Hakkasin siia kirjutama erakordselt virisevat, tyytut ja nõmedat postitust, aga sain aru, et sellel ei ole mingit mõtet. Isegi kergem ei hakka. Ainult mõne päeva pärast on piinlik, et selline jubedu yles sai. Tuju on praegu selles alumises faasis, kogu aeg on kylm ja viimased nädal aega umbes on minaolemine olnud kohutavalt raske asi, mida teha.

Tänasest taasalgas kool. Esimesed olnud loengud tunduvad tulevat suhteliselt huvitavad, ainult yhe koodi järgi võib välja lugeda, nagu see oleks magistritaseme aine. See on veidi heidutav, ent minu tunniplaanis on tegemist siiski baka-ainega, nii et ei tea, mismoodi see asi tegelikult on.

Koolisysteemid mõjuvad samuti erakordselt vaenulikena.

Vaheldumisi on olemine ylitore ja maailmas pettunud. Kui parajasti on hästi, on kõik hästi ja selles on enamasti syydi ilm või rippuma jäänud lahtistest otstest vabanemine. Mõnikord ka inimesed.

Kui parjasti on halb, siis maailm ei lase mul normaalse inimese moodi käituda ja selles on syydi erinevad syndijalad, puudulikud sotsiaalsed oskused või aja- ning rahapuudus. Mõnikord ka inimesed.

Minu draakoniaasta tuli väikese huvitava avastusega: kohati on nii, et ammu kylge harjutada yritatud harjumused löövad peale kahepäevast "Harju nii tegema!" pool aastat hiljem endiselt järjekindlalt välja. Teinekord jälle avastad enda kohta midagi parandamist vajavat, märgid mõttes ära et sellega peaks midagi ette võtma, ja ysna varsti avastadki esiteks asjade paranemise, olemata selle heaks vahepeal midagi teinud, ja teiseks, et oli ka viimane aeg nendeks avastusteks.

Elu on hetkel huvitav, ilma hiina needusteta.

Ma ei tea, kas teistel ka, ent minul on kindlasti kombeks pseudoprobleemidesse kinni jääda. See on yks halvemaid asju, mis juhtuda saaks, sest kuna probleem ise on pseudo, ei ole selle lahendust ka kusagil olemas, otsi mis sa otsid. Pseudoprobleemist võib aidata lahti saada tegelemist nõudev pärisprobleem, mis oma kohaleilmumisega nõuab tähelepanu ja rebib mõtted mõttetustelt eemale, või mõni tõdemus, mis paljastab probleemi pseudosuse.

Ja teine huvitav tähelepanek: kui inimene on harjunud, et pidevat on mingi jama turjal ja see temalt järsku ära võetakse, oi kuidas ta siis hakkab iseenda ja kõige ymbitseva kallal urgitsema, et uuesti mingi jama oleks, millega tegelda. Ysna kummaline, samas mõistetav ja tundub veidi paratamatunagi.

Mul oli eile väga valgustav ning viljakas päev, nagu näha võib :)

progress-raport

Nyyd on keesid valmis 5, asjakohased sõrmed aga nii paistes ja punased, et yhtegi peenemat tööd nädal aega teha ei saa. Või vähemalt nii näeb välja, tegelikult ma tean kyll, hommikuks pole paistetust ollagi, ainult nahakuivus ja teise sõrme vesivill jäävad meenutama. Kell on jälle liiga palju saanud, filmidest on ettearvatult kõrini.

Vahepeal nimelt olen vaadanud kahte iirifilmi. "White Irish Drinkers" õnnestus algusest lõpuni ära vaadata ja sygisese kirjeldusega kokku viia (toonasest mul polnud pealkirja kyll meeles, aga syndmustik oli ysna eripärane, andis kokku viia ja kindel olla.), eile katsetatud "Intermission" jäigi pooleli. Meenutas veidi briti seriaale, mida ETV näitab. Millegi poolest, ma ei oska täpselt öelda, mille.

Aga selle kõrinisaamisega ei saa ju ometi juhtuda nii, et ma käsitöö kõrvale mitte midagi ei vaatagi või kyllastan ennast seriaalidest. Praegu lõpetan ilmselt esmajärjekorras kyll ära poolelioleva "Enterprise", aga peale seda... Ehk peaks endale ise filme otsima asuma, äkki läheks siis paremini. Samas tundub see võtvat nii palju kurssiviimise ressurssi, et ei tea, kas tasub ära.

