Lugesin Lauri Sommeri yhte kirjutist regilaulu kohta. Lugege teie ka, lehte, kus see ilmub, jagatakse vähemalt siin poes tasuta (epifanio 9/2008). Miks ma sellest räägin? Sest ta on paljudele seal käsitletavatele asjadele minu meelest väga õigesti pihta saanud. Seletab samas kirjatykis ära, miks mul ei ole suurt tõmmet setu laulude vastu ja miks mulle samas väga meeldib mingit osa neist teiste esituses kuulata. Väga ilusasti kirja pandud on see asi seejuures. Ytlen ette ära, et päris kõigega täiesti nõus ei ole, aga yldiselt pigem siiski. Tsitaat ka, nii huvi äratamiseks:

"Ytlen seda, sest mul on laulmisega seoses palju jõulisi kogemusi olnud. Yksi lauldes pääsed endale lähemale, kambas tekib heal juhul mingi tugevalt laetud mõistuseylene väli, mis kestab veel tunde hiljem. Jah, see on "loomulik laks". "

On ju ilus ja õige.

Hiljem: juba hulk aega tunnen kaasa yhele varesele, kelle keegi "imeliku" huumorisoonega kunstitudeng on EKA seina peale pannud. Iga päev koju minnes vaatan seda linnukest seal. Ta tahaks ju ära lennata - aga ma yldse ei imestaks liialt, kui ta yhel päeval olekski sealt minema lennanud. Nagu kured tolle kloostrimaali pealt "Otori lugudes".

Päikest!

poolpäev

Mitu ubinat uibun om
Kolm ubinat uibun om

Kuigi tegelikult kehtib see laul ainult mu enda isikliku õunapuu kohta. Ma ei mäleta enam (ega viitsi hetkel ka järgi vaadata), kas ma hõiskasin kevadel, et mu õunapuu õitseb. Õisi oli viis, nyydseks on neist saanud kolm õuna. Kahjuks pilti ei ole, aga väikseim oli pöidlaotsa suurune, suurem... noh, pinksipalliga võrreldav umbes. Aga ilusad punased põsed olid kõigil neil ja puha. Uhke tunne on - puu sai maha pandud enne, kui ma esimesse klassi läksin. Seitse seemet lillepotti, tavalistelt poeõunadelt. Yksainumas tuli yles, esimene roheline otsake pistis nina välja... vist oli esimene juuni. Igal juhul oli pisikese minu jaoks igavesti tähtis päev, sest parajasti oli lasteaia lõpetamine. Peale "aktust" autosse joostes valas vihma nagu oavarrest, aga vähe hiljem läksime rõdule vikerkaart vaatama - ja siis oligi piiisikene otsake mullast väljas. Mäletan, kuidas ma lugesin ykshaaval neid lehti ta kyljest, kui ta meil rõdul seisis, ja kuidas hijem suvel sai maale ymber istutades ta ymber pulgad pysti pandud, et kogemata umbrohuna yles ei tõmmataks. Nyyd... pookima peaks, ta on juba täitsa piisavalt suur. Ja siis tuleks ilmselt yritada ta siia ymber istutada. Või vastupidi, aga mis vahet seal suurt ikka on, ära tuleb mõlemad teha. Olen jah uhke - aga kes teist võib öelda, et on seemnest mõne puu yles kasvatanud? Nyydseks on see puunoor(u/i)k minust kõrgem ja kui kylm teda ära ei võta, kasvab ilusti suureks.

Aga õunad on yldse tänase päeva teema. Me tegime õunamahla. Väga igaastane kohustus kuidagi.

Ja pärast sain mööda metsa ringi käia. Mõelda vaid - kui ma oma majatagusesse metsa piisavalt sygavale sisse lähen, siis ma leian sealt sookailu! Mitte eriti palju, aga siiski. Pohlad on, mustikad on, ja selle sookailu koha juures vähemalt praegu kyll jala all lirtsus. Ei tea öelda, kas seal oli raba kunagi ammu, või sinna vaikselt hakkab soo tekkima. Tõenäolisem ilmselt on, et alles hakkab, sest rabakuppel, kui ma bioloogiat-geograafiat õigesti mäletan, on lõppkooslus - ei arene mitte millekski. Sama asi pidi olema mingi metsatyybiga. Laanekuusik? Et pidavat tuhat aastat rahulikult samasugusena pysima, mõni puu kukub, teine kasvab asemele, aineringe toimib, täpselt nii nagu peab, ilma igasuguse vahelesegamiseta.

