kuusk ja võibolla võiks seekord esinemata pääseda. Ja kaduma kippuvad tuttavad võiksid enne seda ennast näole anda - yldse kõik pinged võiksid olla korraks kuhugi vaiksesse punkti jõudnud, et jõulu ajal ei oleks midagi tahta.

3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Ilmselt see ei ole esimene, aga yks varasemaid, mida ma mäletan, on ilmselt see, kuidas yhel aastal oli jõuluvanal kiire ja kingid jäid kotiga ukse taha kelgu peale. Teine ysna varane on sellest aastast, kui ma olin just r-tähe selgeks saanud ja kilkasin kõigile, et ma sain kingiks vihmavarrrrrju. Tore vihmavari oli, roheline ja kollaste tibudega serva peal.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei. Kuigi ta tuli kohati tuttavlik ette - meile tegi jõuluvana yks perekonnatuttav.

5. Parim jõulumälestus?
Kõik nad on head. Päris tõsiselt - ma mäletan, et ma olen regulaarselt pea iga aasta olnud kinkide yle vaimustuses ja kuusk on olnud kaunis ja õues on olnud kaunis ja...

6. Lemmik jõulutoitude seast?
Kodusest piparkoogitaignast piparkoogid, kui need on hästi välja tulnud. Mõnikord ei tule tainas õige ja siis on natuke kurb, aga lemmik on kindlasti need. Verivorste meil syyakse ka ainult jõulu ajal, aga piparkoogid on paremad.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Ilmselt kodus. Vähemalt pärisjõulud peaks olema kodus. Kuidagi nii on, et jõulud on pere omad ja uusaasta on sõprade oma.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Mul enesel isiklikult? Ei ole. Aga kuusk tuuakse tuppa ja salme loetakse (kuigi nyyd juba väga pasiivselt, iga aasta aina samad; kunagi sai igaks jõuluks ikka päris mitu salmi pähe õpitud, Tähekestest.) ja teisel päeval minnakse maale ja kuuske pean ikka alati kastma. Ja kingitused tulevad viimasel ajal peale sööki ärajagamisele, enne tekivad vaikselt kunagi sinna kuhugi. Kui jõuluvana käis, siis tema käis enne sööki (ja S. tuli pärast meile kylla ja kah sööma. Kuidas ma seda kyll ära ei arvanud?)

9. Sinu jõulukingisoov?
Igasuguseid asju oleks vaja, aga parimad kingitused on need, mille puudumist enne justkui ei märka, kui nad tekivad.

10. Parim kink, mille oled jõuluks saanud?
Iga aasta uus parim:D

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Kuidas saab nii, et EI peaks saama? Mismõttes?

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Häid pyhi. Selliseid, nagu nad head on igayhe enda arvates. Aga kui yldisemalt siis kõike seda, mida parajasti vaja on.

Mina edasi ei pallita. Kes tahab, võib siit yles korjata.

eh?

2010-12-05T14:50:00.002+02:00

Pea on natuke väsinud, sest ma ärkasin juba enne kella kahtteist. See tegi miskine kuus unetundi ja võib õhtul kasuks tulla, kui ma tahan õigel ajal magama minna ja homsest päevast kasu saada. Ilmselt võib väsinud pea syyks ajada tänased yhe asja teiseks vaatamised. Näiteks nägin kapikese peal just roosat suitsuotsa, mis lähemal vaatlusel osutus tordikyynlaks.

(Selles postituses võib oodata kaotsi läinud tähti, sest ma pudistasin kuhugi klaviatuuri lähedale hiljuti midagi pudisevat.)

Nyyd mul on siis vähemalt lootus saada mingi aja pärast natuke raha millegi eest, mida ma olen ise teinud. Leidsin poe, mis oli nõus minu karbikesi myyma ega öelnud ka vöödest ära. Samas nad asuvad nii peidus, et sinna vist ei teata väga minna - aga kes ytles, et Tallinn piirdub kesklinnaga?

Vastu hommikut koju kõmpides leidsin maast mõtte. See nägi välja umbes nii, et sõita näiteks 18. bussiga sinna, kuhu ta läheb ja minna siis jalgsi sinna, kust linna poole tagasi saab kas 63 (või millegi sellisega) või 1a (või mõne derivaadiga). Eelmise lause grammatika longkab kõvasti, aga ma ei oska seda hetkel paremaks öelda.

Ilmselgelt olen ma jälle selles natuke naljakas seisundis, kus ma vaatan mõtliku pilguga tavalisi objekte ja tõden nende kohta midagi ääretult igapäevast, aga hiljutiste syndmustega seoses ma ei saa enam eelmist postitust esimesena hoida. Hapuks läks. Teine variant, mida ma selline olles ka kasutan, on see, et ma jään mignisuguse ennast torkiva mõtte kylge kinni ja yritan seda lahti hammustada või ära lahendada või midagi - mis pole palju parem variant. Arvata võib, et see ei ole väga suheldava minu seisund - seltskond, mis ennast ise käimas ei suuda hoida, avastab, et ma ajan ainult mõttetut juttu. Kui suudab, siis ma kuulan ja olen tegelikult huvitatud ja saan võibolla varsti taas inimeseks. Yksi kodus raamatu lugemiseks või kätel käia laskmiseks on see aga ysna kasulik.

(Nyyd ma jahusin tykk aega sellest, kuidas ma jahuma kipun. See on selline seisund.)

2010-12-03T19:02:00.002+02:00

Ma sain jälle natuke hirmu. Pelgu tulevate asjade ees, sest ma kipun igast asju maru tähtsaks pidama ja jään selle juures endasse kinni. Korra on aidanud, kui yks hea inimene tekitas mystilisel kombel mulle pihku valge plasttopsi veidra valge veiniga, millest ma rohkemat ei mäleta, kui selle olemasolu fakti. Peale seda ma vist hakkasin suhtlema lähedalasuvate inimestega.

Ma ei ole tegelikult yldse vaimustuses sellisest ette krampimisest. Aga kui miski tundub oluline, peab see ju hästi minema... ja pyye olla parim võimalik ise mõjub kuidagi pingestavalt. Ebamugav omadus, väga ebamugav. Ilmselt aitab asjade ebaoluliseks uskumine, aga see ei pruugi ka liiga hästi kunagi välja tulla.

Nyyd ma näiteks ei saa aru, missugust "rolli" minult seekord oodatakse. Kas ma kujutan endale ainult ette vihjeid möödunud suurriigile ja mitte-veel-vanamoodi kommetele-mõtetele, või on need päris, ja kuidas toimida yhel või teisel puhul. Uurida pole justkui ka kusagilt nii, et see seltskondlikult vastuvõetav enam-vähem oleks.

Kyll ma ikka oskan - ma tean, ma elan oma elu hetkel täitsa ise kolmkymmend korda liiga keeruliseks. Huvitaval kombel ei mäleta selliseid pingeid kunagi esimesi kordi trenni mineku ajast.

geniaalselt vilets mõte

2010-12-03T01:31:00.002+02:00

Keegi peaks mulle kõrvakiilu või midagi muud sellist maa peale toovat andma.

Ehk siis, eksju, ma olen vaene tudeng. Mul on konkreetselt puudu suurem osa detsembri õppemaksust, sest ma olen selle sujuvalt laiaks löönud kuidagi nii elu käigus. Loota võib, et äkki saab mignit raha karpide eest ja äkki saab mingeid pisikesi summasid "taskurahaks" aga see peab ära katma veel selle ja teise summa, nt. telefoniarve. Seda on siiski sadades kroonides kokku, aga vaja oleks.. noh, rohkem. Mitte väga palju, aga piisavalt, et suuta see lisaks oma viimasele palgale nelja kuuga ära kulutada, olles samas oma rahatusest täiesti teadlik, on, noh, nõme. Ma ei tahaks isa käest raha juurde paluda. Ilmselt ma teen seda ja ilmselt peale raskeid ohkeid see raha ka leitakse, aga... Vastutustundetu on ebameeldiv olla, kuid ma ei arva, et oleks parim mõte kõik raha alles hoida ja endale mitte kunagi mitte midagi lubada. Ehk siis, seis on viletsavõitu, kuid ma miskipärast pole selle yle veel väga palju meelt heitnud. Mul on tunne, et kuidagi ikka saab, mis siis et kuidagi ei saa.

Tegelikult on ju kasu igast säästetud või teenitud või saadud või misiganes, igast sajastki kroonist. Siinkohal tuleb mängu N., kes jutustas, kuidas oma juustest lahti sai. *mõtlemise paus lugejatele*

Võtta see lugu ja arvestada juurde mu hiljutised "teeks midagi endale kahjulikku ja hiljem kahetsetavat, kuid õpetlikku!"-mõtted. *uus mõttepaus*

Ma ei tea. Ma arvan, et ma ei tee sedasi, sest summa oleks liiga väike, et kindlalt õigese kohta minna ja oma halvema kasutuse korral tooks jamasid kaasa edaspidiseks, või vähemalt on suur negatiivsete asjade potentsiaal. Kindlasti ma hakkaks kahetsema! Ma ei oskaks ju niiviisi olla! Mismõttes - ära lõigata? Mkm. Aga mõte on kusagil olemas.

seda, aga teist ka

2010-12-01T19:20:00.002+02:00

Ootamatult rõõmus meel on. Eimillegi yle, lihtsalt niisama, täna olen ma jälle enda keskel, mitte veel täis, aga vähemalt aukudeta. Õues on kaunis kohev lumi maas, pidin ennist selle sees sumpama, sest tänavaparandused olid natuke jaburasti korraldatud. Koer on õnnelik ja kass lösutab pidevalt radiaatoril või inimesel.

Yritan ennustada, kas tänane tantsuklubi läheb hästi või lörri. Ta saab minna väga väga hästi ja ta saab olla erakordselt mage. Vahepealset väga ei usu.

Mõtlen, et peaks võtma ja "Baudolinot" lugema. Noh, et ettekanne ja puha. Yldse peaks igast asju tegema. Ostsin musta heegelniidi ja mõtlen, kas sellest on mõtet yritada nõeluma hakata. Tegus, aga mitte nii tegus kui võiks.

Eile õhtul, kui isa enne poodi minekut helistas, palusin, et ta šokolaadi tooks. Isa kysis, kas ma olen selle ära ka teeninud? Ma ei olnud, aga ta tõi ikkagi. Muhe.

Kuidagi hakitud kirjutaja olen täna.

*

2010-11-30T00:32:00.001+02:00

Kas sina suudaksid peale 1984 lugemist usaldada meest, kelle eesnimi on Armin?

unistus ja teine ja

2010-11-28T19:46:00.003+02:00

Viimasel ajal on tekkinud mingi vajadus Hukka Minna. Tervisele vilistada ja öelda, et ma praegu veel võin kyll. Kulutada, kuni antakse. Põletada mõlemast otsast ja nii edasi. Ma ei tee seda. Yhest kyljest sellepärast, et ma tegelikult ei oska ja kahtlen veidi selliste asjade mõttekuses, teisest kyljest sellepärast, et minust oodatakse teatud vastutustunnet. Ma peaksin ju mõistlik olema. Kes siis veel, kui mitte mina?

Samal ajal unistan hoopis teistmoodi teistsugususest - leidsin hiljuti uue teostatava sihi, uue mõtte, mis võiks migni aja jooksul vaikselt teoks ja tegelikkuseks areneda. Kujutan ette, kuidas mul on mingi aja pärast poest ostetud asju murdosa. Riided, see tähendab, on peaaegu kõik ise õmmeldud. Möönduse võib teha sokkide ja muu sellise juures, mida enesel on pea võimatu õmmelda. Aga jah... näiteks loobuda riideesemete poest ostmisest - praeguse seisuga nende juurde ostmisest siis. Mis olemas on, on hea ja on olemas ja pole kavaski loobuda, aga. Mul on kyllalt mõtteid, et ennast ise riidesse panna. Ainult niipalju umbes, et iseennast, ei enam.