Mõtlemiseks polegi viimasel ajal aega yle jäänud, vaatan muudkui õue ja imetlen seda lund, mis lõpuks maha tuli. Praegu ta on ilus ja puhas ja valge, värske ka, ei tyyta veel.

A, ja, telefoni sain koralikult muusikat mängima. Lumetihase kõrvalt harjusin nimelt ja kahjuks arvutiski kasutama sellega yhildunud programmi, aga millegi muuga see hästi läbi ei saa. Muusika ka kõik vastavates formaatides ja vastavate tööriistadega organiseeritud, seejuures ma ise rumal dumbjuuser. Igavene syndijalg oli see asi kyll, aga sai lõpuks korda. Kaua ma ikka linnas käies yheainsama plaadiga piirduma pean, nii ei ole lõbus kuulata yldse midagi. Nii harva kui ma seda ka teen.

Voh seiklusi selleks korraks. Iseendal hakkab ka endaga igav juba vaikselt.

filmidest, +, mõlgutusi

Olen vahepeal valmis teinud kolm koma midagi keed nendest uutest kangastest ja veel ei sure. Poole peal selgus kyll, et vähemalt yks riba on mul saanud vigaselt õmmeldud, aga selle annab ilmselt homme või ylehomme või mingi päev korda ajada. Töötamise kõrvale (ja muidu ka) olen vaadanud filme.

Ristiisa. Nägin ära '72 aasta jao ja umbes poole '74 aasta omast. Yhe asjana, mis on kindlasti teistmoodi, jäi meelde itaaliakeelse teksti ingliskeelsete supakate kujundus. Tavaliselt kohtab erevalgeid ja mõnikord servadest hajutatud halli raamiga supakaid, nood seal olid heledad. Ma ei mäleta ennast olevat näinud mitte ridagi lumivalget teksti, alati helekollane, heleoranž, hele-misiganes ta parajasti oli, aga tulemusena ei karanud ta ekraanilt näkku kinni ja mõjus orgaaniliselt. Filmist endast oleks ka hea rääkida, aga ma ei oska kusagilt peale hakata, nii et võibolla ei pea.

Vahepeal sai ilma töö-lisadeta vaadatud "Stalkerit". Pean häbiga tunnistama, et polnud seda varem näinud. No nyyd nägin siis ära, yhtlasi tabas mind valgustus nii otseses kui ylekantud tähenduses. Otseselt - no ilus valgustus oli! Aga kaudselt... Ma polnud kunagi varem aru saanud, mida inimesed filmis leiavad. Ma kyll yritasin, aga ma ei olnud ära tabanud, miks eelistada mõnikord filmi raamatule. Film on ju nii piirav - kui sulle ekraani pealt kõik ette näidatakse, siis mis endale välja mõelda ja ette kujutada jääb? Pikkustest pole mõtet rääkima hakatagi. Aga nyyd... no selle peale ma saan aru kyll, miks filmi vaadata. Mõjus äärmiselt hypnotiseerivalt, rohkem kui korra avastasin, et olen unustanud silmi pilgutada.

Tjah.

Sel ajal, kui mu pea parajasti ei absorbeeri mingisugust parajasti väljastpoolt tulevat infot, mõtlen iseenda ja muu sellist yle. Olen avastanud veidi mingisugust nõmedat kadedust, justkui oleks grupidynaamikas toimunud nihe teinud mind iseenesest halvemaks (ja olnud allergiline kõige suhtes, mis mind selle mõtteni sai juhtida). Jah, mäletan kyll, mu absoluutväärtus pole kahanenud, ma ei pea järsku hakkama kolm korda sotsiaalsemaks, et mind kogemata ära ei unustataks. Ma ei pea kellelegi tõestama, et mul on endiselt sama suhteline väärtus. See nyyd ei järeldunud mitte eelnevast, vaid mingitest kõnelustest, kust on välja tulnud, et minu väärtuseks ei peeta mitte neid asju, mida ma ise hindan ja yritan, vaid teisi, mis hingamisena loomulikult tulevad ega muutu vähemoluliseks kui kellegi teise mingid teised omadused arenevad. Selle kõige meeles pidamine on veidi pingeline.´