Niisiis, meie majataguses metsas on turbaaugud. Esimest korda kui neid nägin, arvasin, et mingid kaevikud kunagi olnud, või punkrid, või mida iganes. Aga nyyd on nii mõnedki neist sodi täis. Seda sorti sodi, mida teemeära koristas. Vastik kohe vaadata - ilus, rahulik mets, elab oma elu... ja siis mignid punased piimapakid, võitopsid, kulunud saabas veidi kaugemal teetähiseks. Rõve! Need inimesed ärritavad mind ja ma ei välistaks, et selle räpa suhtumine, energia jääb mulle kylge. St, neid asju nähes, nendega kokku puutudes kipun ise ka kangmat keelt kasutama, mustvalgemalt mõtlema, mida kõike. Sellele juhtis mu tähelepanu Pille, ydini hea inimene.

Teine asi, mis mind häirima hakkas... Inimesed, tanksaapad ei ole parim jalats metsas käimiseks. Need ei sobi oma absoluutsuse, mahatallamise, hävitamisega yldse metsa häbelikele loomaradadele. Metsas võiks käia näiteks vanades, õhukeseks kulunud tennistes. Papudes, mille tallast on kõik jala alla jääv läbi tunda nagu neid jalas polekski. Kasvõi paljajalu, kes oravapoisi käbikontsu ei pelga. Natuke harjutamist ja nii võib liikuda hoopis vaiksemalt, sootuks sobivamalt, sobituvamalt, mängides loodusega kaasa, mitte iga hinna eest oma tahtmist taga ajades. Mäletate, vanaema Weatherwax ei saanud vihmas eriti märjaks, sest ta läks piiskade vahelt läbi. See on seesama, aga kõik need militaarpatsifistid ei taha sellest väga aru saada.

Midagi oli veel, aga...

Ma olen jälle mingisuguses pidevas unevõla seisundis. Viimase aja keskmiseks hakkab saama viis tundi öö kohta ja ma kahtlustan, et pysti pysin ma ainult hommikuste espresso-(peaaegu)shottide najal. Aga... Nii palju huvitavat toimub, kuidas ma magada saama peaksin?

Lugesin yleeelmise aasta postitusi järjest. Otsapidi eelmise aasta ja Jyriööni välja. Edasi ei julenud. Oli päris huvitav vaata, mida ma kellest siis arvasin, milliseid võtmeid kasutasin, et enda jaoks yhte või teist asja ära märgistada. Nende võtmete ja tähistatavate suhted kipuvad aga ajas muutuma - mõni läheb täppi rohkem kui oleks uskunud, mõni aga on hilisemat syndmuste valguses raskesti mõistetavaks muutunud.

Aga midagi natuke poolikut - täieneb siis, kui meelde tuleb, mida juurde lisada võiks.

Kokku saadud piiririigis
ja teineteist karge mere ääres
tundma õpitud...
(Koos sooja teega sujuvad asjad ikka paremini.)
Algul valitses sydames diaboliaad,
kuid siis selgus, et
Woland polegi nii hirmus.
Lennates giidiga
läbi Euroopa laenatud eluloo
Jõuad Lihavõttesaarele
alles siis, kui puhkus
juba läbi saama hakkab.
...

Mulle ei meeldi tavaliselt teha mitut postitust päeva jooksul, aga seekord lihtsalt peab.

