aasta vahetub

Lugesin just seda, mis eelmise aasta lõppemise kohta kirjas oli.

Eile, aasta tagasi, leidsin ma, et peaks nyyd veidi rohkem selle maa-poole kõrvale oma linna-asja elama. Kui nyyd vahepealset aega vaadata, siis just seda saigi tehtud. Akadeemiline puhkus, teenindustöökoht, katsetused iseseisva eluga. Ja kuigi see kõik ei mänginud välja täpselt nii, nagu ma oleksin tahtnud, oli see siiski suurepärane ja äärmiselt õpetlik. Ma ei mäleta, kas see iseenda hooletusse jätmise tunne oli aasta, enama või vähema eest, aga see on yle läinud. Ma olen selle maalapikese, mis ma olen, ära koristanud, seda niipalju uurinud, et nyyd ma tean, kuhu on mõtet toetuda, kuhu on mõtet ehitada ja kuhu mitte. Mõnusalt oma-jalgade-peal on olla kõige selle lõpuks. Ega see ei tähenda, et elu oleks yhtäkki kolmkymmend korda lihtsamaks läinud, aga jälle on mingid hädadega toime tulemise mehhanismid juurde kasvanud-õpitud, iseenda piire veidi täpsemalt tundma saadud ja nii edasi.

Veidi klišeelik tundub peale tagasivaate panna kirja ka ootused uueks aastaks, aga võibolla peaks siiski. Olevat ju klišeed seda just sellepärast, et need töötavad. Või umbes nii räägitakse.

Loodan, et aasta pärast sarnast asja tehes olen yhe suure saavutuse, projekti, kogemuse võrra rikkam. See on nyyd see asi, millega ma kavatsen salaja ja suure innuga tegeleda, kuni sellest midagi välja tuleb või tulemata jääb. Mhm, tulemata võib ka jääda, vabalt, aga ma ei tea ju, kui ma ei proovi. Muus osas... võibolla peaks ette võtma ja uuesti veidi sygavamalt muude asjade kõrvalt ka larbi-asjadesse taas sisse elama. Paari nädala pärast on esimene võimalus, hea inimene Elaviel kutsub lahingmadistamist kokku. Käsitööd on hämmastavalt vähe tehtud saanud viimasel ajal, ehk tuleks ka see uuesti ja pärisemalt ette ning kätte võtta. Selle kõige juures ei tohi ka uuesti tagasi tulev kool kannatada saada ja ma loodan, et sellega saab nyyd veidi paremini olema kui enne.

Yhtlasi loodan ma tõesti kogu sydamest ja väga siiralt, et tulev aasta ei võta mult yhtegi tuttavat vähemaks ja toob sõpru ehk isegi juurde. Et ma suudan ennast vaimselt veidi treenida ja täiskasvanumaks saada, mul on endiselt päris palju liiga lapsikuid käitumisjooni. Et kõiksugused võlad saavad vaikselt ära õiendatud ja võibolla mõni uus maa ära nähtud. Mõni uus keel lähemalt yle vaadatud ja palju uusi huvitavaid ideid läb mõeldud. Endaga lõplikult rahu tehtud.

Sellest vist piisab, ega ei saa yhte aastat ootustega yle ka koormata. :D

See blogi ei ole surnud.






Vaatamata kõigile ootustele.







Niisiis.







Halb tuju on. Kõik on hästi, lihtsalt halb tuju on. Miskipärast on vähemalt see osa maailmast, mis mind igapäevaselt ymbritseb, yles ehitatud selliselt, et ykskõik mis olukord mu elus ette tuleb, varsti tuleb see ette ka tagurpidi. Kevadel olin ma alatasa tööl ja ylejäänud aja nii väsinud või muul moel hõivatud, et inimene olemiseks ei jäänud aega. Kahjuks langes see kokku ka migni perioodiga, kus inimene olemise vajadust tuli ette rohkem kui tavaliselt. Nyyd on see olukord siis ennast mulle vastupidi ette söötnud. Ehh, elab yle ja edasi ja tegelikult pole häda midagi, aga paneb mõtlema, kas ongi nii, et neid inimesi paistab alati rohkem vaja olevat, keda parajasti hästi kätte ei saa. Et alati on yks, kellel on parajasti vaja teist, aga tol on muud ka teha. Miks ei võiks elu olla nii lihtne, et kõigil on alati yksteise jaoks aega korraga? Ja järgmisel .. päeval, nädalal, misiganes ajahetkel on mõlemal muud tegemist, kah korraga nii et miski puudu ei jää. Nii lihtne ja ilus elu oleks sedasi.

Mu kirjutamine on roostes. Mõtted kordavad ennast peas nagu hernetera tyhjas karbis ringi veeredes (geniaalne väljend halvasti ymber öeldud, sain selle kunagi sellest eestikeelesest robinhoodi raamatust, mille pealkiri ei olnud Robin Hood).

Mida ma teen ja teinud olen...

No ma teen oma käsitöö asja. Ja logelen. Ja olen viimasel ajal jälle sattunud tsyklisse, kus ma olen kaua yleval ja magan pool päeva maha ja teenin sellega ära kõigi ymbritsevate pahameele. Kurb tõde on, et ma teen asju tunduvalt vähema protsendi oma ajast kui võiks ja olen sellele vaatamata kogu aeg väsinud. See tegelikult ei ole miski efektiivne ajakasutus, kui päevas saab tehtud kaks lehekylge teksti ja mõned pisted midagi ning ylejäänud aeg kulub molutamisele tegevuste eel ja järel ja vahel, pooleteiseks tunniks enda käimajooksmiseks hommikuti ja kaheks tunniks lõdvestuseks peale tundi-pooltteist (kui hästi läheb) tegutsemist. Sellega peaks midagi ette võtma ja see midagi on võibolla esiteks veidi parema unetsykli loomine.

Aga kui mul on vaja kasutada neid paari tundi pimedat ja vaikset aega kella kahe paiku...

Näis, mis sellest elust saab, präsi nii nagu viimased päevad see edasi minna ei kannata, sest ma pole mitte midagi ära teinud.

Täna on imelik päev. Kõik asjad, millel on olnud nii palju, nii kohutavalt palju võimalust minna täiesti edutult, et mitte öelda katastroofiliselt halvasti, on läinud hästi ja kiiresti. Ärkamine, millega mängisin suurt riskimise mängu, et kas ikka õnnestub või siis mitte, toimus peale armuaega vabatahtlikult. Koristamine, mida mul tuli ette võtta asjade ylesleidmiseks, ei andnud kyll soovitud tulemusi, ent läks kiiresti ja kergesti ja edukalt. Neljast läbi vaadatud sahtlist poolteist sai tyhjaks tehtud ja tegelikult on prygimäekraai seal veidi veel. Kõike ei jõudnud yksipulgi läbi ka uurida, pigem sai laia lauaga löödud. Nojah, kui kahe aasta joooksul pole praktiliselt yhtegi neist sahtlitest avatud saanud, võib sealt samahästi ära visata ka otse kõik, kuid erinevad vanad koolipäevikud ja aukirjad ja pihuloomad ja nii edasi... neist mõned võivad ehk alles jääda ka.

Jah, koristamise käigus kõike otsitavat kraami ei leidnud, kyll aga hiljem. Nägin veidi aega vaeva, et ema appi meelitada - otsima asju, mida ta väga väga ammu näinudki polnud ja mille kuju isegi silme ette manada ei õnnestunud. Või noh... Lõpuks õnnestus ka, ja siis oli kotitäis salajast metallikraami paari hetkega leitud. Nina alt. Kuhjast, mille ma taskulambi abil korduvalt yle olin käinud, valgustatud ruumis. Vähemalt on käes, vähemalt on lootust?

Täna on selline päev, kus tahaks kallistada kogu maailma. Igayhte ykshaaval ja kõiki korraga, lihtsalt sellepärast, et miski arutu heldimus on võtnud võimust.

Appi, kuidas aeg lendab. Suvi alles algas, teda peaks veel peaaegu kaks kuud järel olema ja ikkagi on sygisene olla. Ja väike laps, kelle ema ma teadsin siis kui teda veel polnudki, läheb lasteaeda. Ja vanemad on yhtäkki vanad ja lapsed on yhtäkki välja kolinud nendele rajatud kodust (segaduse vältimiseks, mina ja õde siis, ei midagi keerukamat siinkohal) ja täna on juba nii mitmes päev kuust mis eile algas ja...

Ma ei tea. Ma ei oska vist seda tempot. Nii paljut ei oska! Nii vähest oskan, aga selle eest hästi.

