Justnagu mul muidu mitte midagi teha ei oleks, avastasin, õigemini taasavastasin ma yhe ilusa kujutluse, mida sõnadega kirjeldada on lootusetu, mida ma pildi peale panna ei oska ja mis juba tykk aega ootab katalysaatorit, mis asja lubaks viisakal kombel endast välja lasta. Vahepeal ununes ära, kuni täna yks võimalik katalysaator korraks esile kerkis - aga täpselt ei sobinud.

Teha oleks näiteks seda, et kuidagi peab unerytmid paika saama, olla elus kella kolmest päeval kella kolmeni öösel ei ole kooliskäimist just soodustav strateegia. Õnneks on homme tööpäev, äkki see on veidi suurem motivatsioon varakult magama minna ja korralikult yles saada.

Mingeid asju pidin veel ytlema-mõtlema, aga pidevalt toas istudes ei tule ka värskeid tuuli kusagilt.

ylestähendusi

Kui kusagil räägitakse mingitest otsisõnadest, mida ainult väga kylma närviga inimesed Google'sse sisse toksivad, siis mul ikka ja alati tekib mõte et "Aga vaataks järgi, ki hull see ikka olla saab?". Tänane juhtum näitas, et minu puhul on selline järgivaatamine absoluutselt vastunäidustatud. Ma ei ytle, mida ma otsimas käisin, aga seda ytlen kyll, et kahtlen sygavalt, kas ja kui normaalselt ma öösel magada saan. Esimese, ainult otsingutulemustega varustatud lehekylje peale! See peaks mulle ju õpetuseks olema, aga ilmselt ei jää viimaseks korraks, kui ma tahan "Kaa maailm asjadega kursis olla!"

Yldiselt olen haigevõitu olnud paar päeva ja sele tulemusena on mu ööpäevarytm täiesti paigast ära. Mitte täiesti äärmuslikult ilmselt, aga piisavalt, et veidike probleeme tekitada ja nõuda yhte väheste unetundidega ööd ja turrisoldud päeva, et uuesti paika minna. Mitumitu päeva olen kusagil kolme-nelja aegu magama saanud, kohati hiljemgi, ja ärganud ka vastavalt - kell pealelõunal. Mina ei tea, mis homsest saab, sest homseks filosoofialoenguks on mul kõik tekstid veel kirjutamata ja suurem osa loengutki veel kuulamata (kohe varsti asun taas selle kallale).

Kõik see magamine muidugi tähendab, et ma olen oma unevajaduse kuhjaga täis saanud, ja sel puhul hakkavad unenäod meelde jääma. Mõneks ajaks. Esimeseks kymneks-viieteistkymneks minutiks umbes. Kui ma neid selle aja jooksul ymber ei jutusta või yles ei kirjuta, on kadunud.

Vahepeal oli yks synnipäev, mille ma õigel ajal õnneks ära unustasin ja seetõttu ennast erinevate huvitavate dilemmadega ei piinanud (õnne soovida? õnne soovimata jätta? telefoni, meili, sõnumi või mingil muul teel?). Meelde tuli alles sellisel kellaajal, et ainus viisakas sidevahend oleks ilmselt võrgukiri olnud, aga Pyy oli juba tuttu saadetud ja seltskond selline, et uuesti sel esmärgil midagi avada oleks olnud väga kohatu. Seegi aasta edukalt yle elatud, peaks ilmselt tunnistama.

Praegusel aastaajal on yldse palju synnipäevi. Või on mul lihtsalt balansseerimata tutvusringkond. Hm.... või siis kui nyyd mõtlema hakata, on asi ilmselt kevades:D

Nyyd siis tagasi kõlatöö ja loengu kuulamise juurde. Kohe. Varsti.

vigade parandus

Et yritada eilset segast postitust heastada, märgin ära veel asju, mis kahe viimase postituse vahele jäid.

Esiteks sai vahepeal kindlaks tehtud, et minu teooria Tallinna tantsuklubi probleemtantsu kohta kehtib endiselt, mis siis et seda vahepeal ymber lykata ähvardati. *näitab pikka nina*

Teiseks on kindel, et kui inimesi viisakalt tylitada, siis nad ei saa enamasti eriti tigedaks. See lugu oli selline, et lähen mina reede hommikul jaburalt vara rongi peale ja leian esimesest läbikammitavast vagunist sobiliku istekoha. Minu ees istuval noorepoolsel naisterahval lebab kõrvalistme peal (tollal) eilane Ekspress. Kysin siis, (kuidagi kenas formaadis, mida ma meelde tuletada ei suuda), et kas ta hakkab seda lugema või äkki oleks nõus seda mulle laenama. Oligi nõus ja mina sain suure tyki muidu hirmus igavast rongisõiduajast vigaseks löödud, sest kõik oma isiklikud ajaveetmisvahendid jäid mul suure äratulemistuhinaga kottu. Ja millal ma veel inimesi tylitasin - rongiluulet kogudes. Ma nimelt sattusin vagunisse, mille aknaklaasidele oli luuletusi kleebitud, aga kuna ma ei saand ju väga paljudel kohtadel korraga istuda, siis mõned asjad pildistasin jooksvalt yles. Taevas oli veel mugavalt valgepilvine ja andis hea heleda tausta tumedatele tähtedele. Keda seal oli - vanemat Ehinat, Trulli, Kaplinskit, midagi oli Timo Maranilt ja kyllap mingeid asju veel, Lumetihane teab nimesid ja ma ei viitsi järgi uurida. Peaaegu et kõik,mis oli, on jäädvustatud ka. Keegi pahaseks ei saanud.