Mul on yleelmine sygis. Juba nädalakese vist tegelikult. Yleelmine sygis. Fiilmääni gängi sygis, abituriendisygis, yksi ja õnnelik olemise sygis. Tallinna sygis parimal kujul - õhk lööb mõtted kargeks, suust tulevad pisikesed aurupilved kui sihikindlalt ja sihitult linnas ringi käia. On Kassinurme-palgitalgute-sygis, on kaikatrenni sygis, on kuuma-shokolaadi-ja-veiniavamise sygis. On töllu kontserdi sygis, balliettevalmistuste sygis, kohaga olemise sygis (vastandina kohatusele), trenni hingusele minemise sygis, värske, puhas ja karge sygis.

Ball oli veebruari lõpus, märtsi alguses hakkasid asjad liikuma. Mis seekord tuleb?

*tagasivaade*
/tunamullu, eile/
See sisaldab kasvõi ühtainukest positiivset nooti - Kassinurme on energiareserv. Sinna tuleks tihemini sattuda.

/tunamullu, viinakuu 11./
Rääkida tahtsin hoopis sellest, kui mõnus on jalutada pimenevas linnas peene seenevihma all, ja tunda ennast täiesti üksiseisvalt, suutvalt, täiskasvanult, kõik-uksed-lahti meeleolus. Sellega suudab võistelda ainult mõni müstiline mereäärne kuuvalgusöö või tuul kõrges kohas või muud sellist ilustiili esindav asi. Peadpidi eelmainitud põhjusel pilvedes hõjudes astusin trammi, ja sõitsin peatusest mööda.

/tunamullu, viinakuu 12/

ja nii edasi.

Päikest!

sidrun

Pagana kurb on see tööinimeste elu, vaatan ma nyyd. Sest nyyd ma tean, kui läbi võtab kaheksatunninegi tööpäev ilma suurema kiirustamiseta, kui sul tõesti see kaheksa tundi midagi teha on vaja. Kui ma õhtul töölt vabanen, peab see olema ikka midagi väga väga erilist, et ma viitsiksin kuhugi minna, midagi teha. Veel ebatõenäolisem on saada õhtupoolses vahetuses olles (poole yhest tööle) ennast varem yles kui hädasti vaja, et kuhugi minna, kedagi näha, midagi teha. Ainult harva viitsib midagi, veel harvem jääb jaksu tegelda hobidega.

Vaba päeva puhul saab ennast oma tuppa sulgeda, kui veab ei peagi eriti vanematega kokku puutuma, saab päev läbi midagi huvitavat lugeda. Oma tuba, kyynlake, laualamp, soe teetass, tekk ja hea raamat. Ja häda sellele, kes tuleb mingite kohustustega mu vabasse päeva. Ma võin asju teha, kui ma neid tahan. Aga ma ajan sõrad kõvasti vastu niipea kui mind yritatakse midagi tegema sundida.

Tasapisi tuleb Arusaamine. Aga Teadmine ei kao kuhugi. Ma näen järgmist mäeharja, aga te sinna on varjus, seda ma ei näe. Ma näen järgmist päikselist käänakut, aga vahepeal käib tee metsatuka tagant läbi, ma ei tea mis seal on.

Aga KUI läbi ma olen, näitab vabalt seegi, et igasugust käsitööd pole ma peale Mytofesti kättegi võtnud. Ei taha, ei jaksa. Ehk märtsis.

Enne seda tuleb joonistada ja värvida. Tuleb, tahan... Ja lykkan seda ka vähehaaval edasi. Hetkel veel saab seda endale lubada, sest hetkel veel pole oktoober käes, oktoobri palgast rääkimata, see tähendab, pole neid õigeid vahendeid. Saab teha ainult ettevalmistusi. Neid tegelikult täitsa peaks. Ausalt ka. Aga kord pole mul lauda mille taha istuda, pole yldse yhtegi tugevamat pinda mille peale paber panna (põrandal jäävad jalad ette, see ei sobi.), kord pole paberit, kord... jne.

Igavene häda selle toreda sygisega. Mulle ikka veel sobib sygisene õhk, nii yleyldiselt. Aga aegajalt ajab päevane puuduv looduslik päike tuju ära.

