Vahepeal on yldiselt hästi olnud, aga täna on

SITTsittSITTsittsittSITT

. Mingi imelik päev, kus maailm tudnub olevat selleks tehtud, et mulle närvidele käia, seejuures ilma yhegi objektiivse põhjuseta. Kõik ilusad inimesed on selle jaoks ilusad, et ma koledam oleks, kõik targad inimesed on targad, et mul oleks lollim olla, kõik osavad inimesed on osavad selleks, et osatada, kõik kes on millegiga yldse kunagi hakkama saanud, meenutavad, et mina justkui ei oleks. Mis sellise päevaga ikka head peale hakata... Oleks veel vilets ilm, oleks kergem kannatada, aga kaunis on. Päike paistab ja aias kasvavad (8) juba lillekee-seed... Tegelikult teeb isegi see tuju halvemaks, et ilus ilm on, sest tavaline tehnika sellise päeva edukaks läbielamiseks on päev läbi arvutimasina taga istuda, näiteks, aga seda ei ole yldse nii normaalne ja mõnus teha, kui õues selline kevad ringi röögib. Alternatiivne variant oleks magada, ent sellekski on liiga valge. Õigupoolest peaks yritama ennast kokku võtta, leida maailmast yles mõni inimene, kes vaatamata oma miljonile oskusele ja teadmisele suudab mitte närvidele käia ja sellisega võiks minna kuhugi õue jalutama. Aga yhtegi ei suuda välja mõelda.

SittSittSittSitt...

Olen tagasi endas. St, päevajagu naljakat tigedust ei katkestanud tegelikult mu juba enam kui nädal kestnud imetlust maailma osas. Kõik on nii hästi! Inimesed on imelised! Natuke imbetsilli tunne tekib, kui linnas mööda jalutavaid inimesi sellise suure rõõmuga vaadata, suu naerul.

Nagu viimasel ajal kombeks, nägin tänagi vanu tuttavaid. Eraldi episoodides, seejuures selliseid, kes yksteistki teavad.

Raamatuid olen rohkem lugema sattunud, nyyd, kui meil Päevalehte enam ei käi ja arvuist seriaale vaadata ei saa. Stephensoni "Anathemi" lugesin läbi, vaimustusin. See on yks neid raamatuid, millel läheb ikka hulk aega, et tegevusele miskine kiirus sisse anda - aga kui juba on, siis aina kiiremini läheb. Viimane kolmandik raamatut võttis aega umbes neli tundi, esimene vahelduva eduga nädalaid. Raamatugi yle oli mul hea meel - ei juhtu liiga tihti, et filosoofiat ja matemaatikat niimoodi poolsalaja ja õnnestunult tutvustatakse, et ei teki järgitamatuid teooriakeerdkäike.

Siis Traadi "Tants aurukatla ymber", mida vist mõned postitused tagasi isegi mainisin. Kontrastide raamat. Yhest kyljest peene joonega keel, delikaatselt ning täpselt valitud kirjeldussõnad... vastukaaluks aga just selline värvide poolest lopsakas maaõhkkond. Teosest on raske midagi arvata, mõte ei saa yldse otsa peale ja essee on endiselt kirjutamata.

Edasi Ristikivi "Ei juhtunud midagi". Puhas linnaromaan ja tekitab mingil kombel tahtmise võrrelda seda mõne Hindrey novelliga. Olemuslik, elegantne, õhuke - keel siis, mitte raamat ise, kuigi ega ta paks ka ei olnud. Äärmiselt nauditav lugemine, mis siis et syndmustikus pinget eriti ei olnud, polnud mõeldudki olema.

Nyyd just alustasin Valev Uibopuu raamatut. Pealkirja veel ei tea, see pole pähe jäänud ja vaatama minna ka ei viitsi. Nimetan ta ära, sest tahtsin keelt võrrelda - ta kirjutab Ristikiviga sarnaselt ja hoopis teistmoodi. Samasugune suvine koloriit, aga paksude mustade markerijoontega piiratud alad nagu värviraamatus ("Ei juhtunud midagi" tintenpenijoonte asemel), seda, kui hea või halb sellist tulemust lugeda on, oskan alles mõne aja pärast öelda.

Selline kirjanduslik siis.