Unistan ka sellest ja teisest ja kolmandast käsitööasjast, mis tegemist tahavad. Unistan sellest, et see keradest hargnev pael hakkaks taas arenema, et sellel oleks lõppemist loota võimalik. Unistan sellest, et kõlad saavad vabaks ja ma saan ette võtta järgmisi, pooltänapäevaseid asju. Villane särk vajab hädasti paela oma servadesse, sest pesumasin sõi lõnga ära. Linased asjad vajaksid ka. Linane seelik unistab endiselt šabloonist, mille järgi kolmnurgad mustrit täis värvida. Ideeliselt võib seda muidugi ka vaba käega teha, kuid ma ei usalda oma kätt piisavalt.

Unistan sellest, et jõuaks lugeda seda ja teist ja kolmandat ja võibolla mõne naljaga öeldud mõtte teoks teha. Unistan juba sessist, sest selle ajal äkki saaks ise mõtlema hakata, ise õppima, jõuaks kohustuslikku õppekirjandust ka vaadata (praegu jõuan ainult kohustuslikku ilukirjandust, mis pole ka halb). Unistan tubli olemisest, enesega tegelemise ajast - sellest, et leiaks mõne tele-asja, poolest tunnist tunnini pikkusega, mille ajal oleks iga päev kodus ja oleks aega rõngast keerutada, sest Ise vajaks sellist asja kyll.

Unistan enese mõtete ära tundma õppimisest. Et ei juhtuks pidevalt selliseid asju, nagu nyyd jälle Visnapuu ettekandega oli.

Nii palju unistusi ja päevas on vaid mõõdetud arv tunde. Kuidas kyll jõuaks...

istuda

2010-11-25T01:28:00.002+02:00

Oi, nyyd ma kohe pean kirjutama Vastuseks. Sest mõnikord ju võib ja yleyldse.

Ehk siis: ainus võimalus kohvikuelu elavdada on kohvikutesse inimesi kutsuda. See on aeglane protsess, aga kui kolmest kutsutust yks otsustab, et selline formaat suvalisekski kokkusaamiseks on hea ja tore, siis ta ehk levitab seda. Aja jooksul. Kui kõik läheb hästi, saavad järjest uued inimesed innustust kohvikusse kokku saama või õhkkonda nautima minna ja asi läheb taas käima. Ta ju peab! Ei ole võimalik, ei ole yldse kuidagi vähimalgi määral võimalik, et maailm on selline, kus ei lähe suure tahtmise peale asjad korda. Yhesõnaga, jah, elada kohvikutes ja loota, et teisedki selle peale sinna lõpuks elama tulevad. Ainuke võimalus midagi katkenut taastada. Nii on ja see töötab, sest muidu mina ei mängi.

Teen eelmainitut mõistagi ka ise, niipalju kui vähegi võimalik.

porin

2010-11-24T13:04:00.002+02:00

Kõik on vilets. Ilm on vilets - selline tuisk kõlbab sydakuusse, mitte praeguseks, tuju on vilets, sest midagi tehtud ei saa.

Kogu aeg on uni või selline mittetegusus, öösel magada ei saa. Seetõttu ei saa hommikul yles - kui õige uni tuleb alles kella 5 aegu, siis õigel aal yles ei ole võimalik saada. Seetõttu ei jõua alati kooli kui peaks, seetõttu tunnen ennast puudumiste pärast halvasti ja midagi tehtud ka ei saa. Rõve. Mitte midagi ei taha, mitte miski ei sobi. Yldse mitte miski ei sobi yldse - ja maa ongi kylmand ja seesamanegi.

Varasematel sygistel-talvehakkudel pole see pooltki nii hull olnud, ei tea, mis siis nyyd...

uuendus

2010-11-22T22:08:00.002+02:00

Ilmselt oleks hea mõte millestki kirjutada, muidu see asi siin hakkab haisema. Ega ma ei tea kyll hästi, millest oleks mõtet või oskaks.

Midagi ei ole justkui väga toimunud, aga ometi juhtub kõike. Syndmused kujutatud syndmusetusena, öeldaks selle kohta kirjanduse loengus. Õppejõud ikka suudab mind hämmastada samamoodi, nagu kunagi yks psyhholoog. Juhtus nimelt, et korra psyhholoogiga suhtlema sattudes võttis too kyynte ja hammastega kinni täiesti juhuslikust lausejupist selle kohta, mis trennis ma käin. Ta hakkas seda põhjalikult analyysima ja mõtles sinna taha terved suured teooriad ja põhjused, mis mulle enese kohta sugugi paika ei tundunud pidama (mäletan enam-vähem, mis need olid, ikka veel ei arva et oleksid pidanud), ma käisin seal sellepärast, et kusagil peaks ju käima ja inimesed olid toredad. Just see, kuidas ta ei saanud aru, et mõni asi on ka lihtsalt sellepärast et midagi oleks (või kuidagi umbes nii) kajas kõvasti vastu ka õppejõu suhtumisest. Mulle ta yldiselt ei meeldi. Ta peaks pidama loengut, ent asendab selle kohati koolitunniga - nonii, millena see asi teile tundub? ja kui on vastuse saanud, siis: "Jah, selleni ma ootasingi et keegi ometi jõuaks!". Rääkinud siis ise ometi, et seda on nii ja nii tõlgendatud vms, aga kui arvamust tahab, siis miks õiged ja valed arvamused??? Kuigi ega meil on ka kursusel mõned keenjused hulgas. Hoolimata õppejõu hoiatusest arvas yks ettekannet tehes näiteks, et "Ma armastasin sakslast" on kellegi tundmatu käsikiri, mille Tammsaare ära trykkida lasi. Pidevast arvamuse avaldamisest teemal "Ega see ja teine ja kolmas ja neljas kursus mulle yldse ei meeldi, pole nagu minu teema jne... Hirmus jube on, nii palju arvatakse et me peaks mäletama midagi mis eelmine aasta õpitud sai!", pole yldse mõtet pikalt rääkida.

Aga et asi hädaldamisest yle ajama ei kipuks, mainin ka seda, et tundub, nagu oleks tubliks hakkamine vähemalt mingil määral õnnestunud. Lähen enam-vähem mõistlikul ajal magama ja jõuan juba tunduvalt sagedamini hommikustesse loengutesse. Energiat ei ole rohkem, aga mõte aja piiratusest on aidanud seda paremini ära kasutama õppida. Mul ongi ainult need tunnid aega, siis ei loruta päriselt nii palju.

Endal on ka imelikuvõitu. Mulle meeldiks, mulle niiväga meeldiks, kui elu oleks umbes kolmkymmend korda aeglasem - jääks aega mõelda ja vedeleda ja teha asju siis, kui mulle parajasti meeldib. Sest enamus asju varem või hiljem meeldivad ja kyllap nad siis tehtud saavad. Mul on vaikselt tunne, et ma pean liiga paljusid asju. Ma arvan, et ma pean karpe tegema, sestma saan raha. Ma pean kodus asju tegema, sest siis ma olen koolis tulemusega rahul. Ma pean seda ja teist ja kolmandat, mida ma tegelikult ei pea. Konflikti tekitab aga just see, et oleks need siis tõepoolest sunnitud asjad, aga ei. Mulle tegelikult meeldib teha peaaegu kõiki neid asju, need on reaalselt huvitavad ja toredad ja koolis on põnev ja ma siiralt naudin oma käsitöötsemist... Ainult vedelemiseks jääb aega kuidagi vähe. Elu tahab kõik need asjad liiga kiirelt ära tehtud saada ja ma ei ole väga ammu enam yhestki oma mõttest-projektist nii vaimustuses olnud, et teekski seda, mitte ei mõtleks, kuidas võiks teha midagi muud. Niivõrd, et ei peaks ennast sundima seda kätte võtma ja tegema, vaid viskaks kõik muu et ainult selle juurde jõuda. Mitte valesti aru saada: mulle meelivad need asjad, mida ma tegema peaksin. Lihtsalt need tuleb endale sihilikult ette võtta, need ei tekita nii suurt vaimustust, et ise kätte kargavad. See oskus tuleks yles otsida kusagilt kivide vahelt või metsast.

Jäin mõnipäev linnast tulles mõtlema selle yle, millal ma viimati kellegi najal ei olnud. Millal mu maailm oli viimati keskmise sambata. Tuli meelde kyll, isegi väga kaua ei pidanud mõtlema - see oli siis, kui mu ymber oli tugev-yhtne sõpruskond. Kunagi mingi aja juures asendus see tasapisi samba ja muude inimestega, peamiselt yhte punkti toetuva mudeliga. Kuna toetavat omainimeste kollektiivi pole hiljem enam tekkinud tegelikult, olen jäänud sambaga mudelisse kinni. See ei ole kasulik, aga sellest väljumiseks oleks ilmselt vaja mingisugust varianti kollektiivist. Kuidagi nii see mõte käis - sest hulk isikuid ei ole päriselt seesama, mis rahvas. Tundnud ära, et olen hetkel rahvata, hakkasin mõttega otsivalt ringi vaatama, kas kusagilt mõnda paistab. Siinkohal jäi mõte vist enam-vähem katki, sest ma jõudsin kuhugi punkti ja pidin mõtlema igapäevale, aga selle yle peaks veel mõtisklema.

Saigi mingitest asjadest natuke räägitud ja yldse mitte väga vähe või väga halvasti.

kurin

2010-11-18T20:10:00.002+02:00

Maailm on ilus ja hea ja inimesed suhtlevad minuga vabatahtlikult. *kuriseb õndsalt*

Ei, isegi tänane tõeliselt näkane ilm ei suuda mu head tuju ära rikkuda, kuigi see pole enam see suurepärasus, mis esmaspäeval valitses. Maailm näitab järjest uusi hurmavaid nägusid ja isegi mu kunagised pahateod võibolla paistsid pahad ainult suitsuruumi kylmkollakas valguses.

Kui ymberrngi kinnitatakse ja käitutakse kinnitavalt, võin ma lõpuks endast midagi arvama hakata. See on veider tõdemus ja syndinud peamiselt mu enese siseilmamuredest, aga sellegipoolest. Kui elu kipub pidevalt näitama, et mul on väärtus, siis ma ei suuda ilmselt lõpuni uskuma jääda, et ei ole - kusagilt tekib ikkagi see, et aga paistis ju, et on. Vms, ilmselt tuleks kellelgi asjapulklikul selle kallal psyhh-tööd teha, aga ma ei tunne vajadust. Asjad lähevad enamasti siiski nii, nagu nad minema peavad.

Mida ma öelda tahtsin, ma ei teagi, aga midagi pidi ju. Sest hea ja soe on mähkuda mingitesse asjadesse, mida olemas ei ole, aga mis sellegipoolest eksisteerivad.

aegadest

2010-11-15T20:04:00.002+02:00

Aga ma siiski kirjutan veel. Sest millest, on hetkel kyllaga. Laupäevasest retkest paralleeluniversumisse ja sellest, kuidas ma sealt väga ootamatult oma Tallinna tagasi jõudsin, reedeõhtusest mõttesistumisest, tänasest koolieksitusest ja sellest, mis ma yles leidsin.

Kui võtaks õige ajalises järjestuses. Reede õhtu nägi väga vaikselt mööduv ja rahulik välja esialgu. See õhtu, kus midagi ei toimu ega peakski. Siis tuli L. kylla ja enam ei möödunudki õhtu antisotsiaalselt. Tegelikult oli väga tore, seda peaks mingi hetk kordama. Variatsioonidega, mõistagi, sest kesse ikka jaksab pikalt ja pidevalt yhte ja sama kuulda. Oli tore tydrukutemula õhtu, lollusi eriti ei syndinud.