Jube uni on. Tööl pole see just kõige parem seisund, aga mul on põhjendus. Kella yhest magama minek hakkab saama tavaliseks, täna olin kolmeni yleval ja lugesin raamatut, mis mind ainult väga napilt oksendama ei ajanud. Aga autorile tuleb mõnes mõttes au anda - vaatamata sellistele mõtetele oli asjas midagi, mis edasi lugema sundis. Pole ammu juhtunud, et ma mõne raamatu nii yhe hingetõmbega alla neelaks. Ärge saage must valesti aru, ei olnud põnev, väga rõve oli. See pikituna pideva moraalitsemisega ja paatoslike õhetega stiilis "Oh Taevas!" ei tee sellest just meeldivat lugemist, vähemalt minu jaoks, aga millegipärast ma ju kella kolmeni raamatus olin. Tahab keegi pakkuda, millisest raamatust on juttu?

Ja eile oli yldse yks võtmeteemaline päev. Esiteks avastan ma viimasel minutil Lillekylas uksest välja tormates, et mu võtmed on ju Keldrimäel. Telefoni aku saab kohe vajaliku kõne alguses tyhjaks, kaks sõna jõuan öelda. Sõna otseses mõttes, "Kuule, tead..." või muud sellist. Bussi peale minnes tuleb meelde, et oleks siis ju võinud vähemalt valve alla panna maja... Jõuan tööle, leian pistiku, helistan. Saan sõimata, mis pole ka ime. Õhtul jäin tööle pool tundi kauemaks, sest kaks kapinaabrit olid kapi võtmed kaasa võtt ja ma ei pääsenud oma asjadele ligi. Vanemale olijale neist helistati ja ta tuli tõi lõpuks võtme mulle ära.

Keldrimäel on kõik kohad pakitavaid asju täis. Et tähtsal päeval võimalikult vähe kraami oleks, pakivad ema ja vanaema juba praegu kõike vähemkasutatavat kastidesse, kottidesse, korvidesse ja annavad isale esimesel võimalusel auto peale. Moraaliga, et pole ju mõtet tyhja autoga sõita, kui nagunii on vaja. Lisakulusid see eriti ei tekita, praegusel hetkel - autosse pannakse parajasti pagasnikutäis asju mis saavad ära viidud siis kui Lillekylla jõutakse. Peaks isegi mõned-kolmed-mitmed kastid täis laduma. Õnneks saab siit ilmselt kaste - selliseid, mis raamatuid täis panduna on veel kantavad ja põhja alt ära ei lagune. Ja kõige suuremaidki neist jaksan ma täislaetuna tõsta, mis pole yldse mitte väike pluss. Tavaliselt on kastid ju nii suured, et raamatuid täis neid ikka ei pane, kipuvad ära lagunema või ei jaksa siis neid keegi vedada.

Ja yks kadunud raamat ilmus välja. Juhuslikult, uutele asjadele ruumi tegemiseks koristades (ei, see ei tähenda millegi äraviskamist, see tähendab seda et õhuke tervet tuba kattev asjade kiht saab kokku paigutatud, et tuba saaks täituda palju paksema asjade kihiga.) Yks riiulina kasutatav kast oli pooltyhjaks jäänud Mytofesti käigus ja seetõttu pealt lohku vajunud. Lohu kumeruse sees oligi raamat. Laenatud, asenduski ostetud, et oleks mida tagasi anda. Aga ega ma ei kurda, hea raamat on. Saingi endale ka, et veel edasi laenata. Mis tuletab meelde, et peaks esimese osa ka samasuguse kujundusega ära ostma ja siis vaatama hakkama, kust teise osa sellise variandi võiks leida. Mulle meeldib, kui kõik yhe ilma raamatud on yhesugused, yhtekuuluvus pealt näha.

Veel raamatutest - Otori lugudele ilmutati nyyd ka eesti keeles eellugu. Tuli eile sisse. Varsti peale seda tuli kastitäis Anne Rice vampiirilugusid ka. Inglise keeles, muidugimõista, aga suures formaadis ja kõvade kaantega. Armandi ja Lestati lugusid on kumbagi kolm, muud on yks. Intervjuud on ilmselt isegi rohkem kui kolm. Ei mäleta enam täpselt.

