*

Kas sina suudaksid peale 1984 lugemist usaldada meest, kelle eesnimi on Armin?

unistus ja teine ja

Viimasel ajal on tekkinud mingi vajadus Hukka Minna. Tervisele vilistada ja öelda, et ma praegu veel võin kyll. Kulutada, kuni antakse. Põletada mõlemast otsast ja nii edasi. Ma ei tee seda. Yhest kyljest sellepärast, et ma tegelikult ei oska ja kahtlen veidi selliste asjade mõttekuses, teisest kyljest sellepärast, et minust oodatakse teatud vastutustunnet. Ma peaksin ju mõistlik olema. Kes siis veel, kui mitte mina?

Samal ajal unistan hoopis teistmoodi teistsugususest - leidsin hiljuti uue teostatava sihi, uue mõtte, mis võiks migni aja jooksul vaikselt teoks ja tegelikkuseks areneda. Kujutan ette, kuidas mul on mingi aja pärast poest ostetud asju murdosa. Riided, see tähendab, on peaaegu kõik ise õmmeldud. Möönduse võib teha sokkide ja muu sellise juures, mida enesel on pea võimatu õmmelda. Aga jah... näiteks loobuda riideesemete poest ostmisest - praeguse seisuga nende juurde ostmisest siis. Mis olemas on, on hea ja on olemas ja pole kavaski loobuda, aga. Mul on kyllalt mõtteid, et ennast ise riidesse panna. Ainult niipalju umbes, et iseennast, ei enam.

Unistan ka sellest ja teisest ja kolmandast käsitööasjast, mis tegemist tahavad. Unistan sellest, et see keradest hargnev pael hakkaks taas arenema, et sellel oleks lõppemist loota võimalik. Unistan sellest, et kõlad saavad vabaks ja ma saan ette võtta järgmisi, pooltänapäevaseid asju. Villane särk vajab hädasti paela oma servadesse, sest pesumasin sõi lõnga ära. Linased asjad vajaksid ka. Linane seelik unistab endiselt šabloonist, mille järgi kolmnurgad mustrit täis värvida. Ideeliselt võib seda muidugi ka vaba käega teha, kuid ma ei usalda oma kätt piisavalt.

Unistan sellest, et jõuaks lugeda seda ja teist ja kolmandat ja võibolla mõne naljaga öeldud mõtte teoks teha. Unistan juba sessist, sest selle ajal äkki saaks ise mõtlema hakata, ise õppima, jõuaks kohustuslikku õppekirjandust ka vaadata (praegu jõuan ainult kohustuslikku ilukirjandust, mis pole ka halb). Unistan tubli olemisest, enesega tegelemise ajast - sellest, et leiaks mõne tele-asja, poolest tunnist tunnini pikkusega, mille ajal oleks iga päev kodus ja oleks aega rõngast keerutada, sest Ise vajaks sellist asja kyll.

Unistan enese mõtete ära tundma õppimisest. Et ei juhtuks pidevalt selliseid asju, nagu nyyd jälle Visnapuu ettekandega oli.

Nii palju unistusi ja päevas on vaid mõõdetud arv tunde. Kuidas kyll jõuaks...

istuda

Oi, nyyd ma kohe pean kirjutama Vastuseks. Sest mõnikord ju võib ja yleyldse.

Ehk siis: ainus võimalus kohvikuelu elavdada on kohvikutesse inimesi kutsuda. See on aeglane protsess, aga kui kolmest kutsutust yks otsustab, et selline formaat suvalisekski kokkusaamiseks on hea ja tore, siis ta ehk levitab seda. Aja jooksul. Kui kõik läheb hästi, saavad järjest uued inimesed innustust kohvikusse kokku saama või õhkkonda nautima minna ja asi läheb taas käima. Ta ju peab! Ei ole võimalik, ei ole yldse kuidagi vähimalgi määral võimalik, et maailm on selline, kus ei lähe suure tahtmise peale asjad korda. Yhesõnaga, jah, elada kohvikutes ja loota, et teisedki selle peale sinna lõpuks elama tulevad. Ainuke võimalus midagi katkenut taastada. Nii on ja see töötab, sest muidu mina ei mängi.