Mu kergestipõhjendatav tigedus ei sobi selle päikselise ilmaga kohe kuidagi kokku, aga ära ka ei lähe. Tigedus tuleb yhest ehk sagedasimast põhjusest maa peal - raha ei ole. See tähendab, et ei ole ka mugavusi-harjumusi millestki yleval hoida, mis täiesti arusaadavalt tigedaks teeb.

Ehk siis, jah, mul ei olnudki muud öelda kui tigedustigedustigedus, niuviu, rrr.

Vedada ennast täna hommikul NKK koolitusele oli viimase aja raskemaid ylesandeid. Tundsin ennast ärganult otsekui joonisfilmis - kujutage ette näiteks vanamoodsat mustade kontuurjoontega Tom&Jerry multikat. Seesugustes juhtus aegajalt, et kellelegi kukkus otsa mõi raske lapik ese ja muutis "kolmemõõtmelise" tegelase vahepeal vaibaks. Kujutan enda ärkamist ette lähedase olukorrana - endakujuline vaip voodil, teki alt sirutub käsi, haarab peast kinni, koorib vaiba voodi kyljest lahti nagu viletsa liimiga purgikleepsu ja klopib sellele taas kolmanda mõõtme sisse-kylge-juurde. Kõige hullem oli, et vaatamata voodi mugavusele ärkasin ma täiesti yles juba esimese kella peale, lihtsalt keeldusin ennast esialgu inimesena tundmast ja kaalusin siiralt, kas poleks aja- ning ettevõtmisekulu mõttes ökonoomsem lehvitada teinekord vajadusel oma Tartust antud samasisulise paberiga. See mõte jäi kõrvale peamiselt seetõttu, et sisaldas minu maitse jaoks liiga palju inimestega suhtlemist ning neile silma jäämist. Kohati kuulis täna isegi asju, mida ma varem ei teadnud, kahjuks ka yhte homofoobset väljaytlemist, mis võttis mu vahepeal hämmastavalt kasvanud motivatsiooni taas allapoole normaalseid tasemeid.

Eile oli tore, võõraid keeli sai rääkida kuiiganes palju parajasti tahtmist oli (mul yksjagu oli), muuhulgas oli ka minu hommikune vaibastumine tingitud peamiselt sellest, et voodile kukkusin kella kolme paiku või hiljem.

Ja ma veel lootsin kunagi selle nädalavahetuse jooksul kohustuslikku kirjandust lugeda!

Vanemad tylitsevad juba teist päeva järjest. Sellest ajast saati, kui isa eile õhtul koju jõudis, praeguseni - ma ei tea, ilmselt tegid nad sedasama ka siis, kui ma vahepeal ära olin. Korralikult, nõusid kyll lõhkumata, aga ameerika filmi klišeena. Isa isegi magas diivanil nagu halvas filmis kombeks.

Mul endal on kõik viimasel ajal yle tyki aja väga hästi. Maailm on hea, tore ning udjupesa. Ma olen endaga rahul ja hämmastavalt pingevaba, kui arvestada kõigega, mis viimasel ajal juhtunud on. Tegelikult - ega seda väga palju ei olegi. Ainus muutus, mis sisse viimist vajab, on oma peas mignite suhtlusliinide ymber ehitamine - mis ei ole kyll maailma lihtsaim ylesanne, ent on piisavalt konkreetne, et olla kuidagi hõlmatav.

Täna käisin ja homme lähen NKK asju ajama. See organisatsioon on vahepeal mu elust praktiliselt välja faasunud, aga see ei pea tegelikult nii olema - kui ma vaatan, missugused inimesed tänagi kohal olid, on see väga julgustav ning erineb Tartust (nagu võikski arvata, kõik asjad on talinas ja tartus nii erinevad...). Esmaspäevaks peaksin kirjutama umbes 4 lk teksti "Tantsu aurukatla ymber" kohta, hetkel ei ole veel aimugi, kuidas seda yles ehitada. Peale seda... Teisipäeval ootab ilmselt jäjekordne lumes sumpamine, nagu yleeile õhtulgi (kaks tundi trampida keskmiselt poolde säärde ulatuvas lumes ebatasasel pinnal).

Elu on imelik ning imeline, ja kevad on tulemas.