Igav hommik on. Kell on alles natuke kymme läbi ja juba on tydimus.

poolpäev

Yks inimene ytles mulle täna "Näg'õks" või kuidas seda kirjutada nyyd õige olekski. Ta oli 68 aastat vana ja elas Siberis. On seda ilmselt endiselt ja elab ka ikka veel, ma loodan. Aga kysimus siinkohal on, mis keelest/murdest selline variant mulle hirmus tuttav on... Ta ise väitis kyll, et on eestlane. Ma igaks juhuks päris kindel selles ei ole. Et äkki ikkagi on midagi huvitavamat.

Ja siis oli mul kokku vaja puutuda tervelt kolme eriti tänuliku prantslasega. Ehk rubriigist "mis sis täna tööl juhtus":

Thonolia ütleb:
tuli prantsuse turismigrupp, härrasmehed kõik ylikonnastatud ja värki.
Thonolia ütleb:
yks tahtis eesti lipuga märki
Thonolia ütleb:
'säärast nagu see doonorimärgike on
Thonolia ütleb:
aga meil oli valik väga niru, olid ainult eesti lipp pluss võõrriigi lipp yhe varda otsas vastassuundades
Thonolia ütleb:
ja prantsuse-eesti ei olnud
Thonolia ütleb:
igast muid oli kyll
Thonolia ütleb:
otsisime temaga siis selle korvi läbi, prantsuse-eestit ei leidnud, mispeale ta kahjutundega ära läks
Thonolia ütleb:
mina otsustasin korvi korda teha.
Thonolia ütleb:
ja leidsin selle käigus prantsuse-eesti märgi
Thonolia ütleb:
aga turistid on juba läinud, nojah mis seal ikka.
Thonolia ütleb:
aga veidi aja pärast tulevad kaks härrat sellestsamast grupist postkaarte ostma.
Thonolia ütleb:
teen neile selgeks et yks tahtis seda märki, nyyd see tuli välja, kui nad temaga uuesti kokku juhtuvad, siis öelgu edasi
Thonolia ütleb:
selle kõige juures unustas yks härradest oma vihmavarju maha. jooksen järgi, teie vihmavari! oi aitäääääh. pärast tuli see mees ka oma märgile järgi.
Thonolia ütleb:
see kõik oli muidugi kaugelt rohkem jama kui mingi viiekymnekroonine märgike väärt on, sest prantslased ei rääkinud inglise keelt, mina jälle ei rääkinud prantsuse keelt eriti ja appi tuli võtta nimisõnadele toetuv kehakeel.
Thonolia ütleb:
et "teie grupp une homme want "see märk" "jne

Nii kirjeldasin ma seda lugu yhele sõbrale. Noh, pulli ikka saab muidu ka. Aegajalt leiab ka huvitavaid asju, näiteks veerand dollarit. (Mis iseenesest on huvitav ainult oma konteksti poolest, sest siiakanti neid just eriti palju ei satu. Ameerikas poleks see poolt sõnagi väärt ilmselt.)

Mind on haaranud loomingulised tuuled. Oleks nyyd ainult vahendeid mida ma puutuda julgeks... (Paberit ja harilikku pliiatsit kardan. Veidi parema tulemuse võiks anda vesivärv ja selle peale tušiga õigetesse kohadesse mõned kriipsud, aga see on veel eriti jubedate nässuminemisvõimalustega variant. Ei proovi ilmselt.) Võtan ja teen hoopis pisikest käsitööd. Täna on ju juba eiteakuimitmes.

neljapäev

Ma olen haige. Enam-vähem. Und on kolme inimese jagu, kehatemperatuuri veidi ylearu ja aega paranemiseks null yhikut. Miljon tassi teed erinevatest taimedest, otsakorral mesi...

Ja päris mitu plaani. Yks neist sisaldab siidimaali, teine lõngavärvimist nii synteetiliste kui looduslike värvidega. Synteetilistega ka sellepärast et mul on ju lõnga, milleks seda juurde osta, aga taimi on liiga vähe et seda kõike nendega värvida.