Näiteks mõtlesin ma välja ajaloo, mida on lihtsam õppida ja õpetada, mis ei ole kuiv ja igav, vaid on kangelaste lugu. Miinus aastaarvud ja keerulised parteibosside nimed, aga koos Peppin Lyhikese ja Saksamaa yhendamisega (noored romantilised poisid, schwarz und rot und gold nööpaugus või kuidas sellega oligi). See oleks ajalugu, mida sa saad jutustada ja see jääb meelde. Ega ma ei mõtle, et unustame aastaarvud ja kroonika täiesti, aga miks ei võiks neid jätta nendele, kellele asjad huvi pakuvad? Miks ei võiks igayks juba väiksest saati teada no.... no kasvõi sellest saksa-inglise õhusõjast, mille nime ma olen unustanud, sest kooli sõjalugu libises sellest kiirelt yle.

Mõtlesin välja, et asjad on halvasti, aga mitte mignitel välistel ja vääramatutel põhjustel vaid mast laiskusest ja mõtlematusest ja kõige selle peale vaadates saaks ka väga palju hullemini olla.

Mõtlesin välja ja tabasin ära, mismoodi võib olla olla teismeline - selles pisikeses etapis, kui kõik käed-jalad järsku kohutava kiirusega kasvavad, keha muutub just mõõtudelt. See vajs väljamõtlemist, sest ma ei mäleta et ma ise seda kogenud oleks, kui õige aeg oli. Nyyd saan sellest veidi maiku, kui avastan iga päev, et yks või teine asi on laiaks jäänud ja linnas suurest poeaknast möödudes vaatab vastu mingi inimene, keda polegi paha silmata. Harjumatus, vat mis see on.

Elu nagu elu ikka. Paljut, millega rahul olla ja paljut millega teps mitte.

Peaksin ilmselt alustama vabandusega ende aadressil, kes siia veel aegaalt kiikavad - see koht on unarusse jäänud seoses kõige kohutavalt paljuga, mis toimunud on. Kui aus olla, ei mäleta ma isegi enam, millal viimane postitus tehtud sai - selles osas on lugejatel eelis, nad saavad lehekylge veidi alla kerida ja järgi vaadata. Igastahes...

Ma olen hetkel Saaremaal. Siin on suvi ja maalolemine ja päris puhkus. Siia saamine oli pooleldi seiklus omaette, aga sellest ilmselt igayhele eraldi, kes kysida tahab ja viitsib. Sest mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

(Klaviatuur, millel ma kijutan ja mis on tegelikult lihtsalt Pyy klaviatuur, on vahepeal veidi kannatada saanud, erinevad puruained ja nii edasi, näiteks n-täht ei taha korralikult töötada. Või siis ma ei oska enam kirjutada nii konkreetselt kui varem.)

Ma olen see aasta teinud väga palju ootamatult resoluutseid otsuseid, igayhe omal ajal, omadel põhjustel aga ikkagi osana teekonnast selle elu poole, mida ma endale tahan ja valinud olen. Väga suur osa neist, kuigi vist mitte päris kõik, on tulnud Inimeste seltsis. Nyyd olen välja mõelnud, et oma kolmjala-tööle ma enam tagasi ei lähe. Sai kõrini - nii tyytut ja viletsat tööd tehes tahaksin saada selle eest rohkem palka kui praegu saan, kuigi praeguse palga eest paremat tööd teha oleks ka aktsepteeritav variant. Mis ma siis teen? Otsin uue töö mõistagi. Lahkumisavaldust veel ei ole, aga see ilmselt tuleb mitteametlikult homme ja telefoni teel ära anda.

Ma olen kõigi nende otsustega olnud kohutavalt rahul. Maailmas vastuvoolu ujuma hakata ei ole kerge olnud, tuleb tunnistada. Vanemad ja eriti vanaema on veendunud, et ma teen hetkel oma eluga midagi halba ja kahjulikku, aga ma ei ole selles ise sugugi nii kindel. On ysnagi selline tunne, et jah, need on Inimesed. Need on justkui päriselt need inimesed, kellele võib toetuda, kes on nõus olema iga Oma tagala - ja ma ei mõtleks ka kahte korda, kui peaksin ise kedagi toetama. Ma olen nende olemasolu yle eriti täna ja eriti siin ja praegu nii kohutavalt tänulik, ma olen hetkes kyll vaikne, aga meeletult rahulolev, meeletult õnnelik. Nendega saab naerda ja reisida ja arutleda ja mängida ja tõsine olla. Saab rääkida ja saab vait olla, sest alati ei ole vaja rääkida. Saab hinnata ja hinnatud olla, saab otsa vaadata ja ise olemas olla. Ei pea kandma maske, kuigi mingi osa ajast peaks olemas olema veidi konkreetsemal kombel kui ma harjunud olen. Ja ma olen õppinud. Ma olen õppinud ära tundma ja omavahel eristama seda, kui maailmal on minuga migi proleem, ja seda kui minul on maailmaga. Ja seda, kui on lihtsalt väsimus või tahtmine millegi järgi. Ma olen ennast nende kõrval paremini tundma õppinud ja see on tegelikult yks suuremaid asju, mida inimene saab teisele anda.

Aitäh et te olemas olete. Aitäh et te mul olla lubate. Ma yritan kunagi ennast nii korda saada, et ma saan hakata tagasi andma, sest ma ei taju, et ma seda veel teeksin.

näitsik ja nooremand

Tahtsin mõlgutada mõned mõtted tänapäeva ja naisterahvaste koha pealt. Sellel asjal ei ole pointi ja sellest ei arene kardetavasti välja seisukhta, need on vaid mõned märkamised nii enese kogemustest kui nende inimeste omadest, kellega sellest räägitud on saanud.

Ma usun, et ma ei ole ainuke, kes leiab, et tänapäeva naisterahvad vanuses keskeani ja mõnel juhul sellest ylegi, saab ysna edukalt liigitada kahte peamisesse tyypi: näitsiku-neiu tyypi haldjalikumad õblukesemad tegelased ja need, kes on rohkem nagu päriselt inimesed - tiiu-talutytreke ja teised temasugused ehk emandad. Yhest tyybist teise liikumine tundub peaaegu yletamatult raske ja kyllap see on kuidagi seotud proportsioonidega, harjumustega, ainevahetusega ja veel palju muu sellisega ja sellest vaid osa on valitav.

Kahjuks (hea kyll, mõnede õnneks ehk ka, peamiselt ent siiski kahjuks, mitmekesisus oleks võit) valitseb massikultuuris, tänavapildis, kogu selles pilte ja reklaami täis sootsiumis meie ymber ainult ja ainult neiu-tyyp. See dikteerib, missugune sa peaksid olema. Sellega arvestatakse moodi luues, trende välja haududes, see vaatab vastu tõesti igaglt poolt ja igast naiselikumast stereotyybist. Mõnele vaatab ehk peeglist ka ja neil võib olla veidi lihtsam leida yhiskonna paletist roll, millesse ennast sobitada. Eriti kehtib see muidugi noorte kohta, sest vanusega kipub inimesel ikka isiksust ja oma pead juurde kasvama.

Aga mida peavad siis tegema need noored emandad? Sellele iluideaallile vastamine nõuab pidevat pingutust, kui yldse võimalik on. Nurgas salapäraselt vaikides mõjub näitsik mõtliku, salapärase, põneva ja kaugelenägelikuna, samas kui nooremand samas paigas on, ytleme ausalt, lihtsalt mõttetu pooleldi sootu inimene nurgas. Keset vestlusringi lehviv naeratus siia ja lausekatke sinna liblikas-näitsik on ikka veel põnev, ligitõmbav, kaunis, isegi kui ta on veidi liiga purjus ja naerab, hambad veidi liiga laiali. Sama tegevuse juures nooremand mõjub jällegi pigem... tyytu, valju, totra ja ebameeldivana. Näitsik tõmbab ennast kurvaks keraks kokku ja kõik ruttavad lohutama, sest ta on nii pisike ja nunnu ja maailm on ilmselgelt talle liiga teinud. Nutta löristav emand saab pigem pahakspanevaid pilke: ise nii suur ja ikka töinab! Ja kui kõik on hästi, siis omaenese iseseisvat elu edukalt juhtiv emand näib millegi iseenesestmõistetavana - ta on ju nii tugev ja iseseisev! Aga kui sellega saab hakkama näitsik, on see midagi tähelepanuväärset ja taevani kiidetavat, sest näete, naine, meie kõigele vaatamata ebavõrdses yhiskonnas!

Aga tegelikult iseloomu ei jagata ju sellele typaažile vastavalt. Kurvaks võib minna nii näitsik kui nooremand. Seltskonnahinge mängida samuti. Ainult et...

