Ma olen hakanud seda nimetama vol 2.0-iks. See käib yritustel ja esitlustel ja avamistel ja igal pool, kus midagi toimumas on. See nõustus tegema töötuba miskise raamatukogu juures - kõlateemalist. See ei ole see, mis see enne oli, aga samas on ka. See keerab 2 tunni jooksul kokku kauni martsipankatte ja marmelaadkalliskividega tordi. See ei pea olema lõpuni yritusel, kui seal tundub et enam midagi toimumas ei ole ja hiljem on bussid nagunii kurguni täis topitud.

See ei karda kogu aeg ja kõike, aga teinekord mõnda asja ikka. Peamiselt iseennast, aga mitte ammuseid võõrdunud tuttavaid või telefonikõnesid võõrastele, suvalise rahvahulga-inimese arvamust selle kohta kuidas ta midagi fännates välja näeb või sõpradest erinevat arvamust mõne asja kohta.

See vaatab iga uut päeva säravate silmadega ja laseb elul minna sinna kus see tahab. See usub inimestesse rohkem ja iseendasse ka. See julgeb miniseelikut kanda (ja saab teada et see on yks ebamugav riideese).

See saab hakkama. See ei pea kogu aeg mõtlema asjadele, mis ei ole soodsad, vaid saab tegeleda nendega, mis on.

See rokib.

Peale kuud aega võib juba vaikselt hakata lootma, et versioonimuutus on päriselt, mitte ajutine hea tuju puhang.

Yks aknatagune puu näeb viimasel ajal veidi imelik välja. Õigemini, täna. On täiesti tõenäoline, et ta on selline juba tykimat aega, aga ma pole enne märganud, ta on kaugel kah. Paista on ainult ladavaosa, aga see on, nagu ta oleks ainukesena härmas või veidi lumine. Kaunis kummaline paistab - ymberringi on kõik säärased tavalised punase koorega männid, aga tema on hallikas ja oksakaenlad kohe päris valged. See ei ole isegi valgusest, täna on nii palju erinevaid valgusi olnud, kui jälle teistmoodi on, siis ma ikka vaatan et kas tema on endiselt imelik - on kyll.

Miskipärast on viimased mõni päev jäänud mulje, nagu maailm tahaks mulle midagi öelda. Mind manitseda millekski või millestki eemale, peamiselt. Ta teeb seda väga valjult, aga ma ei saa aru, mis see miski on. Kõige muu taustal on see ysna samamoodi, nagu mu imelik puu. Kui sinna ei vaata, ei paista väljagi, aga kõik asjad, mis juhtuvad, kõik tekstid, mis ette satuvad, räägivad just sellest manitsemise asjast. Ja kuna nii palju räägib just sellest, siis see muutub omamoodi gravitatsioonikaevuks - tõmbab enda juurde ka neid tekste või juhtumisi, millel ei saa kohe kuidagi midagi asjaga pistmist olla. Või noh, multiversumi mingis nurgas ilmselt saaks, ei ole täiesti võimatu, et võõrad inimesed saavad pooltundide jooksul tuttavaks ja räägivad omavahel, kuidas mulle selgeks teha seda midagi, aga selle ylim ebatõenäosus muudab kujutluse groteskseks. päris räägivadki, tegelikult elavad kõik oma elu ja see, mida mina kusagilt viidatavat märkan, on ysna ainult minu enese asi.

Peab otsima elamiskohta või otsustama, et seda ei ole leidumas. Täna on juba nii yksjagu jahe toas, et tahaks kytma hakata, aga sellise imeliku teadmatusega ei saa ju materjali varuda. Peab otsustama, et jalg peab tegema tööd. Kõiksugu asju peab kogu aeg otsustama, aga kõiksugu asju saab kogu aeg otsustada. Ma tohin, mul on see vabadus. Ja vaatamata maailma manitsustele on ikka veel hea olla.

Täna on yks neid päevi, kus maailm on keeruline. Eilne ylepingutus tähendab, et pooled lihased on kanged ja valusad - homme on kindlasti veel valusamad, aga see ei ole häda. Yhe tõmbasin see-eest täitsa ära ja see käib märksa rohkem närvidele. Liikuda on niisiis tyytu ja väsitav. Mitte millegi tehtud saamise päev minu poolt, tahaks voodis vedeleda ja telekat vaadata, aga sealt ei tule nagunii midagi, sest pyhapäev on. Just säärastel päevadel oleks iseäranis hea, kui saaks kellelegi kaissu pugeda ja syymepiinadeta veidi ennast haletseda ning viriseda.

Tegelikult ei saa, sest miskipärast on need ka just nimelt need päevad, kus kellegil teisel läheb ootamatult halvasti. Kuidas sa ikka hädaldad oma kadunud telefonimärkmete või kange selja või millegi yle, kui saad aru, et kusagil mujal on parajasti mõni Pärisem Kriis. Kadunud telefonimärkmetega on see, et kaotasin telefoni ära. Sellega seoses on mul osad kontaktid puudu, aga number jäi samaks ja mind saab ikka veel kätte. Palju rohkem on kahju just paari-luulerea-märkmetest, kassi ja vanavanemate piltidest ja muusikamängimise võimalusest - mu kasutataval vanal masinal seda hetkel ei ole. Ja enam ei ole mõtet otsida seda aparaati ka - paar vihma on yle käinud, aku on tyhi ja see ei asu käidavas kohas. Kuigi mu telefon polnud enam uus, ei olnud see ka veel päris Vana Pann ja meeldis mulle väga, nii et see emotsioon ka.