Mulle on viimasel ajal hakanud tunduma, et tegelikult ma ei ole yldse nii probleemivaba või kindel või rahulik kui mul viimasel ajal mõista on lastud. Leian enda kyljest vigu nii enesehinnangus kui passiivsuses, arguses, jõudes otsapidi masendusehoogudeni välja. Vahepeal arvasin tõsimeeli, et need probleemid on kas sootuks selja taha jäänud või tugevalt tagasi tõmmanud vähemalt, aga nyyd, kui ei ole enam pidevalt silma ees ja kindlalt meeles teadmist, et kellegil on veel hullemini, tulevad need uuesti kapist välja ja sunnivad endaga tegelema. Võibolla nad olid vahepeal peidus lihtsalt sellepärast, et nad on kogu aeg olemas olnud ja ma olen kuidagi õppinud nende ymber elama. Kohatiste väljalöömistega, tugevaks ehitatud reaalsuskontrolliga, mingite selliste asjadega, mis yhte-teist loomult nõrka või habrast kylge yles blufivad või kompenseerivad. "Ma tahan kellegiga aega veeta, ma helistan talle." - "Ära helista, ta tegelikult ei taha sust midagi kuulda!" - "Bullsh, kui ei taha, kyllap ta siis ytleb.".... "Tee nyyd selline nägu nagu sa teeksid midagi täiesti igapäevast, nagu sa ostaks iga päev oma veinipudeli!" (Mitte, et selles midagi erilist või kahtlast oleks kunagi olnud, aga see on yks kaupadest, mille ostmine mind alati närvi ajab ja sunnib kala nägu tegema.) Neid näiteid on palju.

Mingis mõttes on kahju, et ma ei mäleta enam, milline inimene, milliste isiksuseomadutega olin lasteaias. Igatsen veidi seda aega tagasi, sest ei mäleta sealt mingisuguseid populaarsusvõistlusi, yhtegi põhjuseta väljatõugatut. (Yhte tydrukut mäletan, kellega keegi ei mänginud tavaliselt, aga see oli ka praktiline: ta oli peaaegu umbkeelne venelane ja tol hetkel see oli suur takistus. Ta läks veidi aja pärast vene lasteaeda, kus ta ilmselt enese ja teistega suurepäraselt hakkama sai.) Koos kooliga on kõik see jama, kõik see teistsugusus, kõik see maeiteamis peale hakanud. Ma ei tea tõesti enam, mis mille tinginud on. Kooliea olud, no nii umbes 14-15 eluaastani, on mind ilmselgelt kujundanud palju sellisemaks, nagu ma olen, aga mis ma alguses olin? Ma ei pea siin isegi silmas ainult "halbu" omadusi. Tahtmine ise hakkama saada. Umbusk olukorras, kus minu ja maapinna vahel on midagi elusat-hingavat (mu jalad peavad maas olema, või puuoksa vms peal, mingi säärane paranoia). Helitausta mittevajamine (vaikses toas ei ole mignit põhjust raadiot vms mängima panna). Yksinda olemisega osaliselt harjunud olemine. (Siinkohal peab laiemalt selgitama: ei, ma ei saa normaalselt elatud ilma mingisugusegi grupita, pean silmas pigem tavalisust ja harjumist yksi kaheinimeselaua taga istumisega või koolilapsed-paarikaupa olukorras ylejäämisega.) Mingid sellised asjad. Praegu on need mu jaoks äärmiselt olemuslikud ja neid oleks raske nimetada, kui need ei oleks erinevates olukordades tulnud välja suurte erinevustena minu ja inimeste vahel, aga kas nad on algusest peale olemas olnud? Mismoodi oleks elu yldse läinud, kui ma oleksin käinud mõnes teises koolis või olnud oma klassis teisel positsioonil?

Mitte, et praegusel olukoral midagi viga oleks, et oleks midagi kurta-kahetseda. Olen ju ikkagi nimelt see, mis ma olen, ja needsamad olud, millele just viitasin, on aidanud mul selliseks kujuneda. Paistab, et kohati olen isegi aktsepteeritaval kohal mingites maailmapiltides. Kuidagi... kuidagi järelemõtlik on ja veidi ebatäielik. Kui mu roll ongi teha ainult seda, mida ma niigi, mõtlematagi teen, siis kas sellest peabki mulle piisama? Tahan olla veidi rohkem kui see, kes keelatud kohas ujuma läinud sõprade riideid kaldal valvab, ykskõik kui oluline või vajalik see inimene parajasti ka poleks, tahaks ju ise tulla välja ideega vette hypata!

