(Pyhendusega T.-le, kes seda siit ilmselt kunagi ei loe.)

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud, selle hulgas ka armastusest - sest sellest me ju rääkisime toona ka. Endal hakkab ka naiivne tunne, kui ma mõtlen, et ma ikka veel tegelikult ju usun seda suurt ja tõelist Armastust. Oma elu peale vaadates ei saa ma aga lahti mõnest vastuolust. Peaksin kas midagi olnut jõhkralt yhest kastist teise tõstma või loobuma sellest usust, aga võibolla piisaks ka millegi ymberdefineerimisest.

Ma ei usu niisiis enam sugugi sellesse, et kui kahte! inimest on tabanud yhine arusaamine, et see on nyyd See, et siis oleks kuidagi kergem edasi. Ei mitte, otse vastupidi. Et seda endale piltlikumaks teha, võib ette kujutada, et suures ja tähtsas linnas on just maailma käest saadud enesele keskllinnakrunt. Sellega ei käi kaasas mitte yhtegi vormilist piirangut, öeldud ei ole isegi, kas siia peaks nyyd kerkima hoone või hoopis skulptuur või mis iganes asja inimene välja mõelda suudab. Paar tingimust siiski on: kui see valmis saab, tuleb selle peale suurte tähtedega sinu enda kui selle looja, nimi, ja see seisab selles kohas vahepealsete muudatusteta sada aastat. Esialgu tundub võimatult vaba olemine - ma võiksin siia ehitada mida iganes! Edasi hakkab kõhe. See misiganes, see jääb ju sajaks aastaks minu nimega varustatult siia kesklinna ja seda näeb iga päev ilge hunnik inimesi. Peaks seda äkki niiviisi tegema, et piinlik ei oleks? Et viiekymne aasta pärast ka piinlik ja kohatu ei oleks? Nii et tahaks sellest tõesti iga päev mööda käia järgmised 70 aastat? Vat. Raske hakkab.

Iga tehtud samm tuleb yhtäkki väga põhjalikult läbi kaaluda. Täpselt niipalju ja mitte yks millimeeter rohkem. Tuleb endale ehitamiseks aega võtta ja tuleb seda ja tuleb teist. Ja tuleb niipalju ymbritsevate inimeste peale loota, et vähemalt julgeks palgata kompetentsed ehitusfirmad betooni valama või laudu maha panema. Tahaks ju kyll ise, siis on ainult ennast syydistada, kui midagi juhtuma peaks, aga profid teevad paremini. Kogu aeg ei saa kättpidi kyljes olla, nii kaob suurem pilt ära - tuleb jätta ruumi ja veidi vabadust teistele usaldada. Siis võibolla ei ole lõpuks piinlik ja linn saab endale yhe hea, ilusa ning kasutuskõlbliku maja juurde, mille puhul ei pea vähemalt lähemad sada aastat pead vaevama ja sydant valutama selle yle, kas kukub järgmise tuulehoo peale kokku või mitte. Aga maavärina?

Praegu vähemalt mõtlen ma neist asjadest niiviisi. Ega igast arusaamad on aja jooksul muutunud ka, aga kui arvata, et Päris Asi ehitab ennast ise või kannatab rohkem ebakindlusi ja vigu välja, juhtub nii nagu mul juhtus. Tartu Kaubamaja.

Tuju on endiselt halvavõitu. Mitte enam nii hull, kui mõned päevad tagasi, ent siiski.

Isoleeritud on olla. Kummaline tunne, nagu ma ei teaks mitte millestki toimuvast mitte midagi, nagu ma ei oleks juba sajandeid näinud mitte kedagi mainimisväärset... Nagu kurjakuulutav vaikus oleks laskunud. Igavus on väheoluline ega paina hullu moodi, aga igasugune enesekindlus on kõvasti kõikuma löönud kyll.

Ma ei ole jälle enam rahul oma välimuse, sotsiaalsete oskuste, mõtlemisvõime ja kõige muu sarnasega. Ma ei suuda vastata iseenda ootustele ja inimestega yhendust võtmine tundub yhena raskeimatest asjadest. Kuidagi ei oska mite kellegiga rääkida, pea on mõtetest tyhi...

Ja see kõik toimub vaatamata ilusale ilmale, eilsele kokkusaamisele osade sõpradega ja mu igasugustele pingutustele olla normaalne.

Miks just mina pean kogu aeg ema ja vanaema tylisid lahutama? Nii tigedaks ajab, nii ära tyytab ja väsitab.