Nojah, võibolla see on kõik hala. Identifitseerides ennast tugevalt nimelt emanda-tyybiga tundub mulle muidugi, et maailm on minu ja meie vastu. Eriti, kui maailm ei ole parajasti kõige kõige sõbralikumas tujus, on kõigil teistel alati lihtsam - eemalt vaadates suuremaid hädasid ei näe. Aga see hala või hakkamasaamatus on siiras - sõltumata mu isiklikust enesehinnangust on mul ikkagi tunne, et praegusel siinsel elukorraldusel ei ole minu-meie jaoks kohta, mis laseks lisaks inimesele ka naine olla. Sest naine, eriti ja peamiselt just noor naine on tugevalt pandud võrduma näitsikuga ja normist erinev siis järelikult on midagi muud.

postitus

ehk lyhike ylevaade kõigest ja paljust muust.

Kirjutan seda hetkel kyll vanemate juures, aga seda kõigst sellepärast, et kodune internet on olemas või ei ole täpselt tema enese suva järgi. Võibolla aitaks USB-USB juhe asja veidi paremaks muuta, aga mingil määral olemas on see kleenuke võrguyhendus eelkõige siis, kui teha aken lahti ja lasta kylm sisse.

Tegelikult mulle see koht meeldib. Sellel on palju vigu, millest osasid oleks võibolla võimalik parandada, kui oleks plaanis sinna tõesti viieks aastaks või nii jääda. Praeguses seisus ma seda muidugi kätte võtma ei hakka, sest vaatamata oma yleyldisele sympaatsusele on selle korteri soojapidavusomadused ylimalt kaheldavad, nii et talveks tuleb mujale minna. Muidu... noh, madratseid ei ole veel tulnud. Pikendusjuhtme peab välja mõtlema. Selliseid asju on palju tegelikult, mis yhel või teisel kombel pisidetailiga paremaks saaksid, aga nende parandamine ootab veel paar nädalat.

Muu eluga olen samuti rahul. Töö ei tapa enam ei selga ega jalgu, kui jalatseid vähegi hoolikamalt valida ja vahepeal mõned liigutamise moodi harjutused teha. Läbisaamine vanematega on hiiglama palju paremaks läinud peale ära kolimist - ma ei pea neid nägema tihemini kui ma ise valin ja nad ei ytle mulle ette, millal tõusta või magada.

Kuulen enda kohta positiivseid hinnanguid nii tööl kui elus yleyldiselt. Ise tunnen ennast ka niipaljukest paremini, et neid uskuma jääda suudan. Yhed ja teised asjad vajaksid mõistagi veel parandamist, aga tegelen ka nendega. Aega on mõistlikul määral - töö on tööpäevades, umbes pooled päevad on vabad, isegi siis kui osa sellest ajast lihtsalt maha magada, jäb peaaegu piisavalt yle. Noh, võiks veidi rohkem, tõesti, aga mitte väga palju enam.

Näiteks tänagi. Magasin maha suurema osa päevast ja valgest ajast, jäädes umbes kella 12 aegu magama ja ärgates pool 7. Olin olnud eelnevalt yleval piisavalt kaua, et ennast selle pärast põrmugi mitte syydi tunda. Oli tööpäev, teine päevane vahetus järjest. Tulin tyhja rahulikku koju, sain mõne pilgud taastuda, paar sõna internetivestlusi pidada ja siis tuli kaks head inimest, kelle seltsis öö jäi väga lyhikeseks. Aususe huvides peab tunnistama, et toimunu ei vastanud mu eeldustele-ootustele, ent ma jäin väga rahule. Arvasin, et on hea õun, aga näe, oli hoopis hea banaan. Nii täitsa võib. Elu tundub yleyldiselt veidi ilusam ja rõõmsam ja helgem kui mõned päevad tagasi, kui kõik mõjus närviajavalt või kurvastavalt või mingi muul moel lõhkuvalt.

Hommikul avastasin muru. See oskab alati kuidagi ootamatult, kuidagi yleöö välja ilmuda.

*

Ma ei oska mitte midagi öelda. Kõik on nii hästi, et praeguste võimaluste juures veel paremini oleks raske. Säran ja käin ringi, suu kõrvuni. Varsti kaon internetist osaliselt, uues kodus seda pole. Aga ainult osaliselt. Avalik võrk on ikka veel olemas ja muud asjad ka, aga kiirsuhtluskanalites mind vist väga palju ei näe veidi aega.

Yhtlasi vabandan, et siin on nii vaikseks jääud, aga ma olen eriti viimased paar nädalat olnud elamisega kohutavalt hõivatud. Peas on nii palju mõtteid ja muutusi, et ei oska seda vel normaalse inimese kombel sõnadeks teha.

Maailma Parimad Inimesed.

yhest ja teisest ehk aeglane mõtisklus

Mis siis vahepeal on olnud. Aega polegi palju mööda läinud, õigupoolest on ainult natuke, aga toimunud on hirmus palju - venitab aega.

Oli see koosistumine Paldiskis, oli väiketiiger ja vastutustunde puudumine minu poolt. Veel veidi enne seda oli taevast kukkunud töövestlus. Nyyd on töökoht, eile oli esimene päev ja homme on järgmine. On olnud hirmu ja emotsioonidele allavandumist, on olnud uut värsket lootust ja tõsiseid kõnelusi.

Vastutustunde puudumine... see tilluke kutsikas on nii armas ja nii oma, aga kuiväga ma ka ei tahaks endale valetada, ei oleks aus teda endale võtta. Teda ei peaks jätma terveks päevaks või terveks ööks yksi koju ja mu elu saab veel mitu aastat olema väga ebakindel. Nii ei peaks mitte tegema. Ei oleks ilus ja viisakas selle väikse vastu.

Tööle sain nimelt vanalinna kõigepoodi Kolmjalga. Seal on 12-tunnised vahetused nii päeval kui öösel, null võimalust istumiseks ja ometi häbematult väike palk. Aga see on parem kui mitte midagi, nagu ma viimase aja jooksul juba väga mitmendat korda ytlen, seda iga kord tõsiselt mõeldes. Usun optimistlikult, et kui oma raha kontrolli alla võtta, on ka selle palgaga kuidagi võimalik elada. See tähendab, et kui hästi läheb, kolin paari kuu pärast välja. Veidi kurb hakkab ka juba. Kurr jääb maha ja Polar ka...

Uus ja hirmutav Päris Elu. Mitte vaheaasta töötegemiseks ja enda yle mõtlemiseks, vaid päris elu. Kestva tööotsimise, kestva eneseleidmise ja elamisega. Ja eilsed tõsised kõnelused... On hirmutav kyll, aga kuidagi vapraks hirmutav. Jah, ma tahan, jah, ma tahan praegu neid väljakutseid, neid õppetunde, seda elamist.

Isegi siis, kui ma vahepeal ei suuda käituda nagu tasakaalukas täiskasvanu. Tõesti alati ei suuda ju. Messenger teeb sedalaadi suhtluse veel keerulisemaks, kaotades ära hääletoonid ja närvlikkused ja kõhklused sõna keskel. Ja siis flipingi ajutiselt ära, olen nagu viimane nõme ja arvan paremini nendest, kes selle peale ära ei jookse. Hiljem kahetsen ise ka, sest ma ei pea sellisest käitumisest ja nii käitujatest suuremat. Ikka ja alati loodan järgmine kord paremini.

Avastasin just pisiõe pärisblogi. Ei lingi seda siin, ma ei ole kindel, kas ma tahan teda siia lugema (kui ta juba ei käi...) või teda enda nägemisest teadma. Aga lugesin ja avastasin, et see inimene on huvitav, ja see inimene kirjutab hästi, väga hästi. Tõeliselt naudin stiili, mis eriti viimasest kajast kõlama jäi. Võõras inimene, aga oma ka.

Igatsen Inimest ja eraelu ja asju. Ja natuke igatsen võimalust maailmale tõestada, et nii saab ka töötada.

midagi

Kuidas see nii juhtus, et mina pean klattima mingeid sotsiaalseid vastuolusid? Teiste omi? Miks nii? On kyll natuke naljakas mängida keskjaama ja puha, aga kui ma pean hakkama otsustama, kuidas lahendada selliseid pähkleid, siis on ylikeeruline teha nii, et kõik korda läheks.

Muidu õmblen. Tähenduses, umbes paari tunni jooksul võtan kätte ja lõikan pärispluusi välja, võibolla jõuan enne õhtut veel kokkugi õmmelda. Saab ilus ja hea, olen juba praegu rahul. Ainult paela võiks ka valmis saada, oleks eriti perfektne.