Kysimus jääbki, kas ma olen kunagi olnud see teine inimene, äkki mul on lihtsalt olnud keskkond, mis mu veidi hullumeelsed ideed alati tagasi ja mõnikord mulle näkku viskab, nii et nende tekkimine on sumbunud... Ma ei taha ju olla alati igav olnud.

Niimoodi ma mööda ringi mõlgutangi aina. Ja tegelen mignite muutustega, niipalju kui veel saab, aga tunne on, nagu oleks juba viimane hetk, kui mitte napilt liiga hilja.

jamast lahti

Mis imelik imeasi see on, et yhte jama on mõnikord võimaik ravida teisega, isegi kui too on väiksem.

Eelmine postitus kaotas peaaegu hetkega oma tähenduse, kui ma päev läbi allkorrusel isaga söögilauda jagades sain teada-aru, et vanaema ammune hypotees asjade tegeliku seisu kohta meie peres on tõsi. See ei löönud mind isegi märkimisväärselt rivist välja, sest sellega on juba ammu pidanud tegeletud saama. Ma olen seda aimanud juba yle aasta aja. Siiski see kindluse määr oli järsku piisav jama, et eelmine ports kõrvale jätta.

Ja hea on, et jäi ja yle läks. Mul on tunne, nagu ma oleksin mõned päevad maganud ja avastanud nyyd enda kõrvalt hoopis parema inimese. Niipalju parema, et tunnen tungi ennast paremaks teha, et yldse midagi olla. See kirjeldus kõlab nagatiivselt, ent pole seda mitte. Mul on energiat ja motivatsiooni ennast kiiremini paremaks elada, sest minu enda probleemid, millega ma vahepeal lähemalt tutvust tegin, ei ole kogemata kuhugi haihtunud või parandatud saanud, nende korda ajamisega tuleb veel tegelda.

Käsitöönurk: uue tööportsu kangad on imekaunid! Tumedad öösinised, tulised kõrbekuldsed, kõik see paks luksuslik siid, mis ainult iseendale omaselt läigib. Iga värv nii iseennast täis, nii kylluslik! Ma ei ole enamasti arvanud, et oranž ja sinine omavahel hästi kokku sobiksid - enamasti jätab see sinisest plassima ja oranžist haiglasema mulje, aga need.... Lihtsalt puhas rõõm on siiani olnud nendega töötada, kuigi ilmselt ma arvan homseks või ylehomseks midagi muud - see paks kangas on käte vastu ääretult vaenulik.

*

Ja jälle läheb kõigutamine lahti. Kõigutatakse mind mu jalgadel.

Alati juhtub kuidagi niimoodi, et kui ma lõpuks, lõpuks ometi midagi-kedagi usaldama hakkan, ivakeseks ajaks saan selle suurepärase kuuluvustunde, tuleb mingi tagasilöök. Võib juhtuda, et ainult kujuteldav, aga tuleb. Kunagi aastate eest oli mul trenni-inimeste kollektiiv. Enamuse ajast ma olin kyll selle hulgas, aga yksi, korraga sees ja ometi väljas. Jõudsin umbes paar nädalat rõõmustada selle yle, et inimesed mu ymber saavad yksteisega suurepäraselt läbi ja ma tõesti olen lõpuks yks teiste hulgast, kui kolm lähedast sõbrannat võtsid endale kollektiivnime, endile kolme peale. See polnud esimene kord kui midagi sellist juhtub ja see pole kahjuks ka viimaseks jäänud.

Grupis on mingid asjad, mida ma saan teha ja olla ennast vähimalgi määral pingutamata, sama loomulikuna nagu hingamine, kuid kui ma pean ainult nendega piirduma, eraldab see mind teistest. Ja just siis, kui ma selle õnnelikuks viivuks ära unustan, tuleb ja hammustab see mind selja tagant.

Ja ega ma ei teagi, kas mul on lihtsalt halvasti vedanud või ma olengi kuidagi defektne ja sobimatu mingite omaduste poolest, mitte kunagi päriselt oma... Või äkki ma lihtsalt kipun meelde jätma neid kordi, kui see juhtub ja unustama ära need, kus ei juhtunudki.

Kõigega seoses tunduvad hetkel kõik kiitmised ja muu selline mulle ylemängitu ja võltsina, nii et läheb veidi aega, enne kui mul lihtsalt iseenesest uuesti normaalsem hakkab.

In other news, mu selle kuu käsitöö-tööports tuli just täna kohale. Seda on hirmus palju.