Laupäeva õhtu oli midagi hoopis imelikku. Laupäev oli jälle yks neist mitme päeva pikkustest päevadest, kus syndmusi mahub järsku hirmus palju hirmus vähese aja sisse. Päeval käisin maal ja sain vanaema käest kolm õunakest. Selgus, et olid head õunad, aga see oli hiljem. Enne oli veel väga palju muud. Istun laupäevaõhtusena Pyyga ja mõtlen, et peaks käsitööd tegema (mida ma umbes kogu aeg teen, eksole). Päevas on olnud juba piisavalt palju tegevust, et võib sydamerahuga päeva õhtusse veerenuks lugeda. Saan kutse ja aadressi. Kell oli ysna palju juba, trolli peale astusin minut enne yhtteist. Bussipeatuses kaarti vaadates selgus, et kant, kuhu lähen, on väga tuttav - või kui kant ei ole, siis koht on kas tuttav maja või vastasmaja - sest ega ma aadressinumbreid tavaliselt ju ei vaata. Hea lihtne oli minna, kuigi kohale jõudmise eel tekkis väga jabur tunne. Segamini läksid aastad ja ajastud, segamini läksid paigad ja inimesed ja yldse - põige yhest Tallinnast teise. Pool tunnikest kuni tund hiljem muutus linn aga veelgi veidramaks, sest maja taga selgus olema tänav, mis mõningate nurgamuutustega viis seltskonna edasi Telliskivi kanti. Selleks hetkeks oli elu juba nii imelikuks ja ebaharilikuks kätte läinud, et võib võrrelda kunagise töllukontserdiga ja selelle järgnenud vanalinnatiiru-tuuriga. Siis juhtus miskine bändiproov, mille ruumi meie sisse ei läinudki, kuna muusika oli liiga vali. Paik nägi välja nagu ta võiks samahästi asuda vanas heas Tehases, lihtsalt mõne nurga taga, kus veel ei ole käidud. Kummaline oli.

(Vaatan, et muljetus läheb pikaks, aga ju ta siis peab. Täna mul on sõnu.) Mingi hetk hakkas asi ära vajuma ja mul tekkis vaikselt tahtmine kodu poole astuma hakata. Jahedavõitu olemine ja "korralikkus" nii mittekorralikus seltskonnas ja paigas tegid oma tööd. Veel siiski ei hakanud, vaid tiksusin edasi ryhmaga kaasa. Seda ma kunagi õppisin - edasi võib paremaks minna. Läks ka, kuigi mitte päris kohe. Sain kerge ylevaate kahes vanalinna galeriis hetkel toimuvast ja veendumuse, et kell kaks laupäeva öösel ma ei taha yksi mööda vanalinna hulkuda. Nädala keskel oleks ilmselt parem seis. Tee viis Roheliselt turult linnamyyri äärde, peaaegu sinna, kus oli maikuu ja samas peaaegu sinna, kus oli märts ja veel teisedki ajad. Enamasti liigun päris seal ainult yksi. Miks seekord niiviisi tegin, ei oskagi takkajärgi öelda. Ei osanud hetkelgi, olgu peale, et seltskond oli tugevalt vähenenud. Ei kahetse. Tallinn on ka kell palju öösel ilus. Või isegi eriti kell palju öösel. Mingi aeg hakkas taas vihma sadama. Seda, et seal kohas tegelikult niisugune puitasum on, ei teadnudki. Või tegelikult, kyllap teoorias teadsin, aga tegelikult ma neid kahte asja - paiga nime ja paika ennast, ära ei yhendanud. Tore oli. Kui koju jõudsin, oli maja pime ja kõik peale koera magasid.

Siis tuli pyhapäev ja sai kuidagi hakkama varakult algamisega. Asjatasin yhte ja teist ja kolmandat ja poodi ja kööki ja saapad ja lõng ja tuba ja veel jantimist köögi ja saabastega. Aega jäi vaheldumisi puudu ja yle. Kord tundus, et yldse ei jõua, niipalju on teha, ja sealtsamast hiilis kusagilt päeva sisse järgmine tund.

Ja midagi muutus. Midagi muutus ja ma kohe ei märganudki, aga kõik ei olnud sama. Ja ometi olid kõik asjad samuti kui ennegi.

Täna hakkasin koolist ikka kesklinna poole tulema, yhe ja teise mõttega. Ja tulin valesti, sattusin hoopis sadamasse. Tuul oli soe ja pehme ja meri oli yhtäkki jalgade ees - kuidagi ootamatult tekkis ta sinna. Naljakad kohad on sealkandis, naljakad majad, millest ei ole alati aru saada, misasjad nad siis õigupoolest on ja naljakad teed, mis poole olemise pealt otsustavad ymber, kas nad on autodele või inimestele. Aga see on niivõrd osa minu Tallinnast, et ma leidsin sealt midagi olulist. Yhe metafoorse rauast võtme võibolla. Mille juude see käib, ma täpselt ei tea, aga see oli õnnelik kõrvalekaldumine. Ma ei saanud ennast täis, ma sain lihtsalt õnnelikuks omaette. Ja ikkagi oli kesklinna tagasi jõudes töö juures veel ylemus ja raamatukogu oli lahti, kui sinna sisse astusin. (Töö juurest lootsin veidi vananenud Sirpi leida, aga leidsin ylemuse ja ruttasin minema. Võeh!) Raamatukogu on tore ja keeruline koht - läksin võtma kahte raamatut, mis on kohustusliku kirjanduse hulgas (sest kolmandat ei saa Tallinnast kusagilt laenutada), tulin kuuega. Aga kott polnudki liiga raske ja linn oli ka pikal koduteel pehme mu vastu.

Midagi on kuidagi hästi. Mis, ma veel ei tea.

Tahaks öelda, et...

2010-11-15T00:43:00.003+02:00

Mõnikord kohe lihtsalt ongi kõik hästi. Hea ja terve rahu vajub yle mõtete ja inimese. Kõik on olemas. Ma ei pea siin praegu silmas seda tuttavat, ent mitte piisavalt tihti esinevat enesekyllasust, mõnikord on isegi ilma selleta lihtsalt hea olla. Selline hea, et poeks kurguni sellesse ja oleks. Lihtsalt, mõtlemata, peaaegu hingamata, laseks sellel end yleni täita. Seda hetke võiks tihemini ette tulla.

Võibolla ma kirjutan siia peale ametlikult tänasesse päeva jõudmist veel midagi, aga selle peale ei tasu lootma jääda. Sest ametlikult kuulub tänasesse päeva juba jälle kool ja kalender liigub hirmsa kiiruga järgmiste kohustusliku kirjanduse osade poole, mina aga ise mitte veel.

Ajukeemia on keeruline ja võimas-toimekas, aga vähemalt see laks on selleks korraks vist peaaegu möödas. Päris kindel ei ole veel, aga selline eelmainitud rahu ei kipu hästi keemiaga kokku sobima.

mõned mõtted

2010-11-14T15:47:00.002+02:00

Tallinn on imeline ja imelik. Tallinn kipub minu ymber koosnema pesadest. Pesi moodustavad inimesed, kes salapärastel põhjustel elavad ligistikku. Yks pesa on neil näiteks Pääskylas, kuigi mõned pesalased sealt nyydseks ära on kolinud. Teine pesa on pikaks venitatud, ent kuulub siiski sellesse liiki - selle nimi on Sõpruse pst, mille ääres või millel liigeldes kergesti juurdepääsetavana elab ebatõenäoliselt palju häid inimesi (ja mõned, kes ei ole head, aga on muidu olulised). Neid on veel.

Sain hiljuti elult hoiatuse: kõik, mis sa teed, tuleb kunagi kusagil ootamatult välja. Hoidku selle eest, et halba teed, sest see tuleb tagasi ninast hammustama. Hea ilmselt tuleb ka, aga seda ma olen vähem täheldanud. See mõte iseenesest on hirmus vaja ja hirmus tuntud, aga naljakaks muudab elu see, kuidas mõni ammuununenud pisiviga hiljem teises valguses vaadatuna tohutusuureks paisub ja kõige ootamatuma nurga tagant välja hyppab.

Efektiivne on keeruline olla. Ma ei ole täna liiga palju aega niisama maha laristanud, aga tehtud olen kummaliselt vähe saanud. Ometigi koguaeg justkui toimetaks ja toimuks. Eks näis, kuidas edasi õnnestub, yht-teist on veel vaja ajada.

vaheepisood

2010-11-12T17:41:00.003+02:00

See, et ma ei hoia Pyyd enam kirjutuslaual nagu varem, ei ole mu arvutiajale kõige vähimatki mõjunud. Ainult ehk niivõrd, et nyyd olen masina ees tihemini, kuid vähem korraga.

Pyy ei ela laua peal nyydsel ajal sellepärast, et laua peal elab karbindus. Suured karbid ja väiksed karbid ja tykkideks lõigatud karbid ja peamiselt vildist, aga kohati ka puust ja erinevatest muudest asjadest karbid. Ega ma ise siia tuppa hästi ära ei mahu, peaks uuesti koristamise käsile võtma.

Peamiselt oleks see selles vormis, et igal pool vedelev mõttetu sodi saaks prygikotti, kus ta koht on, ja igal pool vedelev mõttekas sodi saaks asetatud sinna, kuhu ta parajasti kuulub. Ja igal pool vedelev mitte minu sodi saaks neile, kellele ta kuulub, kuigi seda alaliiki on tegelikult vähe - ainult yks tomp tööriistu, mida võibolla polegi arukas siit minema komandeerida. Igal pool vedelev tolm võiks niisket lappi näha, eriti puidu raspeldamise tolm, mida on kaks kuhjakest, mida ei saa ära pyhkida, sest tõuseb lendu.

Igal pool vedelevad peamiselt vaid õrnalt otstarbekad asjad, sest mul ikka veel on liiga palju asju. Loodan riiulist sellele probleemile arvestatavat lahendust, aga riiul on rööpkylikuks kalduv (sest sein on viltu) ja riiuli ymber tuleb veel mõttetalguid pidada. On jah viltu, kui muude asjadega võrrelda, aga loodis sellegipoolest. Mingi hulk kaste ja muud siinelavat kuulub ikkagi tihendamisele - pooltyhjal kastil on tunduvalt vähem mõtet, kui peaaegutäis kastil.

Nuputan hea õhuvahetusega lahendust, mis tuba ära ei jahutaks ning mulle-olukorrale sobiks. Majalised ei salli eriti, kui siit mingit lõhna tuleb, näiteks viiruki v aroomilambi oma, aga mulle meeldib - teeb hubasemaks.

Ysna igapäevane elu on tegelikult. Hea ja tore ja hetkel on tõesti kõik hästi peale nende asjade, mis ei ole. Et yldiselt on hästi ja tegelikult pole kurta või kirjutada suurt millestki peale omaenda veidi liiga kergesti ära sõitma kippuva katuse.

Katuse ärasõitmine on häiriv, sest enamasti toob see endaga varem või hiljem kaasa portsu suuri jamasid. Suudan meenutada umbestäpselt yhte puhku, kus jama jäi olemata-tulemata. (Või siis tuli nii meeletult palju hiljem, et seos praktiliselt puudub.) Samas on ärsõitnud katuse all hea elada - enesel vähemalt on hea ja huvitav olla, alguses. Hiljem... hiljem on hiljem ja ehk alati ei olegi, nii et katuse sõitmist võib samahästi ka nautida igapäevast pääsemise vormina. Kuni jamadeni või veidi enne, neid ei ole vaja.

Ja ta sõidab. Kergesti-kiiresti ja põhjalikult. Veidruseni põhjalikult ja käitumistsegavalt põhjalikult. Ymbritsevate arvates tõenäoselt tyytuseni tihti ja tyytuseni põhjalikult. (Siin meeldetuletus: kui ma tyytu olen, siis mulle võib seda öelda, ma yritan midagi ette võtta. Mind ei pea selle pärast täieni vältima hakkama, muidu ma ei saa aru, mis toimub.)

Mingi aeg tagasi nentisin yhe vestluse käigus rahumeeli: jah, ma tean, et mul on kompleksid. Ilmselt ongi ja ma vaikselt õõnestan nende jalgealust, aga jalge alt õõnestades ei tea ju kunagi täpselt, kas see ikka on õige koht. Äkki on tunnel kaevatud vales suunas, nii paar kraadi õigest kursist kõrvale, ja ära vajub hoopiski mingi hea ja meeldiv osa. See oli nyyd suvaline mõtteuit juhuslikus suunas ega puutunud millessegi. Millest ma rääkisingi?

Katusest vist. Jah, katus on mul minu katus. Keemiliselt ebastabiilne. Peaaegu nagu see reaalne maja mu ymber hetkel, kuigi see pole keemiliselt, vaid väriseb lahedal tehtavate teetööde pärast harvaesineva entusiasmiga. Arumaeimõista, miks tal nii on vaja, aga ju siis on. Väga ei häirigi, ma ei hoia oma toas klaase tihedalt yksteise kõrval, ainult sahtlikapike nagiseb veidi hämmeldunult.