Teen eelmainitut mõistagi ka ise, niipalju kui vähegi võimalik.

*porin*

Kõik on vilets. Ilm on vilets - selline tuisk kõlbab sydakuusse, mitte praeguseks, tuju on vilets, sest midagi tehtud ei saa.

Kogu aeg on uni või selline mittetegusus, öösel magada ei saa. Seetõttu ei saa hommikul yles - kui õige uni tuleb alles kella 5 aegu, siis õigel aal yles ei ole võimalik saada. Seetõttu ei jõua alati kooli kui peaks, seetõttu tunnen ennast puudumiste pärast halvasti ja midagi tehtud ka ei saa. Rõve. Mitte midagi ei taha, mitte miski ei sobi. Yldse mitte miski ei sobi yldse - ja maa ongi kylmand ja seesamanegi.

Varasematel sygistel-talvehakkudel pole see pooltki nii hull olnud, ei tea, mis siis nyyd...

uuendus

Ilmselt oleks hea mõte millestki kirjutada, muidu see asi siin hakkab haisema. Ega ma ei tea kyll hästi, millest oleks mõtet või oskaks.

Midagi ei ole justkui väga toimunud, aga ometi juhtub kõike. Syndmused kujutatud syndmusetusena, öeldaks selle kohta kirjanduse loengus. Õppejõud ikka suudab mind hämmastada samamoodi, nagu kunagi yks psyhholoog. Juhtus nimelt, et korra psyhholoogiga suhtlema sattudes võttis too kyynte ja hammastega kinni täiesti juhuslikust lausejupist selle kohta, mis trennis ma käin. Ta hakkas seda põhjalikult analyysima ja mõtles sinna taha terved suured teooriad ja põhjused, mis mulle enese kohta sugugi paika ei tundunud pidama (mäletan enam-vähem, mis need olid, ikka veel ei arva et oleksid pidanud), ma käisin seal sellepärast, et kusagil peaks ju käima ja inimesed olid toredad. Just see, kuidas ta ei saanud aru, et mõni asi on ka lihtsalt sellepärast et midagi oleks (või kuidagi umbes nii) kajas kõvasti vastu ka õppejõu suhtumisest. Mulle ta yldiselt ei meeldi. Ta peaks pidama loengut, ent asendab selle kohati koolitunniga - nonii, millena see asi teile tundub? ja kui on vastuse saanud, siis: "Jah, selleni ma ootasingi et keegi ometi jõuaks!". Rääkinud siis ise ometi, et seda on nii ja nii tõlgendatud vms, aga kui arvamust tahab, siis miks õiged ja valed arvamused??? Kuigi ega meil on ka kursusel mõned keenjused hulgas. Hoolimata õppejõu hoiatusest arvas yks ettekannet tehes näiteks, et "Ma armastasin sakslast" on kellegi tundmatu käsikiri, mille Tammsaare ära trykkida lasi. Pidevast arvamuse avaldamisest teemal "Ega see ja teine ja kolmas ja neljas kursus mulle yldse ei meeldi, pole nagu minu teema jne... Hirmus jube on, nii palju arvatakse et me peaks mäletama midagi mis eelmine aasta õpitud sai!", pole yldse mõtet pikalt rääkida.

Aga et asi hädaldamisest yle ajama ei kipuks, mainin ka seda, et tundub, nagu oleks tubliks hakkamine vähemalt mingil määral õnnestunud. Lähen enam-vähem mõistlikul ajal magama ja jõuan juba tunduvalt sagedamini hommikustesse loengutesse. Energiat ei ole rohkem, aga mõte aja piiratusest on aidanud seda paremini ära kasutama õppida. Mul ongi ainult need tunnid aega, siis ei loruta päriselt nii palju.