Ja kui ma käsitöösiibrist yle saan, siis teen seda ka. Yks pisike asi ootab kiiresti tegemist... Kiiresti! Muude asjadega on natuke rohkem aega, aga ka mitte ylemäära, sest ma ju tean ennast kyll, kui ma tahan need valmis saada, siis peaks juba praegu kibekiiresti tegutsema hakkama. Ja yks vöö ootab tegemist, ja yks pael, ja selleks tuleb yks teine pael valmis teha...

Ja raamatuid saab lugeda. Isa otsustas igal juhul tellida ära selle uue Päevalehe sarja, mis tähendab raamat nädalas - ma kavatsen need kõik tõesti läbi lugeda, sest paljut pole varem lugenud (mhmh, on kyll häbi tunnistada) ja yldse. Mul on toas olemas ruum selle sarja jaoks olemas, ja ma olen valmis ka selle raha maksma, sest tegelikult seda ei ole palju.

Joonistada tahaks. Muudmoodi ei saa edasi anda seda mida ma kunagi silmapilgutuse jooksul nägin, tajusin. Kui silmad kinni panna, on see, mida näeme, tavaliselt musta värvi. Tol hetkel oli valge. Ja muud huvitavad detailid, yks paladinilik õlakaitse, kuldne... Aga noh, ma tean et minu joonistamisoskused on liiga väiksed selleks, et see pilt peast ka paberi peale saada, ilma et see näeks välja nagu kymneaastase tehtud. Neid pilte on veel, aga...

Ja ma ootan. Mul on aega.

teisipäev

Meil oli yks, meil oli yks midrija lind
Rohuaias, rohuaias rooside vilus
Seal tegi tema, seal tegi tema paljugi kurja
Sõi ära kõik, sõi ära kõik toored puumarjad
Petersellid, petersellid ja peetide lehed
Kel püssi, kel püssi püüdke ta kinni
Kel võrgud, kel võrgud võtke ta kinni...

Ehk siis ma käisin Viljandi tantsuklubis. Asjaolude kokkulangemine ja muud sellised sõnad.

Mängu tahaks... Peaks ju välja uurima, kesmis seal kirstus kolistas ja mis yldse toimub, mida tähendavad need Luci jaburad ennustuskillud ja...

esmaspäev

Ma näen unesid. Hoolimata liiga vähesest uneajast tykivad selle aja sisse veel unenäod. Ju neil on siis hädasti vaja ennast näidata. Juba kolm korda olen näinud laulu, tantsu ja muud tralli. Korra niisama, kahel korral kellegi (erineva) rõõmustamiseks. Esimesel korral oli rõõmustatavaks idamaine prints, muusikagi sobivalt kullakarraline ja särav. Teisel korral pidi muusika muutma leebemaks kohtuniku meele. Selleks laulis ja tantsis terve kohtusaal, lõpuks lõi kohtunik isegi kaasa, ainult kohtualune nukrutses, lõug kätele toetatud, muhustiilis kampsunis, lokid pea silmile valgunud.

Iga päev käin tööl, v.a. need päevad kui ma tööl ei käi. Siis ma käin mõnikord loengutes. Täna ootab ees tõlketeooria alused, homme... miski soomeugri kultuuriteema oli, täpset sõnastust ei mäleta.

Tööl näeb pidevalt inimesi. Igasuguseid, rohkem või vähem tuttavaid ja tuntuid. Tigedamaid ja rõõmsamaid, neid kellel on terve päev aega ja neid kellel on hirmus kiire. Õhtuks läheb keel numbreid välja öeldes sõlme, saja kuuekymnest saab kuussada kymme ja muud sellist. Õnneks sõrmed sõlme ei lähe ja tegelik arvepidamine selle all ei kannata. Isegi kinkekaarte ei kipu enam klientidele tagasi andma, alguses seda paar korda juhtus, et alles asju ära andes avastasin, et vabandust, selle ma jätaks siiski endale. Õhtuks on jalad ja selg valusad, õhtuks on oma kolm tuhat sammu poes sees maha astutud. Yhte ja teist raamatut vaadates käib värin läbi - mõnigi tähendab mulle palju, mõni teine jälle pakub veidi kohatut pilguheitu autori nime taha. Või siis tagurpidi, ei paku justnimelt, kuigi nime võiks isegi välja lugeda. (Aitäh sulle!)