Karbimaailm igavleb. Peaks viimase musta karbi ära viltima ja vaatama, mis neist neljast punasest saab, mis juba välja lõigatud on saanud. Peaks seda ja teist ja kolmandat ka nagunii.

päike paistab, meel on hea

2010-11-08T12:31:00.003+02:00

Mõned kirjutavad joodikute näppamisest, mina kirjutan hoopis sellest, kuidas ma olen päris rahul oma esmaspäeviti alles pärastlõunal algava kooliga. Magama sain eile vist lõplikult kusagil kella nelja paiku, mis on liiga hilja, et hommikul viks kraps koolilaps olla. Ei kahetse sugugi.

Võitlen leebelt-ent-järjekindlalt kohviharjumusega loenguvahede ajal, sest see on liiga kulukas. Mul on nimelt mõte, et seda karmilt ja otse piirata ei pruugi olla mõistlik, sest midagi peab raha eest head ka saama. Seetõttu tundub arukas käituda nii, et koolis kohviisu ei tuleks - hommikul kodus juua ja võibolla teed termoses kaasa võtta (ja mitte kohvi, sest seda ma joon isegi liiga palju). Äkki nii annab vältida kulusid ja mitte teha liiga suuri järeleandmisi heaolus.

Karpidega on hästi. Kui ma ei oleks päris nii laisk kui ma hetkel olen, siis ma teeks kahest valmis ja yhest poolvalmis (ja kahest veerandvalmis) karbist yhispildi ja lehvitas sellega siin. Parktikas õuab see aga kusagilt telefoni otsimist ja siis telefonijuhtme otsimist ja ma ei ole kindel, et ma sellega praegu tegelda viitsin. Tegin kindlaks, et kui mul on yhte ja sama vilti kaks lehte, saan ma neist korraga neli karpi välja lõigata. Yhest lehest niisama kahte ei saa, ehk siis, planeerimine annab arvestatava säästu.

Laupäeval oli kooli juubeli tähistamine. Kummastav oli vaadata, kuidas kõik klassivennad on enam-vähem mõistlikeks noormeesteks saanud selle vahepealse aja jooksul, yks on pooleldi kiilakaks läinud ja väga mitmed 'väes. Klassiõdesid oli vähem kohal või oli neid lihtsalt vähem näha, yks oli poliitikasse läinud (esialgu kyll leebelt ja viisakalt) ja vähemalt yks lapse saanud. Seda kõike kooli lõpetamisest möödunud natuke rohkem kui kolme aasta jooksul. Tundub paljuvõitu ja ma hakkasin ennast järsku nende inimeste kõrval väga lapsikuks jäänuna tundma. Kes mõtleb oma firma rajamisele ja kes õpib viimaseid aastaid õpetajaks ja... Mina teen seda, mida mina teen. Olen rahul kyll, aga ma ei tea, mismoodi nii saab.

Äkki siiski võtaks ja pildistaks karbid yles.

2010-11-04T21:01:00.004+02:00

Lykkasin tinditööde juurde terve portsu asju yles, mis olid sinna erinevatel põhjustel varem jõudmata. Mõni on valus ja mõni on lihtsalt vilets, aga seal ma neid lehvitan. Kusagil ju võib.

Aaaga tegelikult... võib mind nimetada kaelkirjakuks. Mul kulus just umbes kaks tundi, et yhest naljast aru saada. Ilmselgelt olen ma esimese hooga liiga noor, aga ikkagi, mingit elementaarset osa võiks ju mõista - kogu selles kummalisest kremplist. Uurimistöösse syveneda ka väga meeletult ei viitsi just. Pole minu aeg.

Ilm õues see-eest on minu kyll. Ei ole liiga kylm veel, linn on vihmamärg ja nii asfalt kui betoonkivid läigivad nagu nad linnas öösel tegema peavadki. Parim aeg prillideta käimise harjutamiseks: kõik tuled on heledad-eredad ja paistavad hästi välja isegi mulle. Ja kuidagi märkamatult on kell lähenemas poole yhele, nevermind et ma pidin kaks tundi tagasi juba magama minna yritama. Lähen nyydki siis, ikka parem kui kahe aegu.

*

2010-11-02T22:26:00.002+02:00

Kõik inimesed on kuidagi ilusaks läinud, välja arvatud ma ise, eksole. Lihtsalt näevad ilusamad välja kui tavaliselt või varem. Väga paljud seejuures.

Täna tegin esimese karbi. Nadivõitu tuli välja, ei ole yldse rahul, äkki homme tuleb paremini. Täna enam rohkem ei jõua ju, kui tahta normaalsel ajal mgama minna, et hommikul õigel ajal yles saada ja nii edasi. Yks ambitsioon jääb muudkui teisele ette. Tahaks ju teha veel seda ja teist ja kolmandat. Koristama peaks ka ja homme lähen jälle tantsima ja elu on yldse ilus.

Miks täpselt, ma tean kyll, aga ei ytle. Lolli nalja saab niigi piisavalt palju, tihti ka minu arvelt (mitte et ma ise ei teeks ka, aga ikkagi.)

Kirjutan juba jälle halba luulet. Lumetihasel on nokkas kaks mitte väga vana asja, aga neid ma täna ja praegu veel tinditööde juurde yles ei riputa, sest magama sättimise kell juba tirises. (Kõlab kyll varaselt, kukununnult ja napakalt, aga ma vist pean hakkama oma päevarytmi väga vägivaldselt hommikusse nihutama. Kool kannatab muidu liiga.)

yhte ja teist

2010-11-01T18:12:00.002+02:00

Kristiine keskuses on kaks uut poodi lahti läinud. Yks myyb päris inimeste tehtud päris käsitööd, mis ei pea tingimata sugugi liiga rahvuslik olema. Nägin seal näiteks mõne isetegijast tuntud nime ehteid. Rääkisin myyjaga ka veidi, võibolla tuleb sellest midagi head.

Kristiinesse läksin yldsegi ju selleks, et osta juurde karbikese-vilti. Mitte et seda hädasti vaja oelks, mul yht-teist siin isegi on, aga igaks juhuks. Nyyd on mõtted ja motivatsioon lahti.

Yldse on mõtted lahti, oleks nad seda ainult kooliasjade juures ka veidi rohkem. Mitte niivõrd lahti kui suunatud. Sain teada, et täna on sõna-töö tähtaeg. Ma arvasin, et alles neljapäeval! Õnneks ma tean nyydseks täpselt, millistest mõistetest ma kirjutan, ainult ylesehitust tuleb veel veidi mõelda. Pole sugugi võimatu, et ma sellega täna reaalselt kuhugi jõuan, näiteks paar-kolm lehekylge tekstigi tekitada.

Komplimendid annavad väga tykiks ajaks energiat ja kytust, kui nad on siirad ja õigetesse kohtadesse suunatud - nendele asjadele, mis olulised on.

Raamaturiiul valmib vaikselt - kui pyhapäeval koju tulin, oli esimene alumine ports juba paigas - varvaslaua kiht niiöelda. Nädala sees pole arenguid muidugi oodata, ent siiski - tore on näa, et asjad liiguvad.

Võtan käsile ja teen endale päevaplaani, äkki see muudab veidi efektiivsemaks, sest korraga on hästi palju asju teha.

pyhapäev peale laupäeva

2010-10-31T16:26:00.003+02:00

Ma olen natuke väsinud, vist peaaegu yleväsinud. Sooja hoiab sees suur tass piparmynditeed, igaks juhuks suhkru, mitte meega. See pole ime.

Aga ma olen väga rahul. Otsustades, et ma siiski ei lähe see nädalavahetus Tartusse yritusele, kartsin kõige rõhkem, et avastan mingi hetk laupäeva hilisõhtul yksi kodus istudes, et tahaks ikkagi seal olla. Ma unustasin Tartus toimuva suhteliselt ära. Mul oli tore ja huvitav niigi, tyhja sest Tartust, tantsida saab mujal ka aegajalt ikkagi.

Siinkohal tahaks öelda veel palju head ja ilusat, aga ei ytle. Mul on hea tuju, ma tunnen ennast väärtuslikuna. Sellest piisab.

nostalgia!

2010-10-26T15:07:00.001+03:00

Mitte midagi ei toimu. See tähendab, ma olen kolmandat päeva järjest teinud terve päeva väga intensiivselt-aktiivselt mitte midagi, ärganud lõuna ajal ja läinud magama vastu hommikut. Iga päev mõtlen, et peaks kooliasjadega tegelema, iga päevkavatsen ennast aktiivsemalt liigutama hakata (Hularõngas!) ja käsitöö ette võtta. Mitmendat päeva tean, et tuleb teha umbes kolm pangaylekannet. Ja mitte midagi ei saa tehtud, sest ma ei tee midagi. Nõelun teleka ees või loen yleval diivanil raamatut.

Kirjutama hakkasin siin praegu sellepärast, et sain seeeeeellise nostalgialaksu. Klassivend hea inimene oli pannud yles kõik omal olemasolevad klassipildid. Enamasti tundsin inimesed ära ka, aga mitte kõiki, eriti esimese klassi pildil, kus meil oli palju selliseid, kes hiljem mõnda muusse klassi vajusid.

Kui ma oleks tubli, siis ma võtaks siinkohal kätte ja registreeruks kooli juubelile ära ning maksaks selle eest raha. Karta on, et nii tubli ma ei ole, sest on muudki, mida võiks teha. Aga asju tegema lähen kyll kohe, st, nyyd saab postitus otsa.

Essee riputan ehk hiljem yles - peale vahenädalat.

natuke elust ja palju unest

2010-10-21T22:06:00.003+03:00

Tulin täna koolist koju mõttega kirjutada esimese asjana siia yles mõned ööd tagasi (ilmselt selel imelikul ööl vastu pyhapäeva) nähtud unenägu, kuid jäin võrku kinni. Siinkohal palju naerusuiset sõimu kunagise klassiõe aadressil, sest tema antud link oli mitmeks tunniks umbes ainus tähelepanu saanud asi. Yritades oma võrguringi otsi kokku tõmmata, ise sellest juba väljaspool seistes, leidsin aga yhe blogi, mis oli arusaadav ja huvitav. Põnev, hariv (sest ma olen kolmkymmend korda rumalam kui ma välja näidata tahan) ja minu jaoks absoluutselt ennekohtamatu. Tähenduses, värskelt avastatud. Mõne koha peal võttis muigama ka, nagu head asjad peavadki.

Aga unenäost siis. Kõigepealt see, miks ma arvan, et see tuleks kirja panna, siis veidi neid teadmisi, mis käivad selle une maailma kohta ja lõpuks syndmustik ise.

Oluline ja märkimisväärne oli see unenägu selle poolest, et arvestades, kui kurnatud ma olin ööl vastu pyhapäeva magama jäädes, ei oleks ma tohtinud yleyldse und näha. Ma ei näe tavaliselt und, kui ma olen surmväsinud ylevalolemisest. Teiseks tuli ta mulle alles eile õhtul hilja või täna lõpuks täielikult meelde.