Endal on ka imelikuvõitu. Mulle meeldiks, mulle niiväga meeldiks, kui elu oleks umbes kolmkymmend korda aeglasem - jääks aega mõelda ja vedeleda ja teha asju siis, kui mulle parajasti meeldib. Sest enamus asju varem või hiljem meeldivad ja kyllap nad siis tehtud saavad. Mul on vaikselt tunne, et ma pean liiga paljusid asju. Ma arvan, et ma pean karpe tegema, sestma saan raha. Ma pean kodus asju tegema, sest siis ma olen koolis tulemusega rahul. Ma pean seda ja teist ja kolmandat, mida ma tegelikult ei pea. Konflikti tekitab aga just see, et oleks need siis tõepoolest sunnitud asjad, aga ei. Mulle tegelikult meeldib teha peaaegu kõiki neid asju, need on reaalselt huvitavad ja toredad ja koolis on põnev ja ma siiralt naudin oma käsitöötsemist... Ainult vedelemiseks jääb aega kuidagi vähe. Elu tahab kõik need asjad liiga kiirelt ära tehtud saada ja ma ei ole väga ammu enam yhestki oma mõttest-projektist nii vaimustuses olnud, et teekski seda, mitte ei mõtleks, kuidas võiks teha midagi muud. Niivõrd, et ei peaks ennast sundima seda kätte võtma ja tegema, vaid viskaks kõik muu et ainult selle juurde jõuda. Mitte valesti aru saada: mulle meelivad need asjad, mida ma tegema peaksin. Lihtsalt need tuleb endale sihilikult ette võtta, need ei tekita nii suurt vaimustust, et ise kätte kargavad. See oskus tuleks yles otsida kusagilt kivide vahelt või metsast.

Jäin mõnipäev linnast tulles mõtlema selle yle, millal ma viimati kellegi najal ei olnud. Millal mu maailm oli viimati keskmise sambata. Tuli meelde kyll, isegi väga kaua ei pidanud mõtlema - see oli siis, kui mu ymber oli tugev-yhtne sõpruskond. Kunagi mingi aja juures asendus see tasapisi samba ja muude inimestega, peamiselt yhte punkti toetuva mudeliga. Kuna toetavat omainimeste kollektiivi pole hiljem enam tekkinud tegelikult, olen jäänud sambaga mudelisse kinni. See ei ole kasulik, aga sellest väljumiseks oleks ilmselt vaja mingisugust varianti kollektiivist. Kuidagi nii see mõte käis - sest hulk isikuid ei ole päriselt seesama, mis rahvas. Tundnud ära, et olen hetkel rahvata, hakkasin mõttega otsivalt ringi vaatama, kas kusagilt mõnda paistab. Siinkohal jäi mõte vist enam-vähem katki, sest ma jõudsin kuhugi punkti ja pidin mõtlema igapäevale, aga selle yle peaks veel mõtisklema.

Saigi mingitest asjadest natuke räägitud ja yldse mitte väga vähe või väga halvasti.

*kurin*

Maailm on ilus ja hea ja inimesed suhtlevad minuga vabatahtlikult. *kuriseb õndsalt*

Ei, isegi tänane tõeliselt näkane ilm ei suuda mu head tuju ära rikkuda, kuigi see pole enam see suurepärasus, mis esmaspäeval valitses. Maailm näitab järjest uusi hurmavaid nägusid ja isegi mu kunagised pahateod võibolla paistsid pahad ainult suitsuruumi kylmkollakas valguses.

Kui ymberrngi kinnitatakse ja käitutakse kinnitavalt, võin ma lõpuks endast midagi arvama hakata. See on veider tõdemus ja syndinud peamiselt mu enese siseilmamuredest, aga sellegipoolest. Kui elu kipub pidevalt näitama, et mul on väärtus, siis ma ei suuda ilmselt lõpuni uskuma jääda, et ei ole - kusagilt tekib ikkagi see, et aga paistis ju, et on. Vms, ilmselt tuleks kellelgi asjapulklikul selle kallal psyhh-tööd teha, aga ma ei tunne vajadust. Asjad lähevad enamasti siiski nii, nagu nad minema peavad.

Mida ma öelda tahtsin, ma ei teagi, aga midagi pidi ju. Sest hea ja soe on mähkuda mingitesse asjadesse, mida olemas ei ole, aga mis sellegipoolest eksisteerivad.

aegadest

Aga ma siiski kirjutan veel. Sest millest, on hetkel kyllaga. Laupäevasest retkest paralleeluniversumisse ja sellest, kuidas ma sealt väga ootamatult oma Tallinna tagasi jõudsin, reedeõhtusest mõttesistumisest, tänasest koolieksitusest ja sellest, mis ma yles leidsin.

