Ma ei tea. See muidugi ei ole esimene kord, kui mul mõni postitus niimoodi algab, aga jah, seekord siis ka.

Ma ei tea tõesti enam, mida uskuda või arvata. Kahtlustada inimesi ehtsas lolluses? Suurushullustuses? Ma niiväga tahan uskuda, et inimeste sydametunnistused on puhtad, aga see tähendaks, et rumalad on umbes kõik ja mina ise lihtsalt naiivik.

Vastasel juhul peab jääma seisukohale, et ma ei taha sellises maailmas elada. Maailmas, kus igayhel on pea tagumises kambris must kastike, kuhu asjad panna saab ja kust neid kunagi välja lasta ei tohi. Maailmas, kus saab kuhugi jõuda ainult systeemisiseselt või vastikuid musti niidikesi tõmmates, no see ei ole lihtsalt minu koht.

On väga palju stsenaariume, mida võib konstrueerida, aga mitte ykski, mis ma välja mõelda suudan, ei seleta asjade niivõrd eriskummalist käiku.

Yks asi on veel, millest ma tahan rääkida. See on eluterve egoism, minu arvates hädavajalik omadus inimese juures.

Läbi aegade on peetud suurteks kangelasteks näiteks neid, kes aitavad teistel saada välja põlevast majast ja siis ise sisse põlevad, kapteneid, kes koos oma laevaga põhja lähevad ja vanemaid, kes oma laste nimel kõik annavad. Need on kenad legendid, mille abil õpetada inimesele altruismi. Samas peab ennast täiskasvanuks tunnistav inimene yhel hetkel avastama, et mitte kõik, mida väiksele lapsele julgustuseks öeldi, ei pea pärismaailmas paika. (Jah, ideaalis ei huvitaks kedagi, kuidas sa ymbritsevatega sobitud, kui sa oma tööd hästi teed, praktikas see päris nii ei ole ja yleni tätoveeritud inimene sageli igapäevatööle teenindussektoris ei saa.) Enamasti need ei ole täiesti valed õpetused isegi, aga neid tuleks mõõdukusega võtta.

Yks neid asju, mis mulle tundub, et kindlasti tuleb kasvades yle vaadata, on "anna alati sõbrale ka, lase teised uksest ees sisse/välja, ära mõtle ainult enda peale." Ma ytleks vastupidi - mõtle ennekõike enda peale, aga see, mis sul võimalik on, anna teistele. See kõlab niiviisi kirja pannes absurdselt kylmalt, aga võtab paar näidet: minuteada suurte haiguspuhangute ajal ravitakse esimesena arste. Sest kui tavainimene haiguse kätte sureb, siis sureb tema, aga kui sureb arst, surevad ka kõik need, keda ta oleks võibolla suutnud päästa. Kui tuletõrjuja põlevasse majja jääb, ei päästa ta enam kedagi, aga kui ta tunnetab oma piire, saab ta aidata teinegi kord.

See on otsapidi see, mida ma pidasin silmas selle all, mis ma eelmine kord viitasin - "Nii võib, aga nii ei ole ilus." Äärmisel juhul võib mõelda esimesena enda peale, sest muidu oleks veel hullem. Ma ei tea, kas see skandaal oli nyyd see äärmine juht, aga seda peavad asjaosalised ise oma hinges teadma.

Aitamises nii palju, et sa enam kedagi aidata ei saa, ei ole midagi head. Jah, see on kangelaslik ja ylev - aga selle eest maksavad jällegi ymbritsevad inimesed, kes sind aitama satuvad. Aitamises nii palju, kui endale häda tegemata võimalik, on rohkem arukust.

Mul on tunne, nagu ma peaksin ka kusagil võitlema, midagi paaniliselt kirjutada või välja mõelda yritama või vähemalt sebima. Kuidagi on aga asjadega nii, et ma ei tyki suurtesse vestlustesse-vaidlustesse kaklema, sest mul on tunne, nagu ma ei oleks selles väga osav. Artiikulaid ka ei kirjuta, homme saab isegi huvitav olema inimestega grupiettekannet ette valmistada. Ma siis vast kirjutan siia, mida ma arvan.