Niisiis, toimumispaik idamaise meluga linn. Soojad kuldkollased ja punased värvitoonid, suure linna turusagin. Ma ise olin seal võõras - kindlasti mitte esimest korda seal, ent olin justkui... teist kultuuri kylastamas. Teine usk ja teine mõttemaailm. Palju ma kohalikust kultuurist ei teadnud, ainult seda, et see on yhtlaselt religioosne ja selle juures salliv - midagi hinduismi ja budismi segu laadset oma suhtumiselt võõrastesse. Igapäevainimestel otsest palvetamise nõuet vist ei olnud, igal juhul usku... rakendasid, viisid ellu, väljendasid Sööjad. Need olid pooleldi maagilised, teatavate kujumuutjavõimetega poolinimesed-poolmantikorid. Kujumuutust sai ilmselt mingil määral tahtega kontrollida-suunata, kuid mitte lõpuni. Välja nägi see umbes nii, et nende putkad olid igal pool yle linna laiali. Justnimelt putkad - samalaadsed nagu meil on klaaskuubik-hamburgeriputkad või pigem need, kust festivalide ja ostuhuluste ajal grillkanu myytatakse. Tööpõhimõte oli väga lihtne - inimene, kes tunneb-kahtlustab, et ta võibolla on mõelnud patuseid mõtteid (tegudest polnud kunagi juttu, huvitav, mida see nende usu kohta öelda võiks?), läheb putka juurde ja vestleb sööjaga. Kui tema mõtted tõesti eksivad heakspeetu vastu, syyakse ta ära. (Või mingi vaimne osa temast, ma ei saanudki lõpuks aru). Igal juhul on tegemist igayhe enda otsustuse ja sydametunnistuse kysimusega, kuid sööja teab seda õigeks või vääraks mõista. Sööjaid kardeti meeletult, ent ometi käidi ja saadi söödud (ma pealt ei näinud, kuid ei välista sugugi, et kõige lihalikumal kujul nahka pistetud). Sööjad aga olid religioonikohtunikud, võimalik et riigi/kiriku palgal ja osalt yleloomulikud. Sööjaks sai hakata - see oli tööpost nagu iga teine. (Lähed asjakohasesse asutusse, ytled et tahad töötada sööjana. Antakse yleloomulikud võimed ja tööpost-kuubik.) Igal juhul söömise käigus omandas sööja ka kõik ärasöödu mõtted ja teooriad, mis tegi neist väga intelligentsed vestlusparnerid ja harrastusfilosoofid.

Niisiis, uni algas umbes sellest kohast, kus ma istusin yhe sööja kuubiku ääres päiksekatteriide all varjus ja ajasin juttu. Nägin mööduvaid inimesi ennast omalaadse kaastunde ja hirmuga vaatlevat, sest tegin midagi, mida ykski sealtkandi inimene kunagi ei tee - ajasin mugavalt ja muretult juttu halastamatu moraalikohtuniku sööjaga. Mida nemad aga kuidagi teada ei saanud, oli see, et see konkreetne sööja, kes oma putkat tollel tänavanurgal pidas, oli mu kunagine kallim (jah, toosama.). Kurtis, et liiga vähe saab viimasel ajal tegelikult kõiki neid kogutud teooriaid kellegiga arutada, sest sööjad omavahel ei kohtu ning inimesed ju kardavad. Mulle kui uskmatule oli kõigest aga hea ja mugav rääkida - nii mõnigi teooria olevat niivõrd vastuolus heakskiidetuga, et juba selle rääkimine kellelegi muudaks ta ysna otseselt patuseks, st, söödavaks. (Ka patuta inimesed olid söödavad-seeditavad-toiduks kõlbulikud, aga neid ei tohtinud puutuda - ei puututud.) Seletas veel, et kuna mina ei pea käima selle usu reeglite järgi, siis minul on tegelikult ysna ohutu seal vestelda - ainult otsesed mõttevead-ebakohad võivad ohtlikuks osutuda. Igati hea ja mugav olemine, mul oli eneselgi hea meel, et aegajalt ka huvitavatest asjadest rääkida saab. Kuni hakkasin seletama yhte teooriat, mida naaberriigi elanik oli mulle minu sinna-reisil rääkinud. Jutustan-põhjendan-teoretiseerin syvenenult, vaadates ei-tea-kuhu ja kindlasti mitte vestluspartneri poole, kui mulle möiratatakse "See on nyyd liig!" Vaatan ja yritan pakku pista, sest pilt-hetk-mulje oli igati sellist tegevust õigustav. Sööja oli võtnud oma mantikori-kuju (mis nägi eriti yleloomulik välja, sest oli valatud kulla värvi, poleeritud ja puha, kuid liikumisvõimeline) ja hammustas minu suunas. Pagedes olin hetkeks seljaga ja natuke liiga aeglane - ju vist ei osanud arvestada kujumuutja oskusega ka proportsioonidega mängida. Kael oli pikk ja hambad SIINSAMAS SELJAS KINNI!

Ärkasin sel hetkel yles, selg pagemisest-eemaletõmbumisest kaardus, kyynarnukid teisele "näkku" suunatud ja selge tundega, et sealt, kus unes oleks tekkinud surmav haav, on midagi puudu. Yhegi mõõtmise järgi muidugi pole, kuid hea paarkymmend minutit oli tunda, kuidas mul puudub põhimõtteliselt terve alaselg - hammustatud oli suur ringikujuline lohk, diameetrilt umbestäpselt nii lai, kui selg sealkandis on.

Mis see kontseptsioon täpselt oli, mille peale niimoodi reageeriti, ei mäleta siiamaani. Ei mäletanud kohegi. Niipalju tuleb ette, et see oli arvatavasti dualismi-monoteismi vastuolu, aga kumba pidi parajasti, ei tea enam öelda. Telg jooksis igal juhul valgus-pimedus (koos kõigi nende erinevate konnotatsioonidega).

Selline äärmiselt syrreaalne lugu siis seekord. *eemaldub vaikselt ymisedes"Seleta mu uni ära, kuldne noorik..."*

elust, nii yldiselt

2010-10-19T19:21:00.002+03:00

Siia ei ole midagi jõudnud mu nädalavahetusest tegelikult, sest kuigi hõimupäevade lõpukontsert oli laupäeval, andis nädalavahetusele tooni hoopis see, mis hakkas syndima peale eemise postituse lõpetamist. Torm mu isikliku elu teeklaasis, võiks selle kohta lyhidalt öelda ja rohkem pole vaja.

Millest on vaja rääkida, on minu probleem koolijõudmisega. Seda nimelt ei kipu õigel ajal juhtuma. Yldsegi, sugugi, kuidagi.

Kooliasjade õigeaegse tehtudsaamisega on ka selle nädla jooksul probleeme oodata. Aga kuna järgmine nädal on vahenädal juba, siis selle nädala probleemid on ysna olulikud.

Järgmine nädal on vahenädal juba, ohjah. Pool semestrit seljataga. Aga yhtlasi on järgmisel nädalal ette näha Tartu tantsuklubi ja vaba aja tõttu saab ometi kord sinna ka minna.

Tantsuklubi osas on yldse... Nii Tallinnas kui Tartus on tantsuklubis mingi hulk-arv meesterahvaid, kellega ma tantsida eelistan. Kui nemad on hõivatud, tulevad ylejäänud. (Keda on tunduvalt rohkem, mõistagi). Kui nemad on ka kõik võetud, siis on veel yksikud, kellega tantsimist ma pigem väldin. Erinevatel põhjustel. Sellest paluks nyyd siis mitte liigutatud saada - inimestel juba kord on eelistused.

Loengutes nõelumine tundub hea idee. Olen seda nyyd mõned nädalad vahelduva eduga teinud ja nende loengute sisu, kus sellega rahulikult tegelda annab, ei ole põrmugi halvemini meeles. Kui ma konspekteerima jään, läheb kas mõte rändama või olen ma ylipyydlik-ylipõhjalik ja keskendun selle asemel, mida õppejõud ytleb, sellele, mis sõnadega ta seda ytleb, et kõik hästi kirja saaks. On ju ogar.

Õigupoolest peaks kirjutama esseed ja motivatsioonikirja ning kontrollima kohanimede õigekirjutust.

2010-10-16T22:09:00.003+03:00

Täna n jälle yks neid imelikke päevi, mis ysna keskele ära tasakaalustuvad. Mul on tunne, et eesti keeles oleks kasu sõnast, mis tähendab "väga palju head ja samapalju halba", sest just selline päev oligi. Hõimupäevade yritus oli väga tore. Nägin paljusid, keda ammu polnud näinud ja igasugust rahvast, keda kohata poleks osanud arvata. (Kellest mõne juures ei oleks sellesisulist huvi isegi kahtlustada osanud!) Sain teada seda ja teist, tundsin ennast usaldusväärsena ja mõtlesin elu yle. Selle yle, kuidas kõik on justkui korras, aga peale kolme aastat ikka veel ainult justkui.

Istekoht sai viletsasti valitud veidi, võimaldas koguaeg silmanurki sinna ja teisele poole lahti hoida. Peaaegu ununes ära väga palju halba, mis on olnud ja millest mõlemist ma eriti paegusel kellajaal juba kõvasti vältima peaksin.

Aga siis sai see yritus otsa ja siis tuli enese verele kulutamise koht. Kolmkymmend korda mõtlesin, kas helitada ja uurida elu, kolmkymmend korda olin kahevahel ja kakskymmend yheksa korda mõtelsin, et ehk ikkagi ei maksa. Kolmekymnendast korrast piisas, et tunda jälle yhe köisrippsilla (teate kyll, justnagu filmis) põlevana äralangemist. Aga miskipärast ei saa ma endale tunnistatud, et mitte midagi ei ole, sest võibolla midagi on ja nii pean iga konkeetse asja juures vaatama ja uurima ja proovima, enne kui selgeks saab, et ei, seda ei ole ja teist ei ole ja toda ka ei ole. Ja ma ei tea, kui kaua läheb, kuni kõik, mida ei ole, saab läbi katsutud ja olematuks tunnistatud või mis sealt siis veel alles jääb. "Kommikarp" on ilmselt tyhi, aga ma vist ei ole veel selle ärakukkumist otseselt näinud.

Juba äraytlemata mitmendat korda ytlen endale, et nyyd aitab. Et kui nii paljud asjad osutuvad olematuks, siis miks ma seda kõikidest ei usu? Ja mõtlen, et võibolla oli isand Herbertil õigus, kui ta kirjutas noalikust suhtumisest: kui miski vindub, lõika see läbi ja mõista - nyyd on see lõpetatud, sest selle ots on siin. (Ma ytlen seda mälu järgi, mul ei ole eestikeelset raamatut käepärast.) Juba äraytlemata mitmendat korda tundub see mõte kasutatav ja ehk eelistatav nii mõnelegi muule ja kindlasti sellisele ebamäärasele surelemisele. Juba äraytlemata mitmendat korda otsustan, et nyyd on see koht, kus ma kustutan kõik kontaktivõimalused ja juba äraytlemata mitmendat korda ma jätan selle tegemata. Ilmselt mingist morbiidsest huvist vaadata, kuidas asjad lähevad koledaks, uurida uudishimulikult välja, kuskohas siis on see ots, mida ei ole vaja lõigata. Juba äraytlemata mitmendat korda otsustan, et eikunagi enam. Ei helista, ei saada meili, ei midagi. Ja sama äraytlemata mitmendat korda saavad lootusetuse, kurbuse ja igatsuse yhendatud väed sellest võitu.

Ma nii kardan. Kui tyhiseid igapäevseid asju enam ei räägita, siis varsti on ka suuremad ja väga palju vähem igapäevased asjad vaevu kõneväärt, sest toimuvad vaikselt ja omatahtsi teiseks muutunud seltskonnas peaaegu tundmatute inimestega.

Kõige selle kurbuse ja raskuse kõrvalt ma tean, et igal asjal on ots, miski ei ole muutumatu ja kui jõele tamm ette ehitada, lööb jõgi selle lõpuks puruks. Kõige vähem kahjustav on jõel minna lasta, kuhu ta parajasti voolata tahab. Aga see ei tähenda, et voolust kõrvale jäänud maad põua kätte ei kuiva.

Ma tean, missuguseid vastulauseid siia saab tuua: ega see koht ainuke pole ja jõgesid on maailmas ka palju. Orienteeru ymber! Vaja on palju vähemat kui sa harjunud oled! Ma ei ytle, et need on valed väited. Kyllap nad on õiged. Aga see ei tee igatsust vähemaks ja see ei tee kurbust väiksemaks, see ei võta valust juppigi ära.

Ma ei ole kildudeks kukkunud, aga mõni mõra võis siiski sisse tulla. Ma veel uurin.

blöäh

2010-10-15T15:57:00.002+03:00

Tahtsin kirjutada ylesse paar mõttearendust, mis tekkisid teel kooli ja koolist tagasi, seoses eilse kohvikujutu tagumise poole ja võõramaise teoreetikuga, aga ei ole praegu seda tuju-jaksu. Sain vist õrnalt kylma, hambanärv valutab jälle, isa möllab siinsamas riiulit ehitada (jee) ja yleyldse on kylm ja vastikuvõitu olla.

