Mängin järgmist arvutimängu ja avastasin just, et ma olen kaks päeva vist juba tegelenud erinevate koerasuuruste ämblike nottimisega. Avastasin selle, kui ma tegelesin parajasti vähemalt hobusesuuruse ämblikuga, mis ekraani ära kipub täitma ja yhtäkki liiaks osutus. Nii mulle kui mu seiklejatekambale, võimalik.

Ikka veel on kõik probleemid kõigi probleemid, need said selleks kuulutatud eriti elegantse liigutuse korras, kus yhiskonnaga on hästi, kui inimestel on vähem probleeme, sest siis inimesed toimivad paremini, järelikult toimib siis yhiskond paremini ja kõik probleemid peavad olema yhiskonna probleemid. Ja järelikult on see inimene, kes hoiab oma probleemi perse vahel ega hinga sellest poolt sõnagi (aga ära ka ei lahenda) yks sitapea, sest yhiskonnale kahjulik.

Praktikas aga ei ole ma mitte midagi mõelnud juba jumala jupp aega ja olen peamiselt olnud kogu aeg väsinud ja kogu aeg ylemaganud. Nyyd olen ma lisaks hetkel veel kurb ka, erilise maiguga lootusetus tuli peale, samas ma mõtlesin juba ammu, et millal siis see kohale jõuab.