Need inimesed, keda tundub, et pea pool maailma näib syydistavat vaimses korruptsioonis ja hullemateski kuritegudes, on mu sõbrad. Ma saan aru, mida nad teha yritavad ja kiidan selle yldjoontes heaks. Ma ei tea, kas ma olen maailmast valesti aru saanud, kuid ma arvan, et Sirp peaks olema esimene ajaleht, mille võtab kätte kultuurist huvituv inimene tänavalt. Praegu see ei ole.

Ma tunnistan tagasihoidlikult, et ma ei pea ennast rumalaks inimeseks, aga pidasin vana Sirpi väga raskesti ligipääsetavaks trykiseks. Sellest jäi mulje, et see on - vabandage võrdlust - hallidest kontidest ehitatud kõrge torn, millest tuul läbi puhub, aga mis sellegipoolest kokku ei kuku. Säärekontidest, tuul puhub ja mängib suurte toruluude vilesid, suht õudne ulgumine on. Torni otsas on majake, kus elavad need inimesed, kes tegelevad Kultuuriga. Sinna juurde ei ole mingit asja, kuni sul ei ole vähemalt doktorikraadi mõnes humanitaarteaduses. Treppe ei ole, sa lihtsalt satud järsku torni otsas olema, kui oled saanud loetud piisavalt kultuurseks inimeseks. Siis sa ostad ja tellid ka seda lehte ja kirjutad sinna, kõik su sõbrad ostavad ja tellivad ja kirjutavad samamoodi. Võibolla on tuba seestpoolt õdus, aga alt maa pealt vaadates on ikkagi hallidest säärekontidest torn, millest tuul kurjakuulutavalt läbi vilistab. Ja võibolla seal ei olegi eriti tore olla, isegi teadjate arvates, kui mitte keegi enam pealikuks hakata ei taha.

See ei ole see, missugune peaks olema väikerahva kultuuri-nädalaleht. Sest kultuur on palju laiem nähtus kui see, mis sinna torni otsa mahub. Meil ei ole piisavalt inimesi siin maal, et erinevate inimeste erinevad arusaamad kultuurist saaksid igayks endale kuukirja lubada. Ja isegi kui oleks, mingit sissepääsu on ikkagi vaja.

Ma usun siiralt, et kui meid kõiki nyyd kiiremas korras ära ei sööda, võiks Sirbist saada trepp. Ega torn oleks senisenagi vähem õudne, kui selle ymber käiks... no näiteks kreeka sammastega ääristatud avar hele ja lai keerdtrepp, sisemises servas lõppematud raamaturiiulid, et oleks võimalik alati juurde uurida, välimises needsamasedki kreeka sambad, et alati oleks väljaspoole ka näha. Ja kõik, kes tahavad, saaksid mööda seda käia. Minna yles, nii kõrgele kui tahtmist on, tulla alla, kui tarvis. Kahe ja kahekymne inimese asemel endise torni tipus oleks kakssada ja kaks tuhat mööda seda yles ja alla käimas, igayks leiaks endale midagi. See oleks kaunis.

See on see, mida ma arvan, et võiks saada sellise asjaga. Ärge lihtsalt kohe päid maha võtke, noortel inimestel ei pruugi veel olla piisavalt pakse nahkasid, et oma teed edasi minna.

ja muuhulgas, mulle ka tegelikult eriti ei meeldi selle kõige paberi-tagamaad, ma olen täiesti nõus, et asjaajamise viis ei olnud ilus. Nagu yks mu ammune tuttav kunagi tavatses öelda - Nii võib, aga nii ei ole ilus. Ta ytles seda enamasti siis, kui ta pojad ebaviisakustega hakkama said ja see tundus mulle tark. Kui ikka hädasti vaja on, siis võib, aga ilus ei ole. Ma arvan, et kui asjadega on nii halvasti, kui oli, siis on hädasti vaja.

Elasin eilse syvamasenduse hämmastavalt kähku yle. Selle juures oli suureks abiks yks hea inimene, kes aitas reality-checkiga. Ega sellega on nii, et kui olla harjunud alati kõigest viimases järjekorras kuulma, siis arvadki, et on alati viimases järjekorras - isegi, kui tegelikult ei ole. Meenutati mulle ka, et vaadaku ma tõepoolest ikkagi seda, kus on jooned päriselt - ei ole nii, et ma olen kogu aeg ja ainuke väljaspoolejääja. Ma saan aru kyll, miks see error mind tabanud on - meelde jääb ikkagi see, kui mind ei ole, aga "kõik teised" on - samas see "kõik" on hägune yhik ja koosneb tegelikult erinevatest inimestest.