Arvutikoti projekt kössitab tooli all, aga on endaga väga rahul. Näppisin eile piltide ilmutamist oodates nii mõndagi säärast õhukest, ja kui ma kavatsen vahematerjali kulutada nii palju kui esialgu plaanis oli, siis see saab olema väga hea ja turvaline asi.

Piltide ilmutamist? Mulle on tegelikult juba väga hulk aega närvidele käinud, et mul ei ole iseenesest normaalseid pilte justkui yldse. Igavene õnnetus, kui alati õnnestub välja näha nagu eiteamis. Nyyd võttis hea inimene R. kätte ja otsustas mulle näidata, et ma tegelikult ei ole lootusetu selles osas. Lyhidalt võib öelda, et see õnnestus väga hästi. Ma olen ylirahul, sest paljud neist olid hämmastavalt normaalsed ja mõned isegi v. head.

*

Unine. Kurb. Pool aega pysin viha peal pysti. Kinnitan endale, et ei jäänud millestki ilma pikemas perspektiivis. Või vähemalt mitte paljust.

Päev õues on päikseline. Annaks justkui lootust, et kõik laheneb lõpuks hästi.

Halb on nii halvasti olla.

lehitseda

Eile pidi siis kirjutatud saama. Saab täna. Kuupäevanumber on vist ikkagi seesama, nii et päevapiiride nihkumine jääb jälle ette ja segama.

Mõtlesin selle yle, milline rõõm-õnn on võimalus lehitseda mineviku kultuurikogemusi nagu raamatut ja valida nende hulgast kasvõi iga õhtu järgmine, mida elada. Täna võtad ajastute kohvijoomistest endale selle, homme teise. Justnimelt see valikuvabadus, see mõttelise lehitsemise tunne (oma teadmiste piirides, muidugi, aga mis siis) on ysna uskumatult hea. Täna ma võtaks niimitmenda sajandi ja niikauge kultuuriruumi ja yritaks seda veidi hingata. Homme võtaks lähedasema nii ajas kui ruumis. Sest saan ja tahan.

Detailitäpsus selle juures... iga hinna eest taga aetav detailitäpsus võiks taganeda yleyldise atmosfääritunnetuse ees. Ei ole ju maailmamuuteliselt oluline, et kõik kohvid oleksid mõrud "sest-nii-oli", kui mõni igatseb suhkurt sinna sisse.

Selle kõige juures on mitu väga suurt probleemnurka, mida ma hetkel ära lahendada ei oska. Näiteks, kui palju detaile võib muuta, et See oleks ikka veel See. Omaenese tunnetusele ei tohi liiga kõvasti lootma jääda, sest mul on kuri kahtlus, et teise aja ja aastasaja ning kaugema kultuuriruumi kogemust ei suuda keegi nii täpselt mõista, et seda detailipiiri tõmmata. Ja kui ta tõmbamata jätta, võib tekkida veidrana näiv olukord, kus need inimesed, kes autokapottidel õlut joovad, leiavad, et just nii seda 20. saj alguse Pariisis tehtigi, seda dekadentsi asja.

Ja selle juures veel - kumb on siis olulisem, kas see, et nad tunneksid vaimset sugulust oma "eeskujudega", või see, et see ka väljapoole paistaks? Kes ytleb, et nad ei saa end selle juures just samamoodi tundagi? Kes ytleb ja keda kuulata ja kas ja kus on piir, on ilmselt igayhe enda asi.

Näeh, alustasin hõiskamisega, et vaat kui hea on, et nii saab, ja lõpetasin täitsa tõsises toonis, vastamata vist yhelegi kysimusele.

Pea on veidi... raiskulaskmisene. Projekti-prototyybi ymber on nii palju mõtlemist olnud, et ei tihka seda hästi kätte võttagi. Kell läheneb kolmele, tegelikult peaks minema kangapoodi ja ostma ära hädavajaliku peitluku ning lootma, et tänase päeva jooksul liigub siin majas ka keegi, kes teab hädavajaliku isolatsiooni-pehmenduse materjali asukohta.

Mõtlesin veidi jutustada ka suurepärasest karamellivärvisest õhtust siin, aga ei tihka.

Terve nädal on mööda saanud, ilma et ma oleks siia midagi kirjutanud. Lehekylg ent ei ole teps mitte surnud - kylastan seda mitu korda päevas, peamiselt oma lingiribakese pärast. Pidin kirjutama mitmest asjast, seejuures põgusalt isegi läinud nädalast, aga ei viitsi enam yldse. Ehk homme.

hall ja peaksolema-vihmane päev

Nõelumisest on siiber, loodetavasti ainult tänaseks. Mitte et ma seda tänasel päeval juba liiga palju teinud oleksin, aga lähiminevikus palju kyll.

Selline veidi ebameeldivalt sooda olemine on, aga ma tean kyll, miks. Magama läksin veidi peale 6 hommikul, taevas oli juba heledamaks minema hakanud ja ema vist ärkas parasjagu. Täna on see päev, kus ma käsitööd ei tee, mis siis, et tähtaeg nagu juba oli nii umbes 4 tundi tagasi. Vähemalt mu oma sisemine tähtaeg, eksole.

Kysimustepilv: Huvitav, kas õnnestub yhe hea inimesega kontakti saada? Kes kirjutas sellises stiilis-teemas kommentaari, et nende järgi määratud autor seda kyll ise kirjutada ei oleks pidanud saama? Kas ma spoilisin endale just suure tyki telekat ära, täitsa oma peaga? Kas ma kavatsen järgi ka uurida? Kui mitu CV'd ma täna saadan? Kas ma saan mõnele neist vastuse ka? Millal tuleb VR vastus? Millal ja kuhu ma tööle saan? Mis imelik lõhn see toas on? Kes koristab? Kas ma tahan täna yldse kohvi? Mida ma siis muud tahan praegu? Millal rammestus yle läheb ja kas selle vastu saab midagi ette võtta? Miks veel kevadet ei ole? Miks aastas on ainult yks eksemplar 25. märtsi, kui ma arvatavasti tahan olla kahes kohas? Kes mind sedasorti yritusele kutsub?......

et igav ei oleks

Lost oskab ennast hämmastavalt hästi. Kaasahaaravus täielik, ent mitte igavene.

Mõtlesin just välja, et meil on siin pärisilmas täiesti olemas Morgan ja tema nimi on Richard.

Need kaks palun lugeda täiesti eraldi mõtteavaldustena, sest need ei seostu yksteisega hetkel kyll kuidagi rohkem kui ajaliselt - lähedasel ajal minu pähe sattumise kaudu.

Tänane päev on selline, et mitte miski ei tohi toimuda. Kange tahtmine on pugeda pehme teki sisse, teha päev läbi eimidagi ja käituda yleyldiselt justkui oleks peavalu või muidu haige.

Tegeikult on vitamiinipuudus, ma märkasin. Käisin korraks poest läbi, lihtalt et aru saada, mida ma tahan. Puuvilja. Eelistatult pomelot, aga igasugused muud kõlbavad ka. Õuna väga ei taha. Ei taha kohvi, ei taha šokolaadi, ei taha isegi teed hästi. Tahan olla vati sisse pakitud ja vaadata Losti, aga hästi ei saa seda ka teha, sest siis saab esimene hooaeg ju otsa ja teise kohalejõudmiseni läheb veel aega. Aga võibolla kohe ei saa ka.

Natuke nagu uni on, aga mitte päris. Selline... lihtsalt habras olemine. Täna ma olen kyll klaasist, silt kah veel kylge: "Mitte puutuda!"

Kõiges selles on syydi eilne õhtuöö, mis on tänast olemist absoluutselt väärt. Sellist hinda võib maksta kyll, aga mitte kogu aeg.

Tore oli ja siis oli veel parem. Jah.

yhte, aga teist ka

Olen elust siia kirjutamise vahepeal natuke nagu ära unustanud. Huvitav, kas blogimisekomme hakkab ise maha jääma? Igast asjad teevad nii mõnikord. On olemas ja töötab ja töötab ja töötab ja hädavajalik suisa, ja siis yhtäkki kaotab igasuguse tähenduse ja läheb meelest vaat et hoopis ära.

Täna aga tulin kodu poole ja mõtlesin, et maailm on ikka yks ilus koht. Parajasti oli kõige tyypilisem madalrõhkkonna ilm, soe, natuke suitsune õhk ja kõik kohad niiskust paksult täis. Lumi selline yldse mitte libe, vaid teraline ja urbne. Lumevallid räpahallid, nagu nad ainult kevadeti ja sellise umbse ilmaga on. Tavaliselt on sellisel puhul ainult yks võimalus - see ilm rikub mu tuju ära. Hall ja vastik. Seekord mitte, sest peale sellist ilma on kevad jälle hulka lähemal. Just iseenese rahulolu maailmaga ja kohetulebkevad-lubadus tegid asja täna toredaks, vahvaks, ilusaks.