Ja järgmise kuu palk kipub juba kinni planeeritud saama. Sest seda ja teist on hädasti vaja ja kolmandat-neljandat tahaks väga et mõne asjaga tegeleda. Ja UV-lampi oleks ka vaja, ajutiseltki, korrakski. Hmm...

*

Olete te kunagi lugenud "Jumalaema kirikut Pariisi?" Seal on tegelane nimega Claude Frollo. Ta ei meeldi mulle, kuid ma suudan aru saada tema motiividest. Hullem veel - ma kardan, et pole palju puudu hetkest, kus ma ise millegi sarnaselt motiveerituga hakkama saan. Seda ma ei taha.


Võibolla te teate juba. Siis ärge pange pahaks, kõik ehk ei tea. Yks asi ootab, et ma sellega yhele poole saaksin. Ma ei tea, millal see hetk kätte jõuab. Ootan kahte järjestikkust vaba päeva, siis on kõik.


Siis...

pääseb see mees, kes mind ei salli, igaveseks mu telefonikõnedest, sõnumitest, meilidest ja saab jälle telefoni tööle kaasa võtta. Ja vähemalt sellest vaevast päris kindlasti, mida ma edaspidi põhjustada veel võiksin - tea et ma kahetsen kõike, mis ma olen sulle teinud. (sõnast antun, sks.) Mida iganes sa ka ette ei võtaks, ma soovin sulle head. Lähen su õnnel eest ära. Ykskõik millal, ykskõik mida tehes, kui sa ei ole õnnelik, siis mine ja tee seda mis su õnnelikuks teeks, muidu on see asi veel mõttetum.


Siis...

ei pea te, oletatavad sõbrad, enam kuulma mu hädaldamist. Olen ebaõiglaselt palju kulutanud teie kaastunnet, teie toetavaid õlgu liiga palju leotanud. Mis siis et peamiselt virutaalselt, suhtlus on suhtlus. Pidage meeles või unustage, nagu tahate... Ma kahetsen kõiki valusid ja hädasid ja ebamugavusi, mis ma teile põhjustanud olen. Igat viimast kui sekundit igast magamata ööst. Mu mured polnud tegelikult teie uneaega väärt. Ärge tundke ennast syydi, kui kell kukub. Te ei oleks seda saanud mitte millegagi ära hoida.


Siis... on kõik.


Tegelikult ma olen väsinud. Aga puhkus on olemas, kusagil kaugel. Tegelikult on mul kylm, ja kusagil on kindlasti sooja ka. Aga mis vahet seal on. See ei tee mind eriti õnnetumaks kui mul on kylm või väsimus, sest need on pisikesed, ebaolulised fyysilised asjad. Tegelikult olen ma lihtsalt liiga nõrk, et edasi jaksata ja riskida Claude Frolloks saamisega. Ma olen liiga arg et see risk võtta. Aga nõrgad ja arad jäävad evolutsiooni alla. Ja olgem ausad, vähegi karmimates elutingimustes mind ju polekski enam. Minusugune pime oleks jäänud auto alla või murdnud järsust kohast laskudes jala, yksi, ja saanud sedasi metsloomade söögiks. Minusugune nõrk ei oleks rynnaku puhul jõudnud eest ära joosta, ei jõuaks praegugi.


Ma hoiatan igaks juhuks, et ma võin heade soovide toojaid ka hammustada. Mitu päeva juba.


Kell tiksub. Syytenöör põleb. Aga enne plahvatust on kõik vaikne. Igapäevane elu läheb omasoodu edasi. Jääb isegi aega kõik korda ajada.


Ja jäänud on tõesti ainult yks asi, mis veel midagi muuta võiks. Kes ei tea, aga väga tahab teada, see kysib. Võibolla ma vastan. See ei muuda midagi. Inimene võib ju lennata tahta, aga kui tiibu ei ole ja tuult ka mitte...