Arvutimängud ei neelanud mind siiski lootusetult alla. Viimatine ettevõetus ei tulnud peale yldsegi normaalselt, selles mõttes, et kuigi ma tahtsin sellesse sukelduda, ei läinud see korda.
26. veebruar 2014
12. veebruar 2014
Olen eepilisusest kergesti mõjutatav. Teate kyll neid stseene, eriti filmides, mis on otse tehtudki selleks, et silma paista. Lahingute algused, maastikuvaated, kangelaste pärgamised keskväljakul ja kõik muu seesugune suurejoonelisus kisub vähemalt minul Igal Kurradi Juhul pisarad silma, isegi siis, kui enne seda hetke ei ole suutnud teosesse sisse elada ja kipun kella vaatama. Ja tegemist ei pea olema filmiga, mäletan sarnaseid emotsioone nt Griegi "Hommikumuusika" esmakuulamisel ja Wagneriga seoses.
See läheb filmi nautimisest tegelikult veidi kaugemale ja tuleb lähemale - tegemist on sama emotsiooniga, mida olen sattunud kogema rahvuslikkusest pakatavatel massiüritustel. Paar korda. Aga kui ma vaatan mõne teise riigi Suuri Rituaale, näen samamoodi, et seal on see sees ja olen kade: "Miks meie nii mäekõrgused ei ole?" Sageli tehakse nimelt paremini, uhkemalt, kaasahaaravamalt - "Mul on hea meel, et ma eksisteerin maailmas, kus midagi nii cooli on välja mõeldud." Usun salaja, et (eriti) rahvusriigile tulevad need emotsioonid vähemalt kohati kasuks, kinnitavad yhtsust yle kõigi jaoks, kes tahavad. Ja teevad seda kyllalt ohutult, nt. laulupidu, samas mumeelest jättes piisavalt ruumi ka nendele, kes on otsustanud seekord seda emotsiooni vältida: kes ei taha, ei pea ju osa võtma, vaatama. Pelgalt leheuudis, isegi rahvahulkade pildiga, jääb natuke nõrgaks.
Ega ma tean kyll, et filmides on selle esiletoomiseks ilmselt kasutuses täpselt paika pandud visuaalkeel ja igasugune formaat - valemi järgi, natuke seda, natuke seda, siit nurgast midagi millega ennast seostada, sealt vihje Teisele ja mis kõik edasi. Korraga on piinlik - selline lammas olen! - aga siis enam ei ole ka - mulle meeldib lubada meelelahutusel seda endaga teha. Ma ei ole kunagi yritanud mustkunstitrikke meelega läbi ampsata.