Pea on väsinud. Käib justkui veidi ringi, otse und ka ei ole. Kael valutab, kui nurka väga hoolikalt ei vali. Kogu ymbritseval on mingisugune ebarealistlik loor peal. Ei ole kylm ega palav ja kohvi ka hästi aidata ei taha. Samas, mis mõttes mul juba uni? Ärgatud sai kaheteist aegu, mitte päriselt varem.

Käsitööga on hetkel hästi - seda on piisavalt, et mul kiire oleks. Mõtlesin välja, et peaks mingi käsitöö majandamise vihiku sisse seadma - et siis sellele selline asi sai myydud ja raha selle eest niimitu kysitud. Lihtsalt jäädvustamise huvides.

yle pika aja yks vanamoodi postitus

Võiks ikka midagi kirjutada, sest aeg ei ole seisma jäänud. Saabuvast või vähemalt lähenevast kevadest annab tunnistust aina pikemaks veniv päev ja see meeletu soe päike. Hoiame juba veidi aega lõunakaare aknaid päeval irvakil nii tunnijagu, muidu kytab endnest suurtest akendest heledalt sisse paistev päike toa liiga kuumaks.

Selle suure valge päevaga on yks häda. Sellega ei saa mõnusalt teha talviseid tubaseid asju, sest see on nii hele ja nii kevad ja nii aktiivset liigutamist nõudev. Aga mul on kõik talvised tubased asjad veel tegemata ja pooleli. Kättevõtmiste kuu on. St, praegu, taevas, mitte radokuu kui selline (kuigi tol pole ka häda). Tegemist tahab ikka veel see heegeldamine, tegemist tahab see uus valge nõelkindapaar, tegemist tahavad need kaks paela, mis rõduukse kyljes ripuvad ja syndida tahavad nii see tore villane arvutikott kui see tore linane lyhikese käisega särk. Ja veel mingi umbes miljon muud asja.

Ja lugemist ootab ka päris päris mitu raamatut, mõned neist paberil, mõned arvutis, aga seda ei taha ka sellise valgusega teha. Seda peaks tegema siis, kui õhtul on pimedaks läinud, aga siis ei viitsi ju ka. Ja palju ma õhtul niiviisi pikalt kodus olnud olengi.

Eile näiteks olin kylas, mängisin Arkham Horrorit. Tore oli. Midagi mäletasin varasemalt reeglitest, suurt osa mitte, täringud veeresid keskmiselt. Loodetavasti midagi ära ei rikkunud. Varem olen selle mänguga kokku puutunud tegelikult pigem vähe - mõned korrad, mitte rohkem. Reeglite tõlgendamises oli erinevusi, aga pigem vähe.

Nyyd leidsin talvisest Myyrilehe numbrist luulet, mis mulle meeldis. Liis Koger tegi ta sinna. See on mõnevõrra sugulaslik mulle kohati. See on veidi sedamoodi, nagu ma ise teen - aga linnalapsem veidi. Läänekultuursem. See ei tee teda halvemaks, tal on see tunne sees ja alles. Siiralt soovitan, usun, et võib paljudele meeldida. Raske on luulest rääkida, kui peamine asi on see omalaadne sõnastamatu emotsioon selle taga.

õeh...

Täna sai väljas käidud ja arvatavasti tore yritus maha magatud. Käisin esiteks verd andmas. See oli seekord natuke imelik, sest ma pole ammu käinud Ädala tänava keskuses. See on ymber tehtud. Seal on tekkinud kysimustiku täitmise monitorid näiteks. Heh, ja pall mu käes oli nii kõva, et miski lihas kyynarvarrel hakkas suisa ära väsima - oli kohe tunda, et treening. Hemoglobiin on vist korras selleks korraks - või midagi sellist.

Peale seda oli äärmiselt eesmärgistatud kohtumine linnas (yhe ootamatu negatiivsevõitu uudisega) ja meeldiv ajaviit. Ent samal ajal, oh häda-hädakest, toimus yritus paar kõrvaltänavat edasi. Ja kui ma oleks tolle kuulutuseteksti korralikult lugenud kohe alguses, mitte täna õhtul, oleks eesmärgistatud kohtumine võinud toimuda või vähemalt jätkuda just nimetatud yritusel. See oleks ilmselt olnud veidi teistmoodi ja ei saa kindel olla, et ydini meeldiv, ent siiski.

Muidu... yritan endaks jääda, samal ajal paremaks saades. Just nii ongi.

ARGHHHHH!!!!!

nukker ja nördinud

Tusane olen. Otse halvasti polegi miskit suurt, ent hästi ei ole ka teps midagi justkui. Miljon pisiärritust jooksevad kokku ja rikuvad olemist.

Yhtlasi olen pahane, kuid ennekõike rahulolematu iseendaga. Mõne tunni eest tuli mõte, et võibolla mõnede päevade tagune otsus polnudki õige. Näib, et ma ei suuda olla piisavalt tore ja hea ja päikseline, et olla meeldiv. Piisavalt hea, et mitte mõjuda halvasti. Ma ei taha ju... Ma ei taha olla turris ja morn ja ylikriitiline. See ei sobi kokku yhegi mõttega, mis mul on. See ei sobi kokku yhegi olemisega. Võibolla see lihtsalt on valesti, mis siis, et mul tegelikult on olnud tore.

Ei ole hea ja õige, ei ole yldse õiglane tekitada negatiivseid emotsioone nii... nii tundlikule mõistlikule taibukale toredale hoolivale ausale&arukale heale inimesele, kelle ma enda lähedusest avastasin.

Võibolla osaliselt kantud pragustest mustadest värvidest (aga mitte kuigi palju) tunnen ma ennast väga halvasti selline olemise pärast. Tahaks olla parem, aga on tyhi lootus, et ma tõesti kunagi heaks hakata suudaks. Selline nõme olengi.

ikka elus

Tänase päeva võib lugeda kordaläinuks. Palju stiilsete inimeste pilte, sõrmkybaratäis vestlust ameerika autodest (mina olin kyll see kuulaja pool, ent siiski.), kokkuvõttes meeldivalt veedetud pärastlõuna ning õhtupoolik.

Siin on vahepeal vaikne olnud, sest mul on olnud kõike muud teha ja siia pole midagi yle ajamiseks jäänud. Tegelikult olen ma olnud vaheldumisi kas liiga mujal ja väga vähe arvuti taga, või vastupidi, väga siin ja liiga palju arvuti taga, kummalgi juhul on raske olnud leida midagi siia kirja panemiseks. Võib arvata, et asjad normaliseeruvad varsti või hiljemalt mõne aja pärast, ent kui midagi kirjutada pole peale nende asjade, millest kirjutada ei oska, siis...

Leidsin täna Linnalehest yhe töökuulutuse, millele esimesel võimalusel vastan. (St, esmaspäeval.) Sain yhe soovi-tellimuse järgmise nõelkinnaste paari jaoks. Mõlemad on positiivsed uudised.

Ei kuula, nyyd lõpuks ometi ei kuula enam kogu aeg yhte ja sama muusikat. Mis meil on, veebruari keskpaik? See tähendab veidi vähem kui kahte kuud. Seda on väga väga palju. Ju siis oli vaja ja oli õige atmosfäär, aga nyyd hakkab ära tyytama.

Kodus on asjad keerulised. Kuna ma olen ysna veidi aega olnud õhtuti pigem kodust ära ja ööpäevarytm on tugevalt hommikusse kaldu ("Sul on pea asemel öö!" on konkreetselt kõige ilusam asi, mida selle kohta öelda saab.), on vanaema juba paar korda teinud salvavaid kommentaare kujul: "Jälle lähed tööle, jah?", kui ma kell õhtul välja minema sätin. Tema pahameel ei too kaasa jamasid, ent selline märkus on siiski ysna haavav. Mõningased arusaamatused ja vastuolud temaga on tavalised, aga ma tegelikult ei taha sellisel okslikul jalal olla.

Säh postitus.

Olen kummaliselt peast natuke kypse, syydistan selles aina pikemaks muutuvaid päevi ja veidi järele andnud talvekylma ehk mingit kevadeeelset jaburust. Iga aasta mngil sellisel ajal hakkab ryndama, iga aasta mingil sellisel ajal olen ma kypsevõitu ja see ei ole yldse liiga äge.

Segadus, sigadus.