Enne uinumist sain siis lõpuks aru, mis mul häda oli-on. Et need asjad, mille yle ma kurdan, on ainult erinevad manifestatsioonid pärisprobleemist, mida annab ysna lihtsalt kokku võtta. Mul on vaja, et aegajalt tuletataks meelde, et ma olen kaa oluline ja hea ja väärtuslik. Et mind on vaja. Natuke rohkematele, kui ainult kiisudele, natuke rohkemana kui selle tyybina, kes tuleb meelde ainult siis, kui kord kahe kuu tagant on yhte või teist pisiasja tarvis kellelegi teisele teha anda.

Umbes kaks tundi on olnud tunne, et ma olen midagi olulist ära unustanud. ma tean, et ma mäletasin, mis see oli, siis kui ma yles ärkasin. See oli, et peab midagi tegema või kuhugi minema või millegiga hakkama saama, tänase päeva jooksul. Aga nyyd ma ei tea, mis see täpselt oli. Hirmus häiriv tunne on, aru ei saa sugugi, mis valesti on, ja kõik asjade korrasolemise checklistid on kordi juba läbi käidud ega aita sugugi. Noh, et söönud oled? Kohvi oled joonud? Kiisud on söönud? Ja nii edasi.

Lisaks on korraga soe ja hooliv olla, hästi õnnelik ja kõik on korras - aga samal ajal on uskumatult kurb ka. Vaatasin vanu pilte - noh, päris iga päev ei vaata neid ju - ja need tegid veel kurvemaks. Ja olid ilusad. Natuke nagu lein ärajäänud maailma pärast. Keeruline ja lihtne ja kõiksuguseid asju.

Sellel sarjal on kummaline kõrvalmõju, kuigi võibolla see on just nimelt ette kavatsetud. See paneb rohkem hoolima. Kõigest. Inimestest ymberringi, inimestest teises maailma otsas, asjadest, mis ei ole inimesed, aga ei ole ka asjad. Loomad näiteks.

Sellega seoses on mul järjest vastikumalt ootamatumalt kohutavamalt kurb, kui Küpsis jälle aegajalt käpaga annab, avastades, et see tore pai mis söögi juures käib, on inimese käest. Kyyned ja puha, need ainult kriibivad natuke käe ära, kyll see paraneb - aga iga kord teeb see mind nii uskumatult kurvaks. "Pisi, miks sa ei saa aru... Ma ei taha sulle haiget teha. Ma ei taha yldse kunagi, et sinuga midagi halba juhtuks. Näe, see on silitus. Miks sa lööd selle peale?" Ja nii edasi. Ma olen piisavalt arukas, mõistmaks, et ega talle ei pea meeldima - aga see viha ja vastikus ja hirm seal juures teeb haiget ikkagi.

Olen viimasel ajal vaadanud "Doctor Who"'d. Seda osa, mis 2005 hakkas eetris käima, vanadeni ei ole ennast veel viitsinud ajada. Parajasti olen 4. hooajaga pooleli ja peab märkima, et tegemist on kõige närvidelekäivama sarjaga maailmas - alati, kui ma tahan vaadata yhe osa, on tegemist kaheosalise jaoga, ja alati kui ma mõtlen, et peale seda osa peaks võtma ja midagi tegema, on yhe osa lõpp parajasti teise algus. ja alati, kui mul on aega et veel jupp vaadata, on lõpp täitsa tavaline rahulik lõpp. Kuidas see kyll niimoodi oskab :)

Olen saanud kolitud. Elan nyyd kesklinnas, Uue Maailma ja Tõnismäe kandi piiri peal. Yhtlasi on siin nyyd selline kord, et ma 10-16 umbes olen koolis, aga muul ajal võib ysnagi ette hoiatamata kylla tulla. (Helistades, et sisse saada.) Teed või kohvi saab vähemalt ikka juua. Esialgu on kõik veel suhteliselt segamini ja lahti pakkimata ja õigetesse kohtadesse panemata, aga see läheb sujuvalt korda.

Eile välja minnes avastasin, et vahepeal nõrgaks jäänud normaalsus on tagasi. Vahid taevasse tibuvihma poole ja naerad, sest elu on ilus ja kõik on nii, nagu peab.

Voh.