Ma nyyd ei oska kohe ollagi.

Mul on tunne, et sellest on sa-jan-deid kui viimati nii põnevpõnevalt ärev olla oli. Eilse päeva märksõnaks võib öelda "paigalpysimatus" ja selles, kuidas kogu aeg oli vaja liigutada kasvõi ainult varbakesi, on yhe muulaadse kogemusega midagi yhist. Ainult et kui terveks päevaks sellist tunnet jätkub ja vahepeal on vaja elu elada ja asju teha, ei saa sugugi kylma rytmise muusika järgi tantsima hakata.

Siis tuleb ärevust kuidagi teisiti maandada, otsides näiteks kylajutte taga või närviliselt edasi-tagasi kõpsutades.

Nii tore. :D

Mõnikord on lihtsalt kurb ja vilets olla. Pea ei kidise probleemidest, toitu on saanud nii keha kui vaim, tuba ei ole kylm ja kõik inimsuhted tunduvad kah korras olema, aga yhtäkki tuleb kurb peale. Nii kurb nii kurb! Ainuke asi mida tahta, on ennast edasi-tagasi kõigutada ja iniseda oma kurbtusest, aga see ei ole ka suuremat mõistlik. Harjumuspäraselt saaks niiviisi nutta ja korrutada endale kõiki neid katkiseid mõtteid, mis kurvaks teevad parasjagu, aga mõtted on täitsa terved ja nuttu pole ka kusagilt võtta. Harjunud huvitavad asjad kaotavad oma meelelahutuslikugi väärtuse ja enesekindlust tõstvad tõsiasjad on eneestmõistetavalt tõsilikud, kuid ei aita. Veider.

Mul on probleem. Probleem koosneb umbes sellistest elementidest:
*nõrk isiklik arvamus
*vajadus iga arvamust põhjalikult loogiliselt kaitsta suuta
*infokyllus
*raskused olulise ja ebaolulise eristamisega

Probleem väljendub praktikas selles, et ma lähen närvi ja ebakindlaks hetkel Ukrainat puudutavas. Mulle meeldivad osad asjad, ei meeldi sugugi mingid teised asjad, ja ma näen igasuguse võimaliku enda arvamuse kohta umbes väga mitut argumenti, miks ma peaksin arvama teisiti. Vaatan, kuidas inimesed vaidlevad ja räägivad selle yle ja avastasin ennast just kahes erinevas vestluslõngas nõustumas kahe erineva seisukohaga, mis tunduvad jäävat eri pooltele ja käivat yksteisele justkui vastu. Mõlemal puhul on tegemist inimestega, keda ma isiklikul tasandil teatud määral austan. (Peaaegu et jagatud lojaalsuste kysimus, taevad tänatud, et ei pea päriselt valima!) Mõlemad on, niipalju kui ma mõista oskan, sisemiselt terviklikud ja loogilised, kumbki ei räägi iseendale vastu. Nende lähteinfo on mingil määral erinev, aga kuidas ma saan formuleerida enda seisukoha, kui mul ei ole aimu asjassepuutuvatest rahvusvahelistest seadustest või erinevate infokanalite neutraalsusest-mitteneutraalsusest?

Emotsionaalselt ma tunnen, et peaks midagi arvama. Sest mulle läheb korda. Miskipärast on maailm aga otsustanud, et ilmaski ei saa miski olla lihtne ja mustvalge.

Ma olen oma probleemi endale ise valinud. Ma ei taha, et maailm oleks lihtne ja mustvalge, ma usun, et info ylekyllus on parem kui piiratus... Ja et inimesed kas suudavad või õpivad sellistes oludes paremaks. Mis ma siis virisen? Vast mul on lihtsalt tunne, et ma ei ole valmis.