Kui võtaks õige ajalises järjestuses. Reede õhtu nägi väga vaikselt mööduv ja rahulik välja esialgu. See õhtu, kus midagi ei toimu ega peakski. Siis tuli L. kylla ja enam ei möödunudki õhtu antisotsiaalselt. Tegelikult oli väga tore, seda peaks mingi hetk kordama. Variatsioonidega, mõistagi, sest kesse ikka jaksab pikalt ja pidevalt yhte ja sama kuulda. Oli tore tydrukutemula õhtu, lollusi eriti ei syndinud.

Laupäeva õhtu oli midagi hoopis imelikku. Laupäev oli jälle yks neist mitme päeva pikkustest päevadest, kus syndmusi mahub järsku hirmus palju hirmus vähese aja sisse. Päeval käisin maal ja sain vanaema käest kolm õunakest. Selgus, et olid head õunad, aga see oli hiljem. Enne oli veel väga palju muud. Istun laupäevaõhtusena Pyyga ja mõtlen, et peaks käsitööd tegema (mida ma umbes kogu aeg teen, eksole). Päevas on olnud juba piisavalt palju tegevust, et võib sydamerahuga päeva õhtusse veerenuks lugeda. Saan kutse ja aadressi. Kell oli ysna palju juba, trolli peale astusin minut enne yhtteist. Bussipeatuses kaarti vaadates selgus, et kant, kuhu lähen, on väga tuttav - või kui kant ei ole, siis koht on kas tuttav maja või vastasmaja - sest ega ma aadressinumbreid tavaliselt ju ei vaata. Hea lihtne oli minna, kuigi kohale jõudmise eel tekkis väga jabur tunne. Segamini läksid aastad ja ajastud, segamini läksid paigad ja inimesed ja yldse - põige yhest Tallinnast teise. Pool tunnikest kuni tund hiljem muutus linn aga veelgi veidramaks, sest maja taga selgus olema tänav, mis mõningate nurgamuutustega viis seltskonna edasi Telliskivi kanti. Selleks hetkeks oli elu juba nii imelikuks ja ebaharilikuks kätte läinud, et võib võrrelda kunagise töllukontserdiga ja selelle järgnenud vanalinnatiiru-tuuriga. Siis juhtus miskine bändiproov, mille ruumi meie sisse ei läinudki, kuna muusika oli liiga vali. Paik nägi välja nagu ta võiks samahästi asuda vanas heas Tehases, lihtsalt mõne nurga taga, kus veel ei ole käidud. Kummaline oli.

(Vaatan, et muljetus läheb pikaks, aga ju ta siis peab. Täna mul on sõnu.) Mingi hetk hakkas asi ära vajuma ja mul tekkis vaikselt tahtmine kodu poole astuma hakata. Jahedavõitu olemine ja "korralikkus" nii mittekorralikus seltskonnas ja paigas tegid oma tööd. Veel siiski ei hakanud, vaid tiksusin edasi ryhmaga kaasa. Seda ma kunagi õppisin - edasi võib paremaks minna. Läks ka, kuigi mitte päris kohe. Sain kerge ylevaate kahes vanalinna galeriis hetkel toimuvast ja veendumuse, et kell kaks laupäeva öösel ma ei taha yksi mööda vanalinna hulkuda. Nädala keskel oleks ilmselt parem seis. Tee viis Roheliselt turult linnamyyri äärde, peaaegu sinna, kus oli maikuu ja samas peaaegu sinna, kus oli märts ja veel teisedki ajad. Enamasti liigun päris seal ainult yksi. Miks seekord niiviisi tegin, ei oskagi takkajärgi öelda. Ei osanud hetkelgi, olgu peale, et seltskond oli tugevalt vähenenud. Ei kahetse. Tallinn on ka kell palju öösel ilus. Või isegi eriti kell palju öösel. Mingi aeg hakkas taas vihma sadama. Seda, et seal kohas tegelikult niisugune puitasum on, ei teadnudki. Või tegelikult, kyllap teoorias teadsin, aga tegelikult ma neid kahte asja - paiga nime ja paika ennast, ära ei yhendanud. Tore oli. Kui koju jõudsin, oli maja pime ja kõik peale koera magasid.