Mis veel oli märkmistväärivat - Hint aegajalt teeb mingeid märkusi, et "Kui sa nii kirjutad, siis nii hääldavad seda ainult mõned läänlased ja saarlased, muidueestlased ytlevad ikka nii." Enamasti on tegemist sõnavormidega, mille puhul mina ei suuda otsustada, kuidas õige on, sest mlemat varianti olen kyllalt ohtralt kuulnud, läänepoolseid siis enamasti Laitses vanaisa käest. Täitsa naljakas on.

ehh-mõhh

Kes kingiks mulle 218 krooni või yhe teatud kalendermärkmiku? (Liiga suur, et mugavalt päris igal pool kaasas kanda, mul ei ole sinna piisavalt toimetusi kirjutada, lyhidalt, mul ei ole seda vaja ja mul ei ole sellega mitte midagi tea, aga ma tahan! Niiiiiväga tahan!) Tegelikult ma kirjutaks siis sinna iga päeva kohta oma muljeid ja mõtteid ja märkusi, et mis toimus, rahulikult. Ja mis mõtteid yks või teine asi tekitas.

Tegelikult... tegelikult ma tunnen ennast kuidagi tiivustatuna, võimustatuna. Ma ei ole päris kindel, miks või kuidas, aga maailm on käeulatuses, ainult siruta. Jookseks mööda köit yle kuristiku (täiesti reaalse, see polnud metafoor, vaid näide mu ylisuutlikust tujust) ja päästaks muuseas kura käega Aafrika nälgijad. Sest ma saan, kui ma tahaksin. Ilmselt ei ole selline ylbeks kippuv suhtumine just kõige tervislikum pikas perspektiivis ja on kurb, kui ma jälle ei suuda seda millegiga tegelikult hakkama saamiseks ära kasutada.

Aga ka blogimiseks ei ole see kõige parem tuju, sest ma pidevalt mõtlen kõigele ja eimillelegi. Ja vahepeal sellele ka, mida ma varsti tegema hakkan. (Mis kõlab lubamatult intrigeerivalt võibolla, aga kaine peaga ma sellest kindlasti ei räägi, kui yldse kunagi kellegagi)

(kinga)klõpsust

Klõps, mis käis, käis vist kusagil mujal kui seal, kuhu ma vaatasin, sest tegelikult oli kõik kyllalt endine. Mõnes mõttes võib seda ju pettumuseks lugeda, aga tegelikult oli mul lihtsalt yks hirmus tore päev. Kõik asjad läksid korda, kõik asjad said peaaegu tehtud, tantsida oli toretore ja lätlased olid vahvad. Ja võimalus selle läti punaste paariga "Sūr rinda"t (ja tagumiselt sõnalt on kõik lisamärgikesed puudu, sest ma ei mäleta kas seal käis midagi ja kui, siis kus...) niisiis, võimalus nendega seda tantsida oli ka äge, sest noh, see patsiga poiss oli täitsa muhe omamoodi (ja oskas hästi tantsida.), kahju ainult, et pillimäng just siis ära lõppes, kui me olime eestikeelsed sõnad meelde tuletanud ja neid laulma tahtsime hakata. Tantsuklubi ise oli veidi ylerahvastatud - lätlased ja terve rahvatantsuryhm kylas nii pisikese saali peale tähendas, et umbes kella yheksaks oli kõik õhk ära hingatud ja mitu korda juba. Lõpuks tulin yheteist paiku ära, mis on muidugi patuselt vara, aga nii lämbes ruumis olemine väsitas yle igasuguse mõistliku määra.

Ja siis ma sain foneetikaloengus kiita, et ma saavat asjast aru. Mida ma selle märkuse ära teenimiseks tegin - pool loengu ajast tegelesin numbrimängu (arvutis) ja kõige muuga, konspekti kirjutasin umbes kolm-neli lauset, sest ylejäänud osa ajast õppejõud lihtsalt kordas oma just öeldut.

Aga tänase filosoofiaga on tilluke mure - tykk aega mässasin kohustusliku kirjanduse failide avaisega ega saanudki neid siiani õieti lahti. Kuidas siis nende põhjal kysimustele vastata? Loengukysimuste vastused on aga ilusti olemas. Niigi palju.