(On kylm ja uni ja paistes sõrmed, nii et ma rohkem ei ytle midagi. Kui, siis hiljem ja millegi muu kohta.)

heh, hih

Ometi kord on mul ka midagi õnnestunut raporteerida.

Tööjagamise byroos käisin ytlemas, kes ma selline olen ja mis ma oskan ja et nad võiksid mulle sobivaid pakkumisi edasi saata. Sealt on kuu aja pärast lootust ka veidi raha saada. See sai tehtud peale umbes nädalast hoovõttu. Hoovõtt oli vajalik, ent lõppeks oli oluline punkt see, et mul oli vaja inimesega linnas kokku saada ja seline konkreetne tärmin on palju meeldivam ja kättesaadavam siht kui "Homme peaks sinna minema. " Ja kui ma juba linnas ja yleval ja toimimas olin, polnud ju raske ennast koos paberitega byroosse ka vedada.

Vaatamata jamadele võib ka tänast "käsitööõhtut" õnnestunuks lugeda. Käsitööd minust eriti tehtud ei saanud (ja koju tulema haktes unustasin ma enda omad sinna yldse maha....), ent sai arutletud haridussysteemi yle (need, kes pole selles kogu aeg sees olnud, suudavad asjale läheneda loomingulisemalt. Also, miks ma teda varem pelgasin?) ja yldse. Nurrrh, hästi läks. See, et ma ei teinud ise tegelikult midagi hästimineku jaoks, ei takista mind yldse sellega maru rahul olemast. Nurrrrh.

Kindlasti on veel midagi olulist, see ei tule mulle lihtsalt praegu meelde. Ju siis ei peagi.

poolpäev, sajas vähemalt.

Maailm töötab taas normaalsel kombel ja see on tegelikult tänase päeva parim uudis. Ainuke uudis, kui aus olla, sest ma ei ole jälle mitte midagi teinud. Homme tuleb kindlaks teha, et kõik ikka teaksid, ma ei lähe esmaspäeval kooli.

Natuke nõme on niiviisi praegu olla. Tundub, et kui ma ei pyhenda iga ärkveloldud hetke peaaegu paaniliselt kiirele heegeldamisele või nõelumisele või kõlamisele, ei tee ma yldse kunagi midagi kasulikku või abiksolevat. Keegi ei heida seda veel ette. Veel. Aga ometi tundub isegi pisike arvutimängupaus logardlusena. Kyllap see mingil määral ongi, aga tuleb töönädalat oodata, et selgust saada.

Oleksin tahtnud tegelikult juba eile oma asjaajamised ära ajada, aga selgus, et eile oli kuu viimane reede ja selle kohta kehtivad erireeglid, nimelt on asjade ajamise paik lahti kell 8.15-10.00. See on ogaralt vara mu jaoks ja niipalju kui ma võrgust uurinud olen, ei olnud reedel yhegi paberi tähtaeg. Tundub natuke liig ärgata yles kell varavara, kobistada omade paberitega kuhugi Tondile, et võibolla saada teada vaid seda, et kahju, kullake, sina raha ei saa.

Kuulan eriliselt intensiivselt seda yhte laulu, mille kohta ma olen paar korda öelnud, et laulja teeb häälega seal mingit iiriskommi-asja. See mõjub peaaegu yle mõistuse šefilt viimasel ajal, ma ei tea päris täpselt, miks. Tähelepanu yhe asja juures hoidmisega on suured raskused - seda postitust kirjutan juba kolmandat või neljandat hoogu.

Nii ongi.

mitte midagi ei toimu, kõik toimub.

Ja raske see koorem on kanda. Usaldus teeb rõõmsamaks, ent natuke selline tunne on, justkui oleks kivikoorem turjale vajunud.

Alustasin Teksti lugemist uuesti. On parem kui enne. Eriti, kui võtta teadlikult sihilikult aega kujutada ette iga viimset kui detaili võimalikult pildiliselt. Mis ilmselt on just see, kuidas asjale peaks lähenema, aga ma ei oska ju esimese korraga lugeda muud kui lugu. Eks näeb, kui läbi saan, mismoodi siis tundub. Kirjutan mingeid võimalikke seoseid yles. Mõtteid, et mis võib olla yhendatud kustkohast ja millega. Nagunii tuleb lõpuks välja, et ralliässa riided mõtlesin ma ise välja.

Heegeldan, vedelen teleka ees, valutan mõnda yletreenitud lihast - elu nagu elu ikka. Esmaspäeval ootab mind tööjamade keskus - kui hästi läheb, on lootust saada veidikene raha.

Ööpäevarytm ei vasta yhiskonna omale. Kella 12 aegu magama minna tundub jaburalt vara, kolme-nelja aegu juba võiks - aga varaseim iseärkamise hetk on 12 paiku päeval selle juures. Ei tunne ennast liiga syydi selles, ent see natuke segab kohtadesse jõudmist.

elust

Mis on uudist või mis on muutunud? Suurt midagi, tegelikult. Esmaspäeval lähen töötukassasse, sest tänu heale inimesele Dle sain teada, et mulle tegelikult peaks sealt isegi raha maksetama heal juhul. Sõltub sellest, kas mu konkreetne vallandamispaber käib töötuskindlustuse alla või mitte, ja ise ma seda hästi välja lugeda ei suuda. Pole vaja olnud.

Teen kodus käsitööd ja olen muidu selline... vedel ja poolasjalik. Esimene kolm nädalat ette võetud endaliigutamist on vaikselt mööda saanud, järgmised kolm on veidi teise programmiga - et asjad oleks huvitavad, sobiva koormusega ja piisavalt hõlpsad teha. Tulemusi ei ole liiga palju, aga natuke on tunda ja ma olen sellega suhteliselt, peaaegu et väga, rahul. Eelkõige on iseendal parem, sest ma tean, et ma olen midagi teinud, et parem oleks. Kadunud on paar sentimeetrit yhte ja teist.

Kodust välja on liiga vähe saanud, kuid see ei pruugi lähemal ajal muutuda. See omakorda aga tähendab, et jama, mida ma päevas suuda taluda, jääb aina vähemaks. Ma ei jõua iga päev, ei jõua ylepäevagi, emale yritada puust ette ja punaseks teha, miks ma arvan just nii nagu ma arvan. Tema aga räägib nyrivõitu järjekindlusega ikka piisavalt tihti, kuidas "Kyll sa näed, kui raske sul saab selise suhtumisega olema elus kuhugi jõuda! Sa pead ju arvestama yhiskonna ootustega! Kuidas sa niimoodi saad inimestega suhelda, kui sa arvad seda ja teist ja kolmandat - kuidas need sinu seisukohad saavad kellelegi mitte ette jääda?" Uusim huvitav hyyatus-ohe: "Sa kõlad peaaegu nagu kommunism nagu seda meile koolis pähe taoti!"

Njah. Kuidagi ikka saab. Alati on saanud, miks siis nyyd ei peaks?

käsitööline

Peale otsust on mul nyyd olnud hämmastavalt palju jaksu ja tahtmist kogu oma käsitöölisusega tegeleda. Karpe on vahepeal valmis saanud oma kuus tykki - homme läheb ilmselt nende kaante kirjamiseks ja ideid mul juba on, kyll ja veel. Vilti pidin juurde ostma, sest varemvarutu hakkab vaikselt otsa saama (asi, mida ma kartsin, et kunagi ei juhtu.). Lisaks võtsin nyyd ette ema villase pleedi korrastamise - koid on sellele augud sisse söönud.

Mõtlesin välja käsitöömeistri, kes teeb allerlei käsitööd odava raha eest tellija materjalidest - hästi odava, sest peamine tasu on katus pea kohal ja kord päevas syya, niikaua, kuni vastavat projekti tehakse (9 tundi päevas, aktiivselt.) Mingis veidi kogukondlikumas paigas võib ideeliselt isegi õnnestuda mõnel inimesel niiviisi elada.

Jah, käsitöö jaoks on nyyd jaksu ja mingi kerge moraalne kohustus on kodus ka veidi rohkem töid ära teha - nõusid pesta või midagi sellist igapäevast. Kuidagi... elusam olemine on. Väga palju elusam.

nii.

Meenutan vana kinnijäänud valimiste plaati, kui õhkan: "Tehtud!" Aga tehtud on. Nyyd, kui lugu on juba nii kaugel, et enam tagasi võtta hästi ei saa, julgen ka siin välja öelda.