Siis tuli pyhapäev ja sai kuidagi hakkama varakult algamisega. Asjatasin yhte ja teist ja kolmandat ja poodi ja kööki ja saapad ja lõng ja tuba ja veel jantimist köögi ja saabastega. Aega jäi vaheldumisi puudu ja yle. Kord tundus, et yldse ei jõua, niipalju on teha, ja sealtsamast hiilis kusagilt päeva sisse järgmine tund.

Ja midagi muutus. Midagi muutus ja ma kohe ei märganudki, aga kõik ei olnud sama. Ja ometi olid kõik asjad samuti kui ennegi.

Täna hakkasin koolist ikka kesklinna poole tulema, yhe ja teise mõttega. Ja tulin valesti, sattusin hoopis sadamasse. Tuul oli soe ja pehme ja meri oli yhtäkki jalgade ees - kuidagi ootamatult tekkis ta sinna. Naljakad kohad on sealkandis, naljakad majad, millest ei ole alati aru saada, misasjad nad siis õigupoolest on ja naljakad teed, mis poole olemise pealt otsustavad ymber, kas nad on autodele või inimestele. Aga see on niivõrd osa minu Tallinnast, et ma leidsin sealt midagi olulist. Yhe metafoorse rauast võtme võibolla. Mille juude see käib, ma täpselt ei tea, aga see oli õnnelik kõrvalekaldumine. Ma ei saanud ennast täis, ma sain lihtsalt õnnelikuks omaette. Ja ikkagi oli kesklinna tagasi jõudes töö juures veel ylemus ja raamatukogu oli lahti, kui sinna sisse astusin. (Töö juurest lootsin veidi vananenud Sirpi leida, aga leidsin ylemuse ja ruttasin minema. Võeh!) Raamatukogu on tore ja keeruline koht - läksin võtma kahte raamatut, mis on kohustusliku kirjanduse hulgas (sest kolmandat ei saa Tallinnast kusagilt laenutada), tulin kuuega. Aga kott polnudki liiga raske ja linn oli ka pikal koduteel pehme mu vastu.

Midagi on kuidagi hästi. Mis, ma veel ei tea.

Tahaks öelda, et...

Mõnikord kohe lihtsalt ongi kõik hästi. Hea ja terve rahu vajub yle mõtete ja inimese. Kõik on olemas. Ma ei pea siin praegu silmas seda tuttavat, ent mitte piisavalt tihti esinevat enesekyllasust, mõnikord on isegi ilma selleta lihtsalt hea olla. Selline hea, et poeks kurguni sellesse ja oleks. Lihtsalt, mõtlemata, peaaegu hingamata, laseks sellel end yleni täita. Seda hetke võiks tihemini ette tulla.

Võibolla ma kirjutan siia peale ametlikult tänasesse päeva jõudmist veel midagi, aga selle peale ei tasu lootma jääda. Sest ametlikult kuulub tänasesse päeva juba jälle kool ja kalender liigub hirmsa kiiruga järgmiste kohustusliku kirjanduse osade poole, mina aga ise mitte veel.

Ajukeemia on keeruline ja võimas-toimekas, aga vähemalt see laks on selleks korraks vist peaaegu möödas. Päris kindel ei ole veel, aga selline eelmainitud rahu ei kipu hästi keemiaga kokku sobima.

mõned mõtted

Tallinn on imeline ja imelik. Tallinn kipub minu ymber koosnema pesadest. Pesi moodustavad inimesed, kes salapärastel põhjustel elavad ligistikku. Yks pesa on neil näiteks Pääskylas, kuigi mõned pesalased sealt nyydseks ära on kolinud. Teine pesa on pikaks venitatud, ent kuulub siiski sellesse liiki - selle nimi on Sõpruse pst, mille ääres või millel liigeldes kergesti juurdepääsetavana elab ebatõenäoliselt palju häid inimesi (ja mõned, kes ei ole head, aga on muidu olulised). Neid on veel.

