See blogi ei ole surnud.






Vaatamata kõigile ootustele.







Niisiis.







Halb tuju on. Kõik on hästi, lihtsalt halb tuju on. Miskipärast on vähemalt see osa maailmast, mis mind igapäevaselt ymbritseb, yles ehitatud selliselt, et ykskõik mis olukord mu elus ette tuleb, varsti tuleb see ette ka tagurpidi. Kevadel olin ma alatasa tööl ja ylejäänud aja nii väsinud või muul moel hõivatud, et inimene olemiseks ei jäänud aega. Kahjuks langes see kokku ka migni perioodiga, kus inimene olemise vajadust tuli ette rohkem kui tavaliselt. Nyyd on see olukord siis ennast mulle vastupidi ette söötnud. Ehh, elab yle ja edasi ja tegelikult pole häda midagi, aga paneb mõtlema, kas ongi nii, et neid inimesi paistab alati rohkem vaja olevat, keda parajasti hästi kätte ei saa. Et alati on yks, kellel on parajasti vaja teist, aga tol on muud ka teha. Miks ei võiks elu olla nii lihtne, et kõigil on alati yksteise jaoks aega korraga? Ja järgmisel .. päeval, nädalal, misiganes ajahetkel on mõlemal muud tegemist, kah korraga nii et miski puudu ei jää. Nii lihtne ja ilus elu oleks sedasi.

Mu kirjutamine on roostes. Mõtted kordavad ennast peas nagu hernetera tyhjas karbis ringi veeredes (geniaalne väljend halvasti ymber öeldud, sain selle kunagi sellest eestikeelesest robinhoodi raamatust, mille pealkiri ei olnud Robin Hood).

Mida ma teen ja teinud olen...

No ma teen oma käsitöö asja. Ja logelen. Ja olen viimasel ajal jälle sattunud tsyklisse, kus ma olen kaua yleval ja magan pool päeva maha ja teenin sellega ära kõigi ymbritsevate pahameele. Kurb tõde on, et ma teen asju tunduvalt vähema protsendi oma ajast kui võiks ja olen sellele vaatamata kogu aeg väsinud. See tegelikult ei ole miski efektiivne ajakasutus, kui päevas saab tehtud kaks lehekylge teksti ja mõned pisted midagi ning ylejäänud aeg kulub molutamisele tegevuste eel ja järel ja vahel, pooleteiseks tunniks enda käimajooksmiseks hommikuti ja kaheks tunniks lõdvestuseks peale tundi-pooltteist (kui hästi läheb) tegutsemist. Sellega peaks midagi ette võtma ja see midagi on võibolla esiteks veidi parema unetsykli loomine.

Aga kui mul on vaja kasutada neid paari tundi pimedat ja vaikset aega kella kahe paiku...

Näis, mis sellest elust saab, präsi nii nagu viimased päevad see edasi minna ei kannata, sest ma pole mitte midagi ära teinud.