Alati tuleb vaadata kõike. Kui 'see all' lingikese taha vaatamata jääb, saab kõvera pildi. Vbl siis tegelikult ikkagi ei ole täiesti suvaline?

Akende taga on vihm

ja õues on pettumus,

ma kunagi karjusin valust

ja järgnes karistus. 

See hiilib mu selja taga

ja aru yldse ei saa,

et minu pea on veel pysti;

tema ymber on põlenud maa.

Ma lähen, ei kuule, ei näe

peaasi, et edasi.

Hing ulub ja röögib ja lärmab

aga lõpp tuleb ikkagi.

Mu ymber on lõputu rahu

Karistus minu ellu ei mahu.

(25 jaanikuud 10225)

Ma ei oska enam rääkida.

Tegelikult tuleks alustada hoopis sealtkohast, et ma yle hirmpika aja lugesin yhe hea inimese blogi ja see meenutas mulle, et oma blogis viriseda on okei. Meenutas peale poolt igavikku, õigupoolest. Poole igaviku jooksul olen ma teinud umbes kahte asja avaliku virisemise asemel: ma olen täitnud oma pea igasuguse eskapismiga, alustades arvutimängust ja lõpetades ysna kohutava hulga kohati ikka väga halva fanficiga samal teemal ning vahtinud lakke, riiulisse, unenägudesse ja pannile, yritades oma virisemisi iseenda sees lahti harutada, et nad ometi kord otsa saaksid. Kumbki ei ole aidanud.

Niisiis, ma ei oska rääkida. Ma ei tea, kas ma kunagi oskasin või mu teismeea seltskond oli rääkimisvõime osas lihtsalt andestavam. Nyyd ma ei võta enam inimestega yhendust sageli isegi siis, kui tundub et nad on kõik kenasti kättesaadavad. Pidevalt tiksub peas asju nagu: "Aga millal ma temaga viimati rääkisin? Kas see oli piisavalt ammu? Liiga ammu? Kas mul on põhjust arvata et ta ei taha minuga parajasti rääkida, sest oma elud on kõigil? Kas mul on põhjust arvata, et ta suhtleb parajasti aktiivselt kellegi teisega, mispuhul teda ei ole hea mõte segada? Kas ma oskan yldse talle midagi öelda? Kas ta on teises linnas või tahtmise korral kyllamindav? Kas tal võib parajasti olla kiire oma eluga?" Kui kõik need mõtted saavad läbi mõeldud, on pikast nimekirjast inimestest, kellega põhimõtteliselt saab rääkida mingi aeg, jäänud alles yks või kaks, igal juhul vähe, ja neile ei ole enamasti midagi öelda.

Mitte midagi ei ole aga öelda peamiselt selle pärast, et ma ei tegele eriti millegiga peale eskapismi. Seda on väga raske jagada, sest lisaks teema tundmisele peaks selline jagatav seda ka minuga sarnaselt mõistma. Fännifoorumite jaoks olen ma aga liiga asjatundmatu, mis siis, et hommikul mõtlen oma sooja kohevat tekki endale ymber tõmmates, et parema meelega tõmbaks endale samamoodi soojalt ja kohevalt ymber vastava universumi.

Mitte millegiga ma ei tegele aga peamiselt selle pärast, et, nagu öeldud, on mu pea pusas. Harutamise käigus on pusad kasvanud ja kasvanud, pea läheb aina raskemaks ja raskemaks ning hea mõte oleks tegeleda millegagi, mis on miski muu. Sest kui yks asi harutamise peale keerulisemaks läheb, võiks see ju taanduda, kui see torkimata jätta. Igasugust "muud", millele pea suunata, saab aga peamiselt siis, kui inimestega rääkida. Ilmselt saaks ka mõelda välja või avastada mõne liiga huvitava teema internetist, aga ma ei oska seda enam. Ja eks wikibinge ole ka omamoodi eskapism tegelikult. Nii et see kõik on yks ysna surnud ring mu pea ymber.

Pea ymber, justnimelt. Kõige keskel on mu pea, mida ma yritan hoida tasakaalus (sest see on raske, noh, ei saa sugugi lasta ennast ymber kukkuda) ja mis väga vaikselt ytleb: "See on yksildus." Ta ytleb seda väga vaikselt, sest kui valjemalt öelda, saab ise ka aru, et nii ei ole õiglane arvata ja selle vastu peaks olema lihtne või vähemalt võimalik midagi ette võtta. Vt ka eelnev surnud ring. Ma tean, et mul ei ole moraalset õigust kurta yksildust, kui ma ise selle vastu midagi ei tee. Ei ole ju nii, et ma muudkui  helistaksin kõigile ja keegi ei võtaks vastu. Ma tean, et ma ei peaks vajama enda juurde tulevat kinnitust, et must hoolitakse, kui mu praegune olukord on suuresti hoolimisest tehtud. Nii palju on antud, nyyd võiks ju ise endaga hakkama saada? Kui ma ei tee ise midagi, et parem oleks, siis mul ei saagi ju parem hakata, ykskõik mis ymbritsevad teeksid?

Yhesõnaga, oh ma vaene viletsake, keegi mind ei armasta...

Ainult siis, kui päike on väljas ja ma olen suutnud ennast veenda nina nelja seina vahelt välja pistma (näiteks seepärast, et piim on jälle otsas, miskipärast on see alati piim, mis otsas on), siis on veidi inimese moodi olla kyll. Uued ja paremad rõivad, missuguseid ma ei oleks aasta tagasi unes ka kandnud. Uus ja parem kevadsuvi ja päike on miskipärast värske, isegi jala viitsib kõndida päris kaugele.

Aga see on ainult korraks ja kui väikegi pilv ennast korraks näitab, on jälle yksildus platsis. Keeruline yksildus säärane, selle vastu iga asi ei aita.