Sain hiljuti elult hoiatuse: kõik, mis sa teed, tuleb kunagi kusagil ootamatult välja. Hoidku selle eest, et halba teed, sest see tuleb tagasi ninast hammustama. Hea ilmselt tuleb ka, aga seda ma olen vähem täheldanud. See mõte iseenesest on hirmus vaja ja hirmus tuntud, aga naljakaks muudab elu see, kuidas mõni ammuununenud pisiviga hiljem teises valguses vaadatuna tohutusuureks paisub ja kõige ootamatuma nurga tagant välja hyppab.

Efektiivne on keeruline olla. Ma ei ole täna liiga palju aega niisama maha laristanud, aga tehtud olen kummaliselt vähe saanud. Ometigi koguaeg justkui toimetaks ja toimuks. Eks näis, kuidas edasi õnnestub, yht-teist on veel vaja ajada.

vaheepisood

See, et ma ei hoia Pyyd enam kirjutuslaual nagu varem, ei ole mu arvutiajale kõige vähimatki mõjunud. Ainult ehk niivõrd, et nyyd olen masina ees tihemini, kuid vähem korraga.

Pyy ei ela laua peal nyydsel ajal sellepärast, et laua peal elab karbindus. Suured karbid ja väiksed karbid ja tykkideks lõigatud karbid ja peamiselt vildist, aga kohati ka puust ja erinevatest muudest asjadest karbid. Ega ma ise siia tuppa hästi ära ei mahu, peaks uuesti koristamise käsile võtma.

Peamiselt oleks see selles vormis, et igal pool vedelev mõttetu sodi saaks prygikotti, kus ta koht on, ja igal pool vedelev mõttekas sodi saaks asetatud sinna, kuhu ta parajasti kuulub. Ja igal pool vedelev mitte minu sodi saaks neile, kellele ta kuulub, kuigi seda alaliiki on tegelikult vähe - ainult yks tomp tööriistu, mida võibolla polegi arukas siit minema komandeerida. Igal pool vedelev tolm võiks niisket lappi näha, eriti puidu raspeldamise tolm, mida on kaks kuhjakest, mida ei saa ära pyhkida, sest tõuseb lendu.

Igal pool vedelevad peamiselt vaid õrnalt otstarbekad asjad, sest mul ikka veel on liiga palju asju. Loodan riiulist sellele probleemile arvestatavat lahendust, aga riiul on rööpkylikuks kalduv (sest sein on viltu) ja riiuli ymber tuleb veel mõttetalguid pidada. On jah viltu, kui muude asjadega võrrelda, aga loodis sellegipoolest. Mingi hulk kaste ja muud siinelavat kuulub ikkagi tihendamisele - pooltyhjal kastil on tunduvalt vähem mõtet, kui peaaegutäis kastil.

Nuputan hea õhuvahetusega lahendust, mis tuba ära ei jahutaks ning mulle-olukorrale sobiks. Majalised ei salli eriti, kui siit mingit lõhna tuleb, näiteks viiruki v aroomilambi oma, aga mulle meeldib - teeb hubasemaks.

Ysna igapäevane elu on tegelikult. Hea ja tore ja hetkel on tõesti kõik hästi peale nende asjade, mis ei ole. Et yldiselt on hästi ja tegelikult pole kurta või kirjutada suurt millestki peale omaenda veidi liiga kergesti ära sõitma kippuva katuse.

Katuse ärasõitmine on häiriv, sest enamasti toob see endaga varem või hiljem kaasa portsu suuri jamasid. Suudan meenutada umbestäpselt yhte puhku, kus jama jäi olemata-tulemata. (Või siis tuli nii meeletult palju hiljem, et seos praktiliselt puudub.) Samas on ärsõitnud katuse all hea elada - enesel vähemalt on hea ja huvitav olla, alguses. Hiljem... hiljem on hiljem ja ehk alati ei olegi, nii et katuse sõitmist võib samahästi ka nautida igapäevast pääsemise vormina. Kuni jamadeni või veidi enne, neid ei ole vaja.

Ja ta sõidab. Kergesti-kiiresti ja põhjalikult. Veidruseni põhjalikult ja käitumistsegavalt põhjalikult. Ymbritsevate arvates tõenäoselt tyytuseni tihti ja tyytuseni põhjalikult. (Siin meeldetuletus: kui ma tyytu olen, siis mulle võib seda öelda, ma yritan midagi ette võtta. Mind ei pea selle pärast täieni vältima hakkama, muidu ma ei saa aru, mis toimub.)