Selle kõige juures võib tunduda kummaline, et ma räägin, kuidas normaalne on. Aga tegelikult, see et fyysiliselt on sitt ja halvad asjad juhtuvad, ei tähenda, et peas oleks jama toimumas. Ja vastupidi ka - ega kõik võib ju korras olla ja peas ikka jamad ringi joosta, on olnud kyll nii.

Normaalsus.

Uus normaalsus, mis on mind viimasel ajal tabanud, ei olegi, nagu ma eile õhtul kunagi avastasin, noatera peal kõndimise habras tasakaalupunkt. See uus normaalsus on peaaegu et stabiilne voolav pea-olek ja elab nähtavasti ja kogetult yle igasugused luksatused, mis varem oleksid tähendanud pikka jamaolekut. (Pikk jamaolek vist koosnes tavaliselt järgmistest sammudest: 1. ma olen kaks nädalat täiesti nähtavalt viletsamas tujus, 2. umbes kuu aega hiljem olen ma ainuke, kes asjast midagi mäletab, aga samas kedranud seda enda peas nii kaua, et tegemist on Suure Mure ja maailmalõpuga, 3. kaks kuud hiljem ma olen asju unustamas, aga selleks ajaks samas juba järgmise asja tõttu uuesti punktis 1.) Nyyd... kui ma teen endale mõni päev hiljem selgeks, et tegelt on ju kõik korras ja maailm ei ole sugugi lõppemas, peab asja tunnistama luksatuseks ja normaalsus on tagasi. Ei ole ära kadumaski, paistab.

See on väga imeline tunne. Kõik sujub, võõraste (isegi hirmutavalt stiilsete!) inimestega on võimalik rääkida nagu poleks asigi, ja kui ma lähen kuhugi et teha ei-tea-mida (sest ei ole oluline, mida ma tegema lähen, kindlaid plaanegi ei ole) juhtub tee peal kindlasti midagi, mis selle käigu mõttekaks muudab - isegi enne kui ma olen jõudnud oma Kuhugi. (Viisakas filoloogiatudeng ei kirjuta nii pikka lauset, aga mina kirjutan, kui vaja on.)

Võib-olla oleks huvitav syveneda sellesse, miks selline mina 2.0 välja kargas järsku ja kas sellel on ajus äkist midagi teisiti, aga ma ei viitsi. Sellega tegelemiseks kuluks nagunii kuus päeva ja palju vaimset energiat ja see ei oleks võit minu enesetunde juures, vaid ainult huvitav tähelepanek ja teadmine. Ei, ma ei viitsi, parem naudin olukorda ja teen kõiki neid asju, mida ma enne ei pidanud võimalikuks.

Sellega, kui justkui kõik justkui kuhugi läksid, jäi mu elu hämmastavalt vaikseks. Tundub, nagu kogu aeg oleks kõikidel inimestel sada asja teha ja tegelikult ega ma ei ole ise ka sugugi istunud, käed rypes, aga vaiksem on kui varemalt.

Teatavat laadi mõistlikust suhtlemisest on tekkinud puudus. Suhteliselt ebamäärane, aga ääretult spetsiifiline olukord - uued inimesed kellega rääkida uutest asjadest - olemas; tuttavad, kellega rääkida tuttavate asjadest - olemas; kooliinimesed kellega arutada tulevat või just lõppenud loengut - olemas... Aga sõbrad on kuidagi yhe kylje peale jäänud. St, suhtlus on yhekylgne mingil kombel. Mitte seejuures yhepoolne, aga iga päev iseendaga sarnane kuidagi. Millest tuleneb teatav vaikus pea sees.

Aga äkki see on isegi kasulik. Ma olen nyyd mõned nädalad olnud iseennast intensiivsemalt leiutamas kui varem, see on huvitav kogemus. Mingis mõttes on kergem - ei ole sellist tunnet, et peaks muretsema, kas miski on piisavalt lahe, et seda endasse inkorporeerida, ma saan ise välja mõelda, mis on lahe. Ja see enda pideva ymberkujundamise võimalikkus yleyldse - eiei, ega ma ei leiuta nyyd seda tegelast, kes ma kogu kujuteldava tuleviku olla tahan. Ma leiutan seda tegelast, kelle nahas mul on tunne nagu võiks olla hea elada... näiteks yletalve.

Valik asjadest, mida ma hetkel vaatan, kas õnnestub päris peale tõmmata või vajuvad varsti jälle ära: jalgratas, kõrvaklapid (mitte mõlemad korraga), igapäevane jalutamine, yhiskonnaga paremini sobituv ööpäevarytm, KOOL! ja palju muud.

Ja kõik on nii vaikne...