Muidugi on mõlemad seda sorti inimesed, kes kõigest öeldust just selle kõige negatiivsema välja kougivad, nii et öelda ka suurt mitte midagi ei julge. Oleks tegemist lasteaiavanuste lastega, ma ilmselt saadaks kummagi oma nurka nurgas seisma. Nende tylid ja solvumised on nii mitmest kihist kokku pandud, et neid ei jõua keegi maailma peal välja ja lahti sortida. Mängu tulevad kahe aasta tagused, kuue aasta tagused ja yleyldse juhuslikud asjad, mida mäletab ainult see, kes haiget sai ja oma haavumist nagu pisikest kollast tooli sydame kõrval hoiab ja paitab. Mis sa ikka teed sellistega... Olen aru saanud, et millegi seletamine ja silumine on sageli mõttetu, eriti, kui mõlema puhul korraga. Siis saadadki kummagi erinevasse kohta, et mõne tunni pärast tulla ja istuda ja vaadata ja harutada. Aga kindlasti mitte enne kui mõne tunni pärast. Ja siis yhtlasi seletad näiteks vanaemale ka seda, et ma saatsin su su enda tuppa ära sellepärast, et te edasi ei tylitseks, mitte selle pärast, et sa peaksid nyyd terveks ajaks ainult sinna jääma. Paraku on mul nendes olukordades alati midagi allkorrusel teha, mis annab emale hea võimaluse edasi rääkida. Ega ta ei kuula mind tegelikult. Aga ma ei taha talle jätta ebaausana näivat eelisõigust oma koledat elu mulle kurta - kindlasti mitte kohe. Ma ise pole ka parem - ma lasen ennast liiga kergesti meelitada temaga vestlema, ikka on yhte või teist öelda selle kohta, kus just viga on. 

Yhesõnaga, raske on. Ei saa närvi minna ise, siis lähevad asjad aina suuremaks. Peab tegema täiskasvanu nägu, ainult et, ma ei ole ju! Peab arvestama kõigi asjassepuutujate tunnetega, peab seda, peab teist. Siis kulubki järgmine kaks tundi asjade normaalse korra taastamisele, päevast on suur tykk läinud ja pikemaajalist kasu ei mignit. Tulekahju kustutamine, aga ennetus, millega ma just pikalt tegelesin, ei anna mingeid tulemusi. Milleks siis yldse?

Ma olen väga kurb.

Pidin just ära ytlema tööpakkumisest, mis tundus tohutult huvitav, uus ja põnev. Miks? Tundub ebaaus kandideerida kontoritöökohale, kui ma tean, et hiljemalt sygisest ei saa ma seda oma kooliasjadega yhildada.  See... See tundus veel eile just sellise asjana, mis praeguses eluetapis, praegusel aastal, nyyd võiks juhtuda ja annaks mulle ehk mingitlaadi uue suuna.

Mõtlesin väga pikalt kõige yle, aga ma tõesti ei taha olla jälle olukorras, kus mind töö aasta jooksul ära tyytab, tundub uuesti hea mõte kooli minna ja nii edasi. Seda tsyklit on juba mitu korda tehtud, see ei ole siiani veel liiga hästi lõppenud. Ja kaua ma suudan vanematele seletada, et jah, näe, jälle mõtlen tööle minna ja kooli ootele jätta, või, jah, ei, ma tunnen ennast nyyd taas koolivalmilt (kui tööga jälle midagi valesti läheb).

Ei ole midagi, lihtsalt väga kurb on.

Ykskõik, mis muusikapalaga on tegemist, ent kui see käib peas ringi juba vaat et nädal või kauem aega järjest, hakkab see ikka väga närvidele käima. Kõrini on, noh. Kao ära juba!

Nii ma siis võtsin nyyd ette ja panin selle uutuubast terveks igavikuks ketrama. Terve päev on juba käinud, ikka veel ei ole siiber. Ikka veel on yks või teine fraas iseäranis mõnusa kõlaga, ikka veel on mignid sõnad täiesti arusaamatud, ikka veel teeb laulja hääl kohati imelisusi, mis kõrva otse paitavad. Aitab kyll juba!

In other news mäng oli suurepärane, just selline vana hea klassikaline seiklusmäng, mida ma ootasin et ta on. Kahju, et varem lõppes. Ma olingi nii äge kui ma arvasin et ma olen ja olla tahtsin, aga hakkasin seda poole pealt kuidagi imelikult häbenema ja eneses kahtlema. Poleks ilmselt vaja olnud. Nyyd on imeliselt vaba olla, yhtegi kohustust peale selle tekstikese ei paista pilvepiirini.

Kell lähenemas kolmele, 200 ml proseccot, sigaret, Kent.

Kui mõnus see kombinatsioon ka ei oleks, ei ole ilmselt tegemist migni asjade seisuga, mis peaks juhtuma õhtul enne mängu, kui selliseks kellaajaks on veel yks ese ära lõpetada vaja ja teine otsast lõpuni valmistada, kostyymi ylejäänud jupid kokku otsida, hoobilt erinevaid lahendusi välja mõelda ja saabival hommikupoolikul viksilt ning viisakalt teises linna otsas olla. (Hea, et linna, mitte riigi, aga ikkagi, yhistranspordiga jamamine on ka yks paras häda.)

Samas, miski täiesti päevase moega lind laulis just. Ega's midagi, pilguks rõdule teda tervitama ja kätel edasi käia lasta!