Mingi aeg tagasi nentisin yhe vestluse käigus rahumeeli: jah, ma tean, et mul on kompleksid. Ilmselt ongi ja ma vaikselt õõnestan nende jalgealust, aga jalge alt õõnestades ei tea ju kunagi täpselt, kas see ikka on õige koht. Äkki on tunnel kaevatud vales suunas, nii paar kraadi õigest kursist kõrvale, ja ära vajub hoopiski mingi hea ja meeldiv osa. See oli nyyd suvaline mõtteuit juhuslikus suunas ega puutunud millessegi. Millest ma rääkisingi?

Katusest vist. Jah, katus on mul minu katus. Keemiliselt ebastabiilne. Peaaegu nagu see reaalne maja mu ymber hetkel, kuigi see pole keemiliselt, vaid väriseb lahedal tehtavate teetööde pärast harvaesineva entusiasmiga. Arumaeimõista, miks tal nii on vaja, aga ju siis on. Väga ei häirigi, ma ei hoia oma toas klaase tihedalt yksteise kõrval, ainult sahtlikapike nagiseb veidi hämmeldunult.

Karbimaailm igavleb. Peaks viimase musta karbi ära viltima ja vaatama, mis neist neljast punasest saab, mis juba välja lõigatud on saanud. Peaks seda ja teist ja kolmandat ka nagunii.

päike paistab, meel on hea

Mõned kirjutavad joodikute näppamisest, mina kirjutan hoopis sellest, kuidas ma olen päris rahul oma esmaspäeviti alles pärastlõunal algava kooliga. Magama sain eile vist lõplikult kusagil kella nelja paiku, mis on liiga hilja, et hommikul viks kraps koolilaps olla. Ei kahetse sugugi.

Võitlen leebelt-ent-järjekindlalt kohviharjumusega loenguvahede ajal, sest see on liiga kulukas. Mul on nimelt mõte, et seda karmilt ja otse piirata ei pruugi olla mõistlik, sest midagi peab raha eest head ka saama. Seetõttu tundub arukas käituda nii, et koolis kohviisu ei tuleks - hommikul kodus juua ja võibolla teed termoses kaasa võtta (ja mitte kohvi, sest seda ma joon isegi liiga palju). Äkki nii annab vältida kulusid ja mitte teha liiga suuri järeleandmisi heaolus.

Karpidega on hästi. Kui ma ei oleks päris nii laisk kui ma hetkel olen, siis ma teeks kahest valmis ja yhest poolvalmis (ja kahest veerandvalmis) karbist yhispildi ja lehvitas sellega siin. Parktikas õuab see aga kusagilt telefoni otsimist ja siis telefonijuhtme otsimist ja ma ei ole kindel, et ma sellega praegu tegelda viitsin. Tegin kindlaks, et kui mul on yhte ja sama vilti kaks lehte, saan ma neist korraga neli karpi välja lõigata. Yhest lehest niisama kahte ei saa, ehk siis, planeerimine annab arvestatava säästu.

Laupäeval oli kooli juubeli tähistamine. Kummastav oli vaadata, kuidas kõik klassivennad on enam-vähem mõistlikeks noormeesteks saanud selle vahepealse aja jooksul, yks on pooleldi kiilakaks läinud ja väga mitmed 'väes. Klassiõdesid oli vähem kohal või oli neid lihtsalt vähem näha, yks oli poliitikasse läinud (esialgu kyll leebelt ja viisakalt) ja vähemalt yks lapse saanud. Seda kõike kooli lõpetamisest möödunud natuke rohkem kui kolme aasta jooksul. Tundub paljuvõitu ja ma hakkasin ennast järsku nende inimeste kõrval väga lapsikuks jäänuna tundma. Kes mõtleb oma firma rajamisele ja kes õpib viimaseid aastaid õpetajaks ja... Mina teen seda, mida mina teen. Olen rahul kyll, aga ma ei tea, mismoodi nii saab.

Äkki siiski võtaks ja pildistaks karbid yles.

