See on yhiskonna probleem.

Kui kogu aeg midagi ei kirjuta, siis numbrid kukuvad. Lugejanumbrid. Mitte et neid märkimisväärselt kuidagi oleks, enamasti kukuvad nulli lähedale sealt mitte-kõrgustest, kus neil on kombeks passida. Aga kogu aeg ei ole midagi kirjutada ja see on kõik mainimisväärt ainult seetõttu, et ma seda just alles nyyd täheldasin. Ei maksa arvata, et see kuidagi kurvemaks teeks, mkm, see on kenasti loogiline, et kui uut postitust ei ole, siis miks peaks vana aina uuesti yle lugema.

Aga mul on täna kena ja hea tuju. Kui ma ärgata otsustasin, paistis parajasti päike, peaaegu et köögiaknast sisse isegi. Siit akendest harilikult ei paista vist, isegi kui ta muidu väljas on. Ja palju teda nyyd ongi sel aastaajal. Köögiaknal istusid mu kaks kollast kassi ja olid veel kollasemad, sest päike. Mõlemad istusid samamoodi ja mõlemad vaatasid otsa ja olid kuidagi... portselankujukeste moodi. Nagu vitriinides seisavad.

Ma olen nyyd neljapäeviti inimesi kylla kutsunud. Alguses oli hirmus, äkki nad on kõik sellised liiga vaiksed ja kunagi miski ei tööta... Aga tegelikult on kõik toimunud õhtud olnud enam-vähem hiilgavadki õnnestumised. Sellised, et lähed vahepeal kööki seisma ja suu on kõrvuni, sest kõik asjad on lihtsalt... hästi.

Nii et ma olen vahelduseks parajasti nii õnnelik, et annaks seda kurbadelegi, endale jagub liiaga.

Kui muudkui päeval magada ja öösel yleval olla, juhtub kergesti, et jääd maailmasse omalaadselt yksi. Inimeste sumin on seina taga, see ei puuduta sind. Suhtlustsyklid sõpradega teevad ka midagi imelikku, eriti, kui ylejäänud siiski enam-vähem yhiskondlikus ööpäevas pysivad. See ei häiri mind hetkel, lihtalt märgin yles.

Häirivad hoopis igasugused pisiasjad - kui ärgata nii hilja nagu viimastel päevadel, ei kipu enam poodi jõudma. No ytleme kell kuus õhtul ärkad. Paar tundi võib veel aega kuluda, kuni inimese moodi lähed ja elu sisse tuleb, siis on kell juba kaheksa. Kui kohe päeva esimese asjana poe poole astuma ei taha hakata ka, mis sa sinna kella järgi lähed või, võib kell saada pool kymme enne kui sa oled välja mõelnud, et see või teine on otsas. Isegi kui pood on kaunis lähedal, tundub kuidagi jabur kaks minutit enne kymmet sinna sisse tormata, et osta oma piimad ja mis parajasti vaja. Ja mida lähemal pood on, seda jaburam on praeguse halva ilma juures tegelda ilmatu hulk aega sellega, et ennast piisavalt riietada - lõppeks ma ei lähe sinna ju viite minutitki ja kui järjekorda ei ole, võin kymnega tagasi olla. Sellele vaatamata tuleb otsida sokke ja kammida pea, kahmata kaasa kindad ja kilekott ning veenduda, et võtmed on mantlitaskus, mitte kylmkapi otsas, sest nii ei saa sisse tagasi. Jahmerdamist kuidagi liiga palju, et minna pisikesse poodi ja osta pakk piima oma sendikeste eest. Ja kuni selle yle mõelda, saab kell kymme täis ja siis on teada, kui nyyd yldse veel minna, siis suurde poodi, mis on kaugemal ja ilm on ikka veel halb ja kas on mõtet, äkki ikka saab hakkama.

Siis läheneb kell sydaööle ja tundub, et ikka ei saa ilma hakkama. Olukord on muutunud tyytuks ja rumalaks - samas täiesti tyhiseks maailma vaatepunktist. Inimene ei pea kell sydaöö saama kõrvalmaja kauguselt šokolaadi osta, nii põhimõtteliselt. Sest sel juhul peaks keegi teine inimene olema yleval ja nõus seda myyma, ja see inimene ei ole yldse kena olla. Siis ei jäägi yle muud kui viriseda ja olukorrast samas täiesti teadlik olles irvitada - no kes ytles, et ma pean kell hilja ärkama ja laisk olema.

Yhtlasi, kogu aeg on öö. Kogu aeg on pime, valida saab ainult laualambipimeduse ja laelambipimeduse ja kollase lambi pimeduse vahel, päikest nägin viimati kolm päeva tagasi.