Selle mainin kyll ära, et mul oli väga huvitav suurt eimidagi rääkida, kuulasin põnevusega ja nautisin oukorda. (Ehk peaks mainima ka, et T. mõjub väga karismaatilisena, aga seda ma teadsin juba enne ka.)

napilt kohustuslikust kirnadusest ja...

2010-10-13T18:08:00.002+03:00

Täna öösel nägin unes sama teemat, mida eelmiselgi korral, aga seekord veidi teistsuguse rõhuga (ja ilma topeltärkamiseta, eelmine kord unes nähtud uni oli seekord lihtsalt uni). Vat mis juhtub, kui enne magama minekut öistest unedest mõtlema jääda.

Unistan sellest ja teisest käsitööprojektist ja mõtlen, mida Hindrey mulle isiklikult ytleb. Ja kas tema rõhud on tõesti nendes kohtades, kuhu ma neid lugema kipun (mis mulle väga meeldivad seejuures) või olen ma lihtsalt kyyndimatu. Yhelt tänaselt ettekande tegijalt kysis õppejõud lõpetuseks, mida Hindrey oleks võinud arvata tänapäevasest kombeõpikute kummardamisest ja kirjutamisest. Kahupäine noormees ei osanud midagi vastata, kuigi mingeid sõnu ta ju ytles. Mina mõtlesin, et kyllap imestaks ennast keeletuks või saaks maha mõne sellise kommentaariga, et inimsed, kellele on kombeõpikut vaja, ei saa kunagi tõeliselt kombekaks. Mulle on temast selline mulje jäänud.

Blogger on kuidagi tiguaeglane hetkel - kirjutan ja siis teen pausi, et tekst ekaani peale ka jõuaks. Tegemist täitsa on ja tegemise energiat on ka. See on hästi.

Eile tulin koju ja esimeste asjade hulgas, mida nägin, oli liimpuitplaat allkorrusel. Isa käis asjakohases suurpoes ja sai lõpuks kätte viimase detaili, mida mu kapi jaoks tarvis oli. See tähendab, et kui hästi läheb, on nädalavahetusel ehitamist oodata.

yhte ja teist

2010-10-12T22:31:00.002+03:00

Siin on vaikseks jäänud.

Sellepärast on, et ma olen tykk aega olnud natuke nagu imelik ja sooda ja hädas isikliku eluga (kes ei oleks, eksju, pidevalt). Nõmetsenud olen palju, vajalikku teinud vähe. Yle elanud mõned väga head, mõned head ja mitmed halvad mõtted.

Miski pole siiski pöördumatult kadunud. Huvitav, kui pikk on kohtupäev?

Koolis on huvitav. Morfoloogia, leksikloogia, õigekeelsus ja miljon erinevat kirjandust.

Homme saab ungari moodi tantsida, aga huvitav, kellega? Ja võibolla saab soome moodi ka.

Ja kui aega yle jääb, peaks joonistama mõned kaunid laiad kõlapaelamustrid. Ja ära lõpetama need mustmiljon poolikut tööd. Ja enne seda veel tuleb lugeda head kohustuslikku kirjandust ja kirjutada ettekandeid. Ja teist ja kolmandat ja neljandat.

Unenäopäevikut siit ei tule, kuigi öösel nägin enda kohta väga ebaharilikku uni-unes kombinatsiooni. Ja mitte võltsärkamist, vaid magamine ja unenägemine oli loomulik osa uneilmast ja seal toimunust. Väga mõnus, väga omapärane, väga huvitav.

yks õhtuöö

2010-10-05T01:25:00.002+03:00

Nagu ma juba eelmises postituses ytlesin, ei ole kunagi hea saada yhtegi negatiivse varjundigagi uudist-sõnumit õhtul. Peale mitmeid olulisi valestimõistmisi ja enese kylmas pesas unele tihkumist oli hommikuks tuju väga palju parem ja pea selgem. Hommikud on sellised, nii loomu poolest juba. Tõestasin seda ka täna - paar tundi tagasi oli juba päris kole olla.

Kõige kummalisem või hämmastavam või ootamatum on see, kuidas mul kõik aeg midagi teha justkui on. Mõtlen homse peale ette ja näen, et kool on kella kaheksani, peale seda peaks tegema veel seda ja teist ja võibolla kolmandat, ja kolmapäeval on peale kooli korraks koju ja tantsuklubi, ja neljapäeval on Neljapäev, ja reedel... reedel leks lõpuks aega, aga veel enne reedet tuleb läbi lugeda see raamat ja reedel, peale loengut, tuleb läbi lugeda see teine raamat ja mõelda esseest-ettekandest ja hakata vaatama, kustkohast saada seda kolmandat raamatut. Ja lugemist ja tegemist on mul muidu ka. Ja see ei ole praegu otsitud nimekiri, selline, mis ma olen kokku mõelnud, et see elu ära täidaks - see on see nimekiri, mis oleks nagunii.

Kui koolist koju kõndisin, ketras peas yks mõtteluuletus, aga niipea, kui arvuti ette jõudsin, hakkasin selle yles kirjutamise asemel meelt lahutama. Meel sai lahutatud ja insp. koos sellega. Ma tean, kuidas ma enam-vähem seda asja mõtlesin kirjutada, aga õige sõnastus on kadunud. Võibolla peaks sellegipoolest proovima midagi kirja panna, sest see oleks karm ja kaunis ja porikuu ilma moodi kylm, aga see ei ole enam kättesaadav.

Mida ma tegelikult homme teen, ma ei teagi.

öö

2010-10-04T00:51:00.002+03:00

Mitte kunagi ei ole reisilt tulles kõige parem ja targem mõte esimese asjana arvutit käima panna. Eriti kui sa oled väsinud. Eriti kui kell on palju.

Ootamatused, isegi kui need ei ole midagi uut või huvitavat või enneolematut või traagilist, löövad sellises seisundis kõige kergemini jalad alt. Eriti, kui tee peal on juhtunud nii mõndagi nii juhtumiste kui paikade mõttes ja kodu on mõtteid mööda maailmakaugusel.

Sellistes tingimustes juhtub ootamatustest nii: kätevärin, sydameläige ja yleyldine pihtasaamine. Isegi väga syytutest või parimatest uudistest, puhtalt ootamatuse faktori tõttu. Aga kuna mul nyyd on juba arvuti sisse lykatud, tuleb kõigega ka kohe tegelda.

Ah jaa, vabandust, ma vist ei ole siia ammu kirjutanud. Elamisega on liiga palju tegemist olnud. Lyhidalt - käisin tantsuklubi rahvaga Riias, käisin siin ja seal veel ja olen teinud veel seda ja teist. Kooliga on kõik hetkel hämmastavalt hästi, ma isegi olen oma kohustusliku kirjandusega enam-vähem järje peal. See on praeguseks kõik, varsti jälle.

asjalik

2010-09-19T17:48:00.002+03:00

Natuke karikatuurne on olla. Selline tyypiline ennekylalisi koristamine, milleks mul nädala sees ju enam sugugi aega ei jää, on täies hoos. Karikatuurne just selle klassikalise 'OMG, kylad, nyyd tuleb kõik läikima lyya!' tõttu. Ei ole mulle tegelikult sugugi väga omane suhtumine, aga asjaolude kokkulangemine keeras vindi natuke yle. Et kui koristama juba peab, nii enesetunde pärast (mingist piirist edasi on segaduses juba isegi ebamugav olla, avastan vähehaaval) ja selleks, et isa saaks vaikselt valmiva kapi varsti tuppa ära tuua-panna, siis võib seda ju nii korraldada, et veidi varem paika saaks.

Identne suhtumine suve lõpul valminud riietesse. "Ma pean endale nagunii tegema, ma siis võin ju tähtaja poolteist nädalat või sinnakanti ettepoole nihutada, et teistel ka kasu oleks."

Sellega seoses said vanemad mu yle veel naerda ka. Mul seisis aknalaua nurgas yks pisike klaaspurk, suvalistel põhjustel. Kyllap oli teda olnud lihtsalt mugav sinna asetada. Kui nii paari-kolme nädala eest seda sealt võtma hakkasin, õhtusel ja muidu pingevabal ajal, võtsin ta yles j kui oli purgi poole vaadanud, panin kiiresti ja sujuvalt-ent-närvlikult omasse paika tagasi. Võimalikult kiiresti ja võimalikult hingamata. Purgis paistis yks tegelane. Oletasin, et on surnud - purki sisse roninud ja välja pääsemata nälga lõppend. Ei torkinud. Nyyd tuli see hetk, kus oli vaja see potsik sealt eest ära saada. Mina kätte võtta ei suuda. No ei saa. Kole on. Palusin kodureisil olnud õde. Tema irvitas, mitte väga palju, ja oli nõus aitama. Hakkas tõstma ja põrkas ise ka kiljatades tagasi. "See liigutab!" Kiljatust teise tuppa kuulnud ema tuli vaatama ja irvitama, et kaks täiskasvand inimest ei saa siis nyyd yhte pisikest putukat purgiga välja kolitud. Tema siis suutis purgi õue trepile viia ja vaatas seal, et on, teine, jah, täisa elus ja tunneb ennast seal nii hästi, et ei kipu ka kyljeli asetatud pugist välja tulema. Minu jaoks väga jube lugu. Jälk, vastik, õudne, hirmus - teistel jälle muigamist.

eelmisele lisandiks

2010-09-19T00:39:00.002+03:00

Ja kui mul enese hästi tundmise kõrvalt aega yle jääb, siis ma teen suhtlemises absoluutselt taktipuudulikke vigu ja tunnen ennast erinevatel põhjustel syydi asjades, millega ma hakkama saan või ei saa.

Siinkohal suured vabandused tollele Tartu Evale, kelle vastu ma vist seltskondlikus mõttes eksisin, N'ile, kelle nina all ma oma jalgu liputasin, koolile, et ma juba pooleteise nädala juures päeva puudusin ja J'le, kelle elu ma tylikamaks tegema kipun.

Ometi öeldi mulle eile või täna (aga mul on täna veel eile!, st, ignoreerige kuupäeva ja vaadake kellaaega), siis, ilmselt, eile või yleeile midagi haruldaselt head. Juhuslikult ja muu jutu sees loeti mind vist heade asjade kirja, mis juhtuvad. See oli soe. Mul on hea meel. Aga isegi kui ma jälle kõigest valesti aru saan ja ennast kymneid kordi tähtsamaks mõtlen kui ma tegelikult olen, on mul hea meel sellest rõõmust, mida see tekitas.

Kadestan siin aktiivselt mõnda, kes elab oma elu nii intensiivselt, nii yleelusuuruseks ja mõistab selle ilusas keeles kirja panna. Mõistab rääkida muinasjuttu, muutumata keelelt vanamoeliseks, ent nii, et on siiski jutuvestmist aru saada. Siiralt kadestan oskust seda kõike kirja panna ja selgroogu ja tahet, mis on nii tugevad. Seda kõike siis täna.

seda ja teist

2010-09-18T14:59:00.002+03:00

Kirjutan, sest vaatasin ringi lugeledes, et mu viimane postitus on tehtud ammu. Mõtteid on nii palju olnud ja tegemist on ka umbes pidevalt. Kõik tegemine täidab enam-vähem mugavalt ära kogu aja. Hetkeseisuga siis on järgmine selline päev, kus midagi tegema ei pea, kuhu midagi planeeritud ei ole, umbes 9 porikuud. Igapäevase õppimise kõrvalt unistan konspektide arvutiseerimisest ainete ja võibolla loengute kaupa, kohustuslikust kirjandusest, mis vähemalt kohati on ylipõnev. Unistan kodustest töödest, mille pidevalt (jälle! Nõme!) KOHE ette võtan. Unistan ettekannetest, mida koolis pidama peab.

Koristan tuba, sest selles sigaduses on halb elada. Ei oska kusagilt alustada, sest tegemistvajavaid asju on juba ainuyksi siin toakeses hirmus palju. Veel vist ei köeta ka.

Peeglinurgad tuleks klaasivärvidega mustrisse joonistada, ideaalis midagi sellest maroko traditsioonist, mis mul hennana käe peal oli. See on lihtsalt täpselt parasjagu kaetud, et ollagi... noh, kaetud pind, ent kaunis ja mustriga. Jäälillesid ju käsitsi ei joonista.

