Peaksin ilmselt alustama vabandusega ende aadressil, kes siia veel aegaalt kiikavad - see koht on unarusse jäänud seoses kõige kohutavalt paljuga, mis toimunud on. Kui aus olla, ei mäleta ma isegi enam, millal viimane postitus tehtud sai - selles osas on lugejatel eelis, nad saavad lehekylge veidi alla kerida ja järgi vaadata. Igastahes...

Ma olen hetkel Saaremaal. Siin on suvi ja maalolemine ja päris puhkus. Siia saamine oli pooleldi seiklus omaette, aga sellest ilmselt igayhele eraldi, kes kysida tahab ja viitsib. Sest mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

(Klaviatuur, millel ma kijutan ja mis on tegelikult lihtsalt Pyy klaviatuur, on vahepeal veidi kannatada saanud, erinevad puruained ja nii edasi, näiteks n-täht ei taha korralikult töötada. Või siis ma ei oska enam kirjutada nii konkreetselt kui varem.)

Ma olen see aasta teinud väga palju ootamatult resoluutseid otsuseid, igayhe omal ajal, omadel põhjustel aga ikkagi osana teekonnast selle elu poole, mida ma endale tahan ja valinud olen. Väga suur osa neist, kuigi vist mitte päris kõik, on tulnud Inimeste seltsis. Nyyd olen välja mõelnud, et oma kolmjala-tööle ma enam tagasi ei lähe. Sai kõrini - nii tyytut ja viletsat tööd tehes tahaksin saada selle eest rohkem palka kui praegu saan, kuigi praeguse palga eest paremat tööd teha oleks ka aktsepteeritav variant. Mis ma siis teen? Otsin uue töö mõistagi. Lahkumisavaldust veel ei ole, aga see ilmselt tuleb mitteametlikult homme ja telefoni teel ära anda.

Ma olen kõigi nende otsustega olnud kohutavalt rahul. Maailmas vastuvoolu ujuma hakata ei ole kerge olnud, tuleb tunnistada. Vanemad ja eriti vanaema on veendunud, et ma teen hetkel oma eluga midagi halba ja kahjulikku, aga ma ei ole selles ise sugugi nii kindel. On ysnagi selline tunne, et jah, need on Inimesed. Need on justkui päriselt need inimesed, kellele võib toetuda, kes on nõus olema iga Oma tagala - ja ma ei mõtleks ka kahte korda, kui peaksin ise kedagi toetama. Ma olen nende olemasolu yle eriti täna ja eriti siin ja praegu nii kohutavalt tänulik, ma olen hetkes kyll vaikne, aga meeletult rahulolev, meeletult õnnelik. Nendega saab naerda ja reisida ja arutleda ja mängida ja tõsine olla. Saab rääkida ja saab vait olla, sest alati ei ole vaja rääkida. Saab hinnata ja hinnatud olla, saab otsa vaadata ja ise olemas olla. Ei pea kandma maske, kuigi mingi osa ajast peaks olemas olema veidi konkreetsemal kombel kui ma harjunud olen. Ja ma olen õppinud. Ma olen õppinud ära tundma ja omavahel eristama seda, kui maailmal on minuga migi proleem, ja seda kui minul on maailmaga. Ja seda, kui on lihtsalt väsimus või tahtmine millegi järgi. Ma olen ennast nende kõrval paremini tundma õppinud ja see on tegelikult yks suuremaid asju, mida inimene saab teisele anda.

Aitäh et te olemas olete. Aitäh et te mul olla lubate. Ma yritan kunagi ennast nii korda saada, et ma saan hakata tagasi andma, sest ma ei taju, et ma seda veel teeksin.