Tulen koolist ära. Esialgu akadeemiline, juhuks, kui ma tõesti ymber mõtlen. Samas, ega keegi eriti ei usu, et ma aasta pärast kooliga jätkan. Just veidi aja eest lõpetasin isaga sellest asjast rääkimise. Siirast tööusku ja vaevanägemiseusku, nagu ta on, ei saanud ta esiotsa lihtsalt aru, miks nii. Kuidas saab nii, et tahad mugavat elu ja usud, et iga päev ei pea olema tyytu ja nõme vaevanägemine.

Lyhidalt (sest ma olen poolepäevasest ootamisest, et Kõnelus ära pidada, ja siis selle pidamisest maru väsinud) on plaan selline: leida suvaline täisajaga töö. Esialgu tõesti suht suvaline, peaasi, et mingit palka makstakse. Natuke aega seda teha, paar kuud pea kogu palk alles hoida, leida yyrikorter või tuba mõistlikust korterist, ehitada endale yles mingi poolmystiline "oma elu" ja vaadata siis, mis edasi saada võiks. Võibolla kunagi hiljem uuesti kool ette võtta - aga võibolla ka mitte. Vaadata, kuhu elu viib.

Võib õnnitleda, võib sõimata, võib pakkuda tööd või elamispinda. Teen igast asju ja loen hea meelega.

see ei ole surnud!

Praegu on nii, et ma irwitan kõvasti. Hästi kõvasti. FB põhjustel. Veidi laiemas perspektiivis on aga nii, et mu olematu sess on läbi ja muud asjad tahavad tegemist. Kui hästi läheb, saab homme näiteks mingi ports paelu või karpe tehtud (mu käsitööunistused, ajee...). Õhtul aga, kui loomulikku valgust väheks jääb, nagu õhtuti ikka, harjutan arvuti abil elutaolekut.

Ja vahepeal teen ettevalmistusi homseks õhtuks, kui kass kotist välja lastakse. Saab lastud. Tähendab, mitte see päris kass, kes siin kusagil on, vaid see mm... see teine.

Mingi hulk aega, (täpsemalt umbes kaks päeva) hiljem on kõik endiselt sama halvasti, aga see ei tundu nii nurkaajav. Eks ma teadsin juba kolmapäevaööselgi, mida tuleks teha. Nyyd lihtsalt olen kaks päeva selle yle muigutanud ja arvan ikka veel samamoodi - nii et päris mööda ei saa see ilmselt olla. Siiski ei ole veel midagi kindlat, mõnedki kõnelused on veel pidamata ja nii. See ootab veel veidi.

Vahepeal sõidan nädalavahetuseks Lätti.

Halvasti

läks. Umbes kõik läheb halvasti, peale selle kontserdi enda, mis läks ysna hästi. Pikemalt hommikul, kui ma ei hala liiga palju mingite väiksemate asjade yle, kui ma yldse siis veel halamiseks põhjust näen. Hommikuti on maailm veidi parem.

eh, elu!

Eilne päev oli nõme, tänane saab ehk selle võrra ägedam olema. Mul on hommik (just lõpetasin pärishommiku-brunchimise perega), ja juba on olnud vähemalt kolm head yllatust. Tundub realistlik, et head asjad jätkuvad õhtuni välja. Ei, isegi neli head yllatust - ma ärkasin ise ja tunni võrra tavalisest varem. Ma avastasin, et kusagilt on tekkinud mingi mystiline kogus jõudu. Arvutit avades hakkas otse iseenesest mängima täpselt õige muusika. Raamaturiiulil on jälle lootust. Yhesõnaga, mis veel juhtub?

Väga palju võiks samas mitte juhtuda, sest kui kõik juhtub, mis juhtuda saab, ei jää mul yldse aega oma kohustusliku kirjanduse jaoks. Eksameid vaatasin just - reedeks peab olema suur, tõeliselt suur hulk head asja läbi loetud ja tegeikult veel natuke rohkemgi. Aga pole hullu! See on hea kirjandus, mulle meeldib seda lugeda. Lihtsalt... mingeid teisi asju on ka, mida tegema peaks.

Arutasin eile seda yhega natuke. Viimati olid mul kooliasjad ideaalses korras siis, kui väljaspool kooli ei olnud midagi. Kui ma avastasin, et elu on ka mujal, siis hakkas kool kiiresti ja kõvasti kannatama (st, gymnaasiumist alates.). Autahvlil pole ma kuigi kaua olnud, kuid yksikud neljad põhikoolis muutusid peaaegu-suvetööks gymnaasiumis. Tuleb kuidagi... Midagi peaks ette võtma selles osas. Kool võiks olla kõige muuga orgaaniliselt seotud, ent ta ei ole.

Tykk aega juba yritan siin kirjutada, aga ei õnnestu väga. Kui nii, siis nii - tuleb lugema asuda.

sessi pole olemas!

Sess hakkab isegi mulle vaikselt ajudele mõju avaldama. See näeb välja nii, et mulle tundub kaval teha jälle seda trikki, mida ma suve lõpul kunagi tegin ja magada yle öö. Hämmastaval kombel ei tähendanud see toona, et ma magaksin miljon tundi korraga, vaid lihtsalt iga teine öö. Kuna lugemist on palju ja põnevat (ja kohati ebavajalikku) ja enamasti kohustuslikku, siis võib ju. Veidi aega.

Huvitav on lugeda, sisseahmitav adjektiivirikas keel hakkab mu idiolektile mõju avaldama. Seda on huvitav hinnata selliselt pooldistantseerunud vaatepunktilt - ma näen kyll, kuidas ma räägin teisiti kui tavaliselt, aga kuidagi midagi selle vastu ette võtta ei õnnestu.

Etno ei jookse ja see on natuke kurb - mulle meeldiks, kui mul oleks umbes 15. kuupäeva paiku või paar päeva hiljem võimalik tahtmise korral viia Craftcenterile järgmised umbes kaheksa või kuus või kymme karpi. Õmmelda võiks neid veel kuidagi, aga ma ei leia seda tunnet, millega neile mustreid peale viltida. Ma suudan oletada, millest selline ikaldus on tekkinud ja tean, mida saaks teha, et asjad tõenäoliselt paranema hakkaksid, aga see võimalus ei meeldi mulle. See tähendaks enese taasimmutamist kogu asjakohase muusika ja taustaga, aga see oleks väljastpoolt tulev ja seeläbi a priori veidi nõrgem impulss. Õige ja hea oleks see enda seest yles leida, uuesti jooksma saada.

Yhtlasi näitaks taasimmutamise vältimatus näiteks seda, et ma ei saa, ei suuda korraga teha kahte asja, need peavad yksteist välistama. Aga ma olen ju nii veendunud, et ei pea! See käib kuidagi nii, et nende registrite vahel peab saama sujuvalt, vabalt, loomulikult liikuda, tahtmise järgi. Neid peab saama kombineerida ja neid peab saama kombineerida kuidagi nii, et mõlemad saavad seeläbi veel paremakski. Võti näib käeulatuses, aga ma ei tea täpselt, mis ja kus ja kuidas ta on.

Emotsionaalsest kyljest on samas korras. Peaaegu. Olen ysna tublisti teinud ka neid teisi harjutusi, mida olemas ei ole - ja neid juba piisavalt kaua, et mingi mõju tekiks. Mõju on kahtepidine. Yhest kyljest on enese rahustamine lihtsam, keskendumine on lihtsam, kui nendele asjadele keskenduda. Samas teisest kyljest peab seda asja siiski hämmastavalt suure tahtega tegema, sellele kõigele peab keskenduma, nii palju on vaja harjutada ja õppida ja avastada. (Eelnev ei pidanud mingit mõtet omama. Kui ei omanud, siis las olla.)

Ainult et see kirja pandud, avastasin, et see ei käi yldse emotsionaalse poole kohta. Emotsionaalne pool peaks olema hoopis see, et mul on endiselt vaimustus. Seda võiks olla veidi vähem, see pole liiga tervislik lõpuks niiviisi, võib ennast ära nikastada (nupust! hii) või midagi. Samas mul on terve päris keeruline komplekt igast muid emotsioone, sealhulgas erinevad -väärsused, mida igasugune kultuurikokkupuude kipub tekitama mõneks ajaks. Nii palju on lugeda ja õppida ja areneda. Muudkui tahaks. Meenutab veidi seda, kuidas ma unistasin larbiaegade alguses kõiges jube heaks saamisest raske töö läbi.

(Sest mulle tundus, et ma pean olema Jube Hea, et ma kuidagi olemas oleksin. Aega läks, mina muudkui arenesin ja vältisin poolpaaniliselt mõtet, et ma ei ole Jube Hea, ja inimesed ei pööranud sellele yldse tähelepanu. Näe, Jube Heaks ei saanudki kunagi, aga oli rahvast ja oli tore.