Olen nyyd ametlikult ainult tudeng. Arutan, kas selle tähistamiseks peaks ka töökoha logo yleõlakoti pealt ära harutama. Mõnus kott on, täpselt paras ega sulgu takjatega, nagu kunagine kollane. Tööd väga aktiivselt ei otsi, märgin ka. Ei jõua kooli kõrvalt pidada muud, kui väikseid (näiteks käsitöölisi) otsi.

Õpin udmurdi keelt, huvitav on. Neil on liiga palju kaashäälikuid, mis erinevad yksteisest liiga vähe võõra kõrva jaoks, aga kohata Tallinnas udmurti on tunduvalt tõenäolisem kui kohata ersat. Pealegi, huvitav on!

Tunnen ennast yleyldiselt hästi. Tean, mida ma teen, kuhu ma keskendun ja millisest mõttest võiks ettenähtavas tulevikus mitte irduda, et omil jalul pysida.

Naudin vestlusi ja loengupäevi, naudin kooli ja sygist ja kandilist linnamuusikat selle juurde. Sellist veidi halli ja depressiivet, aga sellisest saab pysimist, kui ilm on hall ja betoonine. Eelistatult eestikeelset. Seda ei ole mul pooltki piisavalt - sellist veidi linna-postapo-ketsi-betoonihõngulist. Või kuidas seda peakski kirjeldama.

Igasugust rahvamuusikat on ka vähe, märkan, kui kõik laulud pähe hakkavad jääma. DCD, mis pole sugugi selles mõttes rahvamuusika, tuleks tõsta omaette playlisti ja muretseda talle sinna kaaslasi. Mul olid kunagi kolm nende plaati arvutis, ent ma ei tea tõesti, mis ylejäänud kahega juhtunud on ja milline mul alles on jäänud. (Soovitused, siinkohal, taas teretulnud.) See on vist enamvähem vanim muusika, mis minuga on. Ylejäänut, mis samal ajal sai leitud, ei kuula enam väga ammu. Pärit selle "eneseteadliku" aja algusest. Sellest ajast, kui just olid tekkinud omaenese soovid ja mõtted ja arvamused, sellest ajast, kui ma inimeseks hakkasin. (Kuitahes veidralt see nyyd siis kõlab.)

Nyyd sai kyll yks yle igasuguse mõistuse laialivalguv lõigukobar, aga see võiks anda mingi pildi sellest, mis seis praegu on. Selline lyhike sissepõige, läbilõige.

ärritusest filosoofiaks

2010-09-13T11:18:00.002+03:00

Lugelesin mööda võrku ringi ja vihastasin. Õigem oleks öelda, ärritusin, sest sattusin lyhikokkuvõte otsa yhest meetodist, mida, tabasin, on minu pihta edukalt kasutatud.

Muidugi sellestsamast allikast/lt, kes praktilist ja konstruktiivset mõtlemist sisse drillis kunagi. Ei, ma ei ole selle eest tänulik olemist veel ära õppinud. Häda on siinkohal selles, et kõik need miljon või natuke vähem väga erinevat või, vastupidi, väga sarnast asja tõestavad järjest enda toimivust ja kasulikkust. Seetõttu tunnen endal mõningast kohustust vähemalt neutraalselt suhtumiseks, sest ma olen ju praktiliselt nendest asjadest kasu saanud. Neid kohati isegi kasutanud. Edukalt, seejuures. Aga õppimise protsess oli raske, keeruline ja valulik, nii et ma ei teagi kokkuvõttes, kas ma nyyd olen toimivam kui varem. Kas ma saan nyyd eluga paremini hakkama? Kui saan, siis tuleb sellele äratundmisele jõuda ja selle kaudu neidki õppetunde hindama õppida, aga kui ei saa, siis milleks yritada, eksole.

Siin tuleb nyyd mõttepaus teemadel muutumine vs paremaks muutumine. Parema definitsioonid ja kõik see teemade pundar. Ja kust ma tean, kas ja kuidas ja kus ja millal ma omadega muidu hetkel oleksin. Keda ma tunneksin ja keda ma tundmata oleksin jäänud. Mida mõtlemata, mida otsimata, mida kartmata. Mida igatsemata, mida hindamata, mida vältimata, mida halvaks panemata.

Natuke häbenen, et nii suured mõjud on jäänud. Tundub arukas nendega leppida ja võttagi ennast täpselt sellisena, nagu ma olen. Aga päriselt ei kao see kysimus vist kellegi juurest kunagi: kui ma oleksin toona teisiti käitunud, kus ma siis praegu omadega oleksin? Mis oleks võinud olla, kui...

2010-09-11T00:04:00.003+03:00

Selleks korraks võib siis nyyd veidigi rahulikumalt hingata. Allpool keegi ytles, et inimestega peab rääkima. See on hirmus õige. Ma ka rääkisin, aga veidi teiste inimestega - perekonnaga näiteks. Vanaema otsustas, et tal on minu jaoks ammu juba mingid summad kõrvale pandud, ja kuna õde saab tema omadest yyri jaoks toetust, siis samuti võin mina saada sellest ära maksetud oma õppemaksud, vähmealt ajutiselt - kuni olukorra paranemiseni. Olgu selleks siis vähetõenäoline võimalus tagasi riigieelarvelisele kohale sattuda või veidi tõenäolikum mõte mingisugusest keeletööst, igal juhul ei jää mul hetkel ka kõige selle jama juures koolis käimata.

Aga ma leidsin ka õige päeva selle uudisega välja tulla. Õde oli just avastanud, et telefoni kaudu arvutiga internetis käimine on kole kallis lõbu - avastanud selle, kui telefonioperaator väljuvad kõned hirmus suure arve tõttu kinni keeras.

Ei, kui midagi juba halvasti hakkab minema, läheb kohe ikka kõik, mis minna saab.

Aga jah, nyydseks on kriis selleks korraks yle elatud ja saab asjadega edasi minna. Näiteks käisin täna jälle seal, kus poole tunni tooli peal istumise eest hirmus palju raha tahetakse, ehk siis hambaarsti juures. Olen jälle yhe hamba võrra lollim, aga see sunnik valutas ikka mõnuga. Vähemalt sai teisest nyyd lahti.

Aitäh kõigile neile, kes põhjalikumalt või vähem põhjalikult ylesloetud hädasid kuulata võtsid ja olemas olid. Ma vist õpin vaikselt multifookustama neid asju. Mu enese hädad tunduvad mulle alati kuidagi mäekõrgustena, kui nii juhtub, ja siis ma võin kogemata abi otsides kellegi läbi põletada ka arvatavasti. Multifookus tuleb kasuks. Ja alati tuleb kasuks, kui saab keelegi teise muresid mõista, selle taustal kuhtuvad enda omad hoopis sõrmkybarasuurusteks.

Mis veel juhtuda saab?

2010-09-08T18:47:00.002+03:00

Alustuseks tsiteerin, ebaviisakalt ja autorile viitamata: "Sellist jama on raske kommenteerida." Teine nii jube jama järjest, et palju hullemaks minna on juba keeruline. Mõnevõrra veel saab, aga mitte palju.

Kuulsin eile lõpuks, et mu õppekaardile ilmumata hinne on F. Mis tähendab, et ma kogusin möödunud kooliaastaga täpselt ainult 42 EAPsu. Mis tähendab, et ma täitsin vähem kui 75% ettenähtud koormusest. Mis tähendab, et ma pean jätkama osakoormusega õppes. Mis tähendab, et ma pean edasi hakkama oma õppimise eest maksma, sest riik osakoormust kinni ei maksa (mis on ka loogiline). Mis tähendab, et nyyd on kyll perse majas, sest peale reedest töökaotust ei ole mul mitte kusagilt raha võtta - ja ega vanematel ka ilmselt hästi justkui ei ole.

Ma ei ole neile hetkeseisuga veel midagi rääkinud. Ma ei ole tykk aega kodus olnud ja ei jaksa praegu. Ma vajusin selle uudise all kyllalt kiiresti ahastusest läbi, kuhugi sinna, kus emotsioonid hoopis otsa saavad. Ma ei mõtle selle peale, mis edasi saab, sest niipalju, kui ma mõelnud olen, ei ole ma leidnud yhtegi mõistlikku tulevikku. Ma ei saa teha mitte midagi, et enda olukorda kuidagi parandada, nii et ta tõepoolest paremaks läheks.

Jah, ilmselt ma saaks saata laiali terve laviini CVsid erinevatesse päevatöökohtadesse, aga see tähendab hyvastijättu ylikooliga. Mulle just hakkab kohale jõudma, kui kohutavalt palju on vaja õppida ja vaikselt hakkab vist tekkima ka võimekus selle kallale asuda, mitte kõike aega maha laristada. Kui ma nyyd jooksvalt edasi ei õpi, kaob see jälle ära ja kolmandat korda ma ylikooliga mitte hakkama saama ei lähe. Kaua ma ka jõuan, eksole. Aga ma siiralt tahan praegu õppida! Ma tahan kogu aeg õppida, kogu aeg lugeda oma kirjandust, kogu aeg sellega tegelda ja saada lõpuks sessi ajal portsu A'sid. Ma ei taha seda teha päevatöö kõrvalt, ma tahan seda teha kogu aeg ja täie auruga. Mis tähendab, et peaks loteriivõitu ootama jääma, sest oma raha eest õppimine on kallis. Laenu võtta ei saa, osakoormuses õppijale õppelaenu ei anta. Vanemad? Meie pereeelarve on niigi enam-vähem viimase võimaluseni välja venitatud. Erinevad toetused, mida taodelda saaks, ei kata peaaegu midagi vajalikust ja ma ei ole päris kindel, kas majanduslikku toetust saab yleyldse osakoormusel olles kysida.

Kui keegi näeb kusagil mõnda võimalust, mida ma ei ole märganud,või tööotsa, mida endal hädasti vaja pole, siis palun andke teada.

Kogu see asi tekitab niisuguse meeletu lootusetuse, alaväärsuse ja eneseuskmatuse õhkkonna. Just see, et ma ei näe yhtegi võimalust, kuidas mina saaksin teha midagi, et mu olukord paremaks läheks. Mida saan, teen ka, aga ma ei näe millestki abi syndimas. Tõlkida võiks ju proovida, peaks ju proovima, aga ma ei suuda lihtsalt uskuda, et keegi oleks nõus minuga riskima. Mis mul on - poolik kõrgharidus ja kaks võõrkeelt. Mitte yhtegi paberit, mitte midagi, millega ma saaks oma arvamusi tõestada (ma näiteks arvan, et mul on keeletaju pigem arenenud.) Mis mul veel on: kaks tervet kätt, millega ma vähesel määral erinevaid esemeid suudan valmistada. Mitte meeletutes kogustes, sest aega on liiga vähe. Yks yksik õnnetu pea, millega... ma tõesti ei tea. Paar mõtet keerleb selles ringi, aga mõtteid on igayhel. Neid loomingulist sorti. Paar yksikut ja õnnetut, sellist, mida keegi on kindlasti juba väljendanud. Ammu varem ja paremini.

Lootusetus. Uskumatus. Kui ma arvaks et see aitab, ma ärkaks yles, aga kõik need korrad, kui elu on läinud nii koledaks, et tahaks yles ärgata, on selgunud, et tegelikult ma juba olengi ärkvel. Jõuetus.

rahulolust -olematusesse

2010-09-05T14:03:00.002+03:00

Päev algas nii hästi ja toredasti, ma sain öösel korralikult magada ja õues ei olnudki liiga kylm, kuigi kohvi oli veidi liiga magus (ise syydi:P)...

Ja siis ma tulen koju. Esimene järjekord arvutiasju saab tehtud, igapäevased blogiringid jms, ja siis tuleb ema koju. Ja hakkab pihta - kas sa seda tegid, kuidas sellega on, miks need siin on, korista sealt ka ära, kas sa sellega juba tegelesid, kas seda, kas teist, kas kolmandat...