Lykkasin tinditööde juurde terve portsu asju yles, mis olid sinna erinevatel põhjustel varem jõudmata. Mõni on valus ja mõni on lihtsalt vilets, aga seal ma neid lehvitan. Kusagil ju võib.

Aaaga tegelikult... võib mind nimetada kaelkirjakuks. Mul kulus just umbes kaks tundi, et yhest naljast aru saada. Ilmselgelt olen ma esimese hooga liiga noor, aga ikkagi, mingit elementaarset osa võiks ju mõista - kogu selles kummalisest kremplist. Uurimistöösse syveneda ka väga meeletult ei viitsi just. Pole minu aeg.

Ilm õues see-eest on minu kyll. Ei ole liiga kylm veel, linn on vihmamärg ja nii asfalt kui betoonkivid läigivad nagu nad linnas öösel tegema peavadki. Parim aeg prillideta käimise harjutamiseks: kõik tuled on heledad-eredad ja paistavad hästi välja isegi mulle. Ja kuidagi märkamatult on kell lähenemas poole yhele, nevermind et ma pidin kaks tundi tagasi juba magama minna yritama. Lähen nyydki siis, ikka parem kui kahe aegu.

*

Kõik inimesed on kuidagi ilusaks läinud, välja arvatud ma ise, eksole. Lihtsalt näevad ilusamad välja kui tavaliselt või varem. Väga paljud seejuures.

Täna tegin esimese karbi. Nadivõitu tuli välja, ei ole yldse rahul, äkki homme tuleb paremini. Täna enam rohkem ei jõua ju, kui tahta normaalsel ajal mgama minna, et hommikul õigel ajal yles saada ja nii edasi. Yks ambitsioon jääb muudkui teisele ette. Tahaks ju teha veel seda ja teist ja kolmandat. Koristama peaks ka ja homme lähen jälle tantsima ja elu on yldse ilus.

Miks täpselt, ma tean kyll, aga ei ytle. Lolli nalja saab niigi piisavalt palju, tihti ka minu arvelt (mitte et ma ise ei teeks ka, aga ikkagi.)

Kirjutan juba jälle halba luulet. Lumetihasel on nokkas kaks mitte väga vana asja, aga neid ma täna ja praegu veel tinditööde juurde yles ei riputa, sest magama sättimise kell juba tirises. (Kõlab kyll varaselt, kukununnult ja napakalt, aga ma vist pean hakkama oma päevarytmi väga vägivaldselt hommikusse nihutama. Kool kannatab muidu liiga.)

yhte ja teist

Kristiine keskuses on kaks uut poodi lahti läinud. Yks myyb päris inimeste tehtud päris käsitööd, mis ei pea tingimata sugugi liiga rahvuslik olema. Nägin seal näiteks mõne isetegijast tuntud nime ehteid. Rääkisin myyjaga ka veidi, võibolla tuleb sellest midagi head.

Kristiinesse läksin yldsegi ju selleks, et osta juurde karbikese-vilti. Mitte et seda hädasti vaja oelks, mul yht-teist siin isegi on, aga igaks juhuks. Nyyd on mõtted ja motivatsioon lahti.

Yldse on mõtted lahti, oleks nad seda ainult kooliasjade juures ka veidi rohkem. Mitte niivõrd lahti kui suunatud. Sain teada, et täna on sõna-töö tähtaeg. Ma arvasin, et alles neljapäeval! Õnneks ma tean nyydseks täpselt, millistest mõistetest ma kirjutan, ainult ylesehitust tuleb veel veidi mõelda. Pole sugugi võimatu, et ma sellega täna reaalselt kuhugi jõuan, näiteks paar-kolm lehekylge tekstigi tekitada.

Komplimendid annavad väga tykiks ajaks energiat ja kytust, kui nad on siirad ja õigetesse kohtadesse suunatud - nendele asjadele, mis olulised on.

Raamaturiiul valmib vaikselt - kui pyhapäeval koju tulin, oli esimene alumine ports juba paigas - varvaslaua kiht niiöelda. Nädala sees pole arenguid muidugi oodata, ent siiski - tore on näa, et asjad liiguvad.

Võtan käsile ja teen endale päevaplaani, äkki see muudab veidi efektiivsemaks, sest korraga on hästi palju asju teha.