Jah, ma annan endale aru, et need paralleelid on mõnevõrra kunstlikud.)

hästi

Hästi on. Täna ära tehtud eksamiga on hästi, myndihulgaga on hästi, eriti hästi on muidugi sellega, et ma juba pool igavikku kasutan vanamoelist eurosõbralikku rahakotti, kui yldse.

Hästi on veel sellega, et asjad lähevad umbes nii, nagu nad võiksid. Mitte ideaalselt ja kaugeltki mitte piisavalt kiiresti, aga viimasel ajal mulle tuleb yha tihemini meelde oma aega mitte suvalistele asjadele raisata. Reklaamipaus? Mine tee seda ja teist vajalikku. Samas vaimus edasi. Film, mis ei ole hea ja põnev, vaid mis on isegi minu mittegurmaanlikele silmadele paista, et vilets... no, selle võib ju pooleli jätta ja selle ajaga midagi paremat peale hakata! Lugeda kohustuslikku head ilukirjandust ("Norra mets" nt.), teha neid asju, mille eest raha saab, või neid teisi, mille eest saab head tuju.

Tegeleda oma elu paremaks elamisega. Tundub, et nii justkui võikski saada, nii võiks olla. Ja kui kedagi teist teleka ees ei ole sel hetkel, kui ma oma päevast mingi aja sellele kastile pyhendan, siis saab seda teha koos rõngaga.

Rõngal on häid ja halbu omadusi - rõngas nõuab natuke ruumi ja samal ajal ei saa nt muusikat kuulata, kui 'Tihast kuidagi natuke jaburalt kaela ei riputa. Telekat saab vaadata. Seda ma teen selle juurde peamiselt just selle pärast, et muidu pool tundi seista ja seina vaadata on justnagu veidi nõme. Saaks ka raadiot või mignit mittepleierilist heli kuulata - ööylikooli nt, aga see nõuaks suuremat asjade ymberpaigutamist. Rõnga juures on see hea asi, et see on hetkel mulle sobiva pulsiintensiivsusega. Ma ei jaksa väga yldse joosta, ujumine on raha eest, rattaga praeguse ilmaga ei sõda (ja mul polegi vist korralikku ratast...), aga rõngas... noh, ei võta nii võhmale, et ebameeldivaks läheks, aga võtab pulsi natuke yles, sinna, kus ta olla võiks. Võibolla peab migni aja pärast hakkama kuidagi otsima võimalusi sellele kaalu lisada, et endiselt paras oleks, aga mitte veel.

Jah, elu on ilus ja On Hästi.

Seletuseks ja täienduseks:

Aga et mitte midagi seletada ja need natuke ebamõistlikud karjatused eelnevas postituses ei oleks esimene asi, mis silma torkab, tahtsin ma millestki rääkida.

Näiteks sellest uuestisyndinud lootusest, mis tuleb mõnikord siis, kui just on ära olnud eriti karm emotsioonipalang. Keemiavabrik katusel tegi mulle trikki (vt juuresolevat tekstinäidet allpostitusest), mis tegi olemise väga heaks. Natukeseks. Aga loomulikult järgnes sellele kurbtusehetk, kus ma kaalusin kogu oma halvaluule kututamist nii võrgust kui kettalt ja eluksajaks kogu kultuuri nime kanda ihalevast jamast loobumist, sest miski ei saa ju olla nii hea ja seda enam tagasi ka ei saa ja... Ja nyyd on olud normaliseerunud. Maailm, milles saab välja mõelda Maailma, ei saa olla ydini nõme ja eba koht.

Seda taaslootvat asja ära kasutades võib isegi iseenda väärtust kuidagi kaugpeegelduse abil tõsta, aga seda ma avalikult siiski ei teeks.

Peale normaliseerumist jõudsin ma veel mingeid asju uurida ja paistab, et mu tajupidurid on tänaseks läbi. Kui umbes iga teine link tekitab kõrgendatud emotsioone: oi, seda on veel? siin on veel seda toredust? või negatiivsust: mis mõttes siin on link, kui selle taga haigutab tyhjus?, siis ei saa mingisugusest stabiilsusest hästi rääkida. Selline karussellitamine väsitab kõvasti. Vahva.

Nyyd võib all näha ebastabiilses joovastuses Tho ajuprahvakut, aga seda ei pea vaatama, see on natuke piinlik.

*karjatused yldsusesse*

Ua! Oi! Ahh! Maailm!

Ei ole olemas! Ei saa olla, et tegelikult ongi!

Nii väga asja asja ei ole tegelikult olemas!

Mismõttes see tyyp mõtleb välja niisuguse asja? Ei saa nii!

Yldse ei saa.

Kultuurišokk. Kummardus. Kõrvale ära.

Meenutame minevikku

... ehk mida arvata möödunud aastast.

Aastas oli väga mitu lõppu ja mitu algust. Lõpud algasid ilmselt kohe aasta alguses, aga see oli ammu. Lõppesid inimesed, lõppes töö, lõppes hõlbuelu. Lõppema kippus ka kool, aga see sai edasi venitatud. Algas kunagi kool, algas käsitööline elu veidi suuremas mõõtmes, algasid inimesed.

Aasta koosnes nii kaotustest kui võitudest (justnagu kõik teisedki aastad), õppisin endaga ja maailmaga ilmselt väheke paremini toime tulema. Veendusin, et mingid vaimsed mehhanismid, mida ma olen varemgi kasutanud, ei ole aastatega rikki läinud, ainult natuke ära ununenud. Sain teada, kui palju mul on vaja magada, et suuta toimida ka mitumitu päeva järjest sellisel pingelisel töörežiimil (õmblusmaraton vastu põimukuud...), kui palju mul on vaja inimesi, et pysida, kui palju ma tegelikult oskan. Julgen tunnistada, et ma töötan paremini siis, kui mul on pinge ja tähtaeg (kuigi võin ka pea lootusetult kinni joosta).

Mööda saanud aastaring... veidi õnnetu on nii öelda. Aasta ei ole yldse miski piiratud yhik, lihtsalt kuhugi on tõmmatud vahekriipsud, et aega mõõta. Siiski - selle aasta, selle elukilomeetri sisse jäi väga palju teamisi ja hakkamasaamaõppimisi. Tundub, et sai läbi ka mitumitu aastat kestnud yhtemoodi tsykkel - selline, kus elus on korraga yks ilmasammas. Hetkel paistab olema natuke nagu miski yleminekuhetk - yhest poolstabiilsest seisust teise nii mitmel erineval teljel. Yhtepidi ymbritseva telg - yksik vs hulk, teistpidi keskkonna telg - mets vs linn, kolmandat pidi ilmselt veel mingid teljed. Seekord need ei koondu kimpudesse nagu mingid asjad varem on koondunud. Lihtsalt langevad juhuslikult samasse ajaperioodi, mitte nagu mõnikord, kus yhest otsusest, yhest valikust tundub sõltuvat vähemalt väga suur yksteisega seotud asju. Jah, niisiis... Aitab kyll. Uus aasta, uus elu... linna ei tahaks vahetada.

Kõigest muust kui aastavahetusest

Uus aasta tuli hästi, aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.

Tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas ma loen yhte teksti ja mulle meeldib see suhteliselt - aga ma ei ole yldse kindel, kas ta tegelikult on tekst. Selles kõiges on midagi meeletult, ääretult, määratult filmilist. Peale veidikest harjumist hoopis teistsuguse keelestusega läheb asi palju paremini kui enne. Ainult et mul vist hakkab tekkima mingi naljakavõitu keelenärilise teema. Kui ma ei teaks, millega on tegemist, siis ma teeks kahte asja: otsiks endale punase pastaka ja/või tekstifaili. Ma justkui tahaksin sellega tegeleda. Siis kui sisu on peast läbi käinud.

Ajan täna sõnu segamini ja tähti omavahel vahetusse. Tahtsin just kuhugi kirjutada 'error', aga kirjutasin hoopis 'ettot'. Ja mitte sellise yhekordse näpuvea korras, vaid... sõnad kuidagi natuke naljatavad täna. Tulevad lausetesse mitmekaupa - sinna kohta, kuhu peaks käima yks sõna, tuleb synonyymikobar. Kirjutan ära ja siis peale vaadates... "Oh, oot, mida? Miks ma nii tegin?"

Hiljuti sai sinna tinditööde juurde veel paar uut asja yles lykatud (Neid võib vaadata. Need ei ole vist väga halvad.)

Pea ei tööta päris nii hästi, kui ta võiks, aga see on magamata olekust. Sest natuke sai magatud ka, aga kael on kange ja kolm unetundi päevasel hetkel ei ole päris see, mismoodi ma olen harjunud.