Vabandage väga, eksole. Ma tulin koju suure motivatsiooniga vähemalt pool tuba täna korda saada. Kui suur hulk sellest saab alles jääda peale sellist tiraadi? Nyyd mul on kylm ja aeglane olla - selline vihmase ilma olemine, et tarvis läheks teetassi ja viirukit ja pimedust. Ei ole yldse selline tunne, et peaks selle suure littersabaseeliku millegi praktilisema vastu vahetama ja välja mõtlema, mida selle puslega siin põrandal ette võtta.

Vastik.

*

2010-09-03T21:06:00.002+03:00

Ja nyyd on jälle see aeg, kui ma olen eriti vaene tudeng - kohe eriti, eriti. Sain täna lõpliku kinnituse, et kuu aja pärast ma oma praegusel kohal enam ei tööta. Eelmine sellesuunaline teade tuli eile õhtul - mainin ära, et vältida arusaamatusi teemal "Aga sul oli ju kõik korras." Oli jah, aga, näe, enam ei ole.

See pole mulle veel päriselt kohale jõudnud. Mõlemal puhul võttis silma märjaks ja veidikeseks endast välja, sest see tuli nii ootamatult. Miks? Keeruline seletada ja ma igaks juhuks ei riputaks seda seletust võrku. Keda huvitab, võib kysida.

Mis nyyd edasi? Ma ei tea veel. Otsin ja vaatan, aga hetkel olen veidi... nõutu? Väsinud ka kindlasti. Esimesed hädavajalikud kulud saab kaetud ja kui kõik vähegi ebavajalikum kõrvale jätta, saab tänasaadud palgaga veel paar-kolm kuud telefoni edasi pidada. Selle aja jooksul võiks ehk juba midagi jälle tekkida.

Samas... pluss on muidugi see, et nyyd saab mul siiski veidi rohkem aega olema, esiteks, ja teiseks saab kogu selle aja kooliga tegelda.

Kuidas seda kõike vanematele serveerida, ma ei kujuta ettegi.

Maailm ei saanud kahjuks sellega otsa. Kui saanuks, siis ei peaks ju muretsema kõige selle värgi yle. Ah jaa, igast pisiotsapakkumised on äärmiselt teretulnud.

yht-teist

2010-08-28T23:55:00.003+03:00

Millest ma täna mõtlesin: keelest, yldiselt. Eesti ja soome keelest, kui täpsemaks minna. Arutasin omaette soome keeles, kui veider on, et soomlased, kellel on keelega vist veidi paremad lood kui meil siin, kasutavad kohati laensõnu nende kohtade peal, kus meil on omasõnad. Ajalugu näiteks. Nädalapäevadega on ka kahtlane lugu, aga nädala enda kohta vana sõna ei teagi, kas oli ja milline - neil on läänepoolne laen, meil idast...

Sygis tuleb. Õues on juba pime, kui ma koju lähen-tulen. Ja jahedaks kisub. Aga ongi õige - september kui sygiskuu ja yleyldse.

Olen eluga hirmsat moodi rahul, kui koolile ei mõtle. Ja nendele asjadele, mis hästi ei ole. Ehk siis: olen pysivalt ennast täis ja õnnelik, ylevoolamiseni, kuigi põhjust oleks paanitsemiseks kyll ja enam.

2010-08-25T20:36:00.001+03:00

*ebamäärane halin kooli arvutitööde teemal*

paar mõlgutust rahvusidentiteedist

2010-08-24T21:45:00.002+03:00

Veel veidi mõtteainet.

Ei tea täpselt, kustkohast see teema mulle viimasel ajal ette on jäänud, aga sattusin tänaeile mõtlema eestlaste identiteedi ja selle keelepõhisuse yle. Räägib eesti keelt, järelikult on eestlane? Siinkohal pean siis rääkimise all silmas vabas olukorras eelistamist - ei piisa sellest, kui natuke tönkab ja ei lase ennast eksitada sellest, kui olude sunnil (näiteks võõrkeelsega) kasutab midagi muud. Ja kas ja kuipalju elukoht siinjuures arvesse tuleb?

Toon mõned väited. Kusagil nende sees on ilmselt mingisugune piir, kust edasi läheb juba vähemalt veidraks, kui mitte otse valeks. Kuskohas?

Olen eestlane. Elan Eestis ja räägin eesti keelt.
Olen eestlane. Elan Venemaal ja räägin eesti keelt.
Olen eestlane. Elan Venemaal ja räägin vene keelt.
Olen eestlane. Elan Eestis ja räägin saksa keelt.
Olen eestlane. Elan Austraalias ja räägin inglise keelt.
Olen eestlane. Elan Lätis ja räägin vene keelt.
Olen eestlane. Elan Itaalias ja räägin itaalia keelt.

Muidugi mängib siin tohutut rolli ka ytleja suhtumine. Minul isiklikult ei ole mingit raskust võtta eestlasena tädikest, kes elab kusagil vana Liivimaa piirkonnas, kasutab oma isiklikus elus läti või vene keelt, aga määratleb ennast vanemate tõttu eestlasena. Seevastu määratleda eestlasena noort, kes elab... no võtame seekord siis Hispaanias, on eluaeg ainult hispaania keelt rääkinud ega kavatsegi eesti keelest rohkem uurida kui veidi, on väga keeruline.

Arvata võib, et tugevad määravad tegurid on siinkohal ka ajalugu ja geograafia. Geograafiline lähedus argumendina tuleb hästi välja, kui täpsustada asukohta linnani. Kui 3. väite venemaalane elab nii kaugel idas, et see on juba peaaegu läänes, kõlab asi kahtlasena, ent lähema suurema linna Peterburi puhul on ju mõeldav kyll. Samamoodi on ajaloo tõttu tunduvalt lihtsam leppida ingliskeelse Austraalia elaniku enesemääratlusega kui põhimõtteliselt samavõrra erineva itaalialasega.

Vähemalt minul on. Mõtlesin selle yle pikalt ja siis veel natuke aega ega mõelnudki välja, milliseid muid identiteedi aluspõhjasid siinkandis leida võiks. Elukoht? Usk? Mingid väärtushinnangud?

Ja selliseid asju ma mõtlen siis sel ajal, kui liigun trassil kodu-töö, ykskõik kummas suunas. Yritasin ennast kätte võtta ja rohkem jalgsi liikuma harjuda. See on vahepeal hirmus soiku jäänud. Võibolla õnnstubki. Tegelikult peaksin mõttes kordama eesti kirjanduse kohta käivat infot - homseks eksamiks. Või valmistuma yleval pysimiseks, sest arvuti tööd tahavad ikka veel tegemist.

yldist ja vastuolulist

2010-08-22T12:28:00.003+03:00

Natuke häirib see, et tuju on nii kõikuv. Paar viimast päeva olen olnud aktiivne ja tore ja tubli ja täielikult nautinud õhtust linna (töölt koju tulles, eksole.). Kui selle järgi vaadata, oleks nagu kõik väga korras, aga ei ole ju. Siiski, miskit otseselt halvasti ei lähe - veel.

Tegelikult olen kõndimise ajal hästi palju mõelnud. Avastasin hiljuti mõned vastuolud oma plaanides - isiklikud sisemised vastuoksused. Tunnen ennast vastutavana isapoolse suguvõsa yhe juurkoha saatuse eest ja olen mõelnud, kuidas ma mingil ajal sinna elama kolin. Mis oleks ju tore ja hea igate pidi, kui poleks mõnda aga. Kui ma seal elaksin, siis ma ei elaks teps mitte linnas ja hakkaks sellest ilmselt puudust tundma. Samas ei ole ma ka kuidagi nõus mõttega, et see lihtsalt on koht ja võibolla tuleks maha myya või midagi. Mis mõttes, maakoht ära myya? Vaaride ehitatud? Suvemälestusi täis? Ei kõlba ju.

See on kuidagi eksistentsiaalne probleem minu jaoks. Hästi sygav ja põhimõtteline - kuidas olla tänapäeva linnainimene ja samas mitte lõpuni loobuda loodusest ja selle tundmisest. Pole parata, mulle lihtsalt meeldib, kui millestki, mis ma olen maa sisse pannud, saab oma eluga taim. Mulle meeldib teada, kuidas lambast saab kampsun ja osata kõiki neid toiminguid teha (mitte et ma veel oskaks, aga eks õpin kunagi). Mulle meeldib teada, mida võiks metsast ja niidult koguda, et sellest oleks hea teed teha, kui õues on kylm ja kole. Mul on veendumus, et need on head teadmised ja see on hea elamise viis. Aga mulle ei meeldi väga paljud talutööd - hein on kaugelt liiga putukarohke ja sellega mässamine määratult palav, rohimine on vist umbes maailma kõige tyytum tegevus ja nii aina edasi. Aga ma ei ole veel välja mõelnud, kuidas jätta see esimene pool alles ja loobuda teisest.

Linnaga on sama lugu: mulle ei meeldi magalarajoonid ja heitgaasitatus ja ma ei arva, et lapsed peaksid mängima autode ja laternapostide vahel asfaldil (ainult. Nad võivad aegajalt ka seda teha.). Aga ma ei kujuta ette elu ilma võimaluseta minna linna igal meeldetuleval hetkel, nii poole tunni või vähemaga (jalgsi, mitte autoga, eksole), leida meeldiv kohvik või pink ja olla. Või lihtsalt jalutada vanade majade vahel vanu munakiviteid pidi ja avastada iga kord uusi nurgataguseid või vähemalt uusi kasutusvõimalusi vanadele.

Ma tean, et seal kusagil on olemas kesktee nende asjade vahel. Mulle on ka öeldud, et ma kuidagi saan sellele asjale pihta - olen juba saanud, ja mõnda aega tundus see väide tõene. Ei saa ka sugugi välistada, et hetkel on tegemist ainult yhe väiksema, pinnapealsema segadusega, mitte millegi sygavaga. Aga eks ma otsin ja olen.

Yks suur osa probleemist, mis mul on enda jaoks lahti mõtlemata veel, on just see, kuidas seda kõike teistele edasi anda. Ma tean, et ma ise ei põe selle pärast. Mina võin elada maal ja armastada linna, või elada linnas ja endiselt metsast vaimustuda, aga edasi? Ma ei kujuta ette kaugtulevikku ilma lasteta, (nii põhimõtteliselt, noh.) aga kuidas neid asju nende elus tasakaalus hoida, ma veel ei tea. Kui ma selle välja mõtlen, mismoodi oma suhtumist teistele edasi anda, keda huvitab, vat siis ma olen millegi suurega hakkama saanud.

Sinisest Märkmikust

progress-raport

filmidest, +, mõlgutusi

jamast lahti

*

aasta vahetub

näitsik ja nooremand

postitus

*

Maailma Parimad Inimesed.

yhest ja teisest ehk aeglane mõtisklus

midagi

*

lehitseda

hall ja peaksolema-vihmane päev

et igav ei oleks

yhte, aga teist ka

yle pika aja yks vanamoodi postitus

õeh...

nukker ja nördinud

ikka elus

heh, hih

poolpäev, sajas vähemalt.

mitte midagi ei toimu, kõik toimub.

elust

käsitööline

nii.

see ei ole surnud!

Halvasti

eh, elu!

sessi pole olemas!

hästi

Seletuseks ja täienduseks:

*karjatused yldsusesse*

Meenutame minevikku

Kõigest muust kui aastavahetusest

yhtteist

seda, teist, kolmandat

vastutusest ja muutmisest

mis uusaasta?

In other news...

elu ja lugu

vilets

yhte ja teist, jälle

mõhh?

Meem?

eh?

geniaalselt vilets mõte

seda, aga teist ka

*

unistus ja teine ja

istuda

*porin*

uuendus

*kurin*

aegadest

Tahaks öelda, et...

mõned mõtted

vaheepisood

päike paistab, meel on hea

*

yhte ja teist

pyhapäev peale laupäeva

nostalgia!

natuke elust ja palju unest

elust, nii yldiselt

blöäh

napilt kohustuslikust kirnadusest ja...

yhte ja teist

yks õhtuöö

öö

asjalik

eelmisele lisandiks

seda ja teist

ärritusest filosoofiaks

Mis veel juhtuda saab?

rahulolust -olematusesse

*

yht-teist

paar mõlgutust rahvusidentiteedist

karjatused yldsusesse

porin

kurin