Just proovisin kokku ja selga kõiki olemasolevaid kostyymijuppe. (Sest ma lõpuks võtsin kätte ja tegin särgivarrukad yhepikkuseks, noh.) Ja kuigi peamine pluus-objekt on endiselt planeerimisfaasis (isegi lõiget ei ole veel joonistanud), nägi asi juba hea välja. Võibolla peab siiski pykse ka veidi ymber tegema, ned on sellise varuga valmistatud, et neisse mahuks vist kaks mind sisse. Tulemuseks on muidugi ka kenad laiad sääreotsad, mille saab saabastesse panna ja mis lähevad sedasi sobilikult puhvi.

Aga proov tehtud, ega ma ei jää oma kostyymiga istuma, see on raske ja palav ja särk ei kannata istuvat asendit meelsasti. Saapad on kah talve omad, ma ei kujuta ette, kas ma yritusel ära ka sulan. Selle asemel istun arvuti ääres maikaväel, praegu on ju kuumad ilmad, kes mind keelab? Mõtlen, et see vihm vist jäi järgi, miska saab vanaemale kylla minna... Aga enne tuleb juua see tass kohvi lõpuni (ja nii edasi.).

Ikka veel on maailmakandvalt hea.

Kirjutan siia postitamise lehele jõudmiseks alati oma brauserisse tähekombinatsiooni blo. Mis on peaaegu nagu blää, mis on just see, mismoodi mul olla on. Ei, õnnelik ja rõõmus ka, ja kõike seda. Aga kuidagi... Blää. Ma ei ole midagi mõistlikku teinud ja isegi ebamõistlike asjade (arvutimäng, yhiskonna arvates) tegemise asemel passin ma niisama ja löön aega surnuks. Maailm on vaikne mu ymber, sest inimesed on linnast ära, muudkui ja aina. Soe on ja suvi on, mis nad siin ikka passima peaksid. Ma ise passin, sest... Ma ei olegi kindel, miks. Nädalavahetusel oli töö, see oli passimiseks hea põhjus, vajadus asju teha ja teisi asju ette valmistada ja yldse on ka kyllalt kena põhjus, aga.

Vanaema on haiglas. See vanem neist kahest, mis ta on nyyd, 97? Kopsupõletiku sai endale kylge kuidagi imelikul kombel, nyyd on juba nädalakese seal olnud. Käisin teda eile vaatamas, tal on igav. Lihtsalt igav ja tyytu haiglas passida, nii et ta tegeleb aktiivselt sellega, et terveks saada. Kõige hullem enam ei olnudki, ainult nõrgaks on jäänud. Ei jaksa enam hästi voodist yles saada, niipalju, kui ma aru sain. Mitte, et siin imestada oleks, kõigega arvestades, aga siiski. Eks ta harjutab ja pyyab, vahelduse mõttes ei ole selle haigestumise juures yhtegi minekujuttu, mis teeb mulle rõõmu. Vahest ta on otsustanud, et kui nii kaua juba elatud ja kõik need õudused vastu peetud, mis varem on juhtunud, siis kopsupõletik teda kyll murdma ei pea. Kadestamisväärne.

Ja mul on selle asemel ainult blää.

Peatykist mina ja vihm: Istun siin kenasti kahe lahtise aknaga, vaatan, taevas tume, myristamise hääli kostab ka juba... Kui lõpuks ladistama hakkab, vahin krillis silmadega õue ja olen vihmaõnnelik. Ometi veidi värskem! Lõpetab vähemalt korraks selle äikseeelse umbpalavuse, mida ma juba mitu päeva tajunud olen! Rõõm! Hullumeelsus! Lõpuks kostab kusagilt kahtlane naksatus-krapsatus ja mulle tuleb meelde, et mul laseb ju läbi. Minutid valget vihma olid mulle kööki pisikese järve tekitanud. Ei suurt hullu, ämber tilkuvale kohale alla ja ylejäänud põrand kuivaks, linoleumiga ei juhtu midagi, aga piinlik hakkas kyll. Ma ju _tean_, et sealt läbi sajab ja mulle ei meeldi sugugi, kuidas mu kaldus põrand suunab veenirekese diivani alla ja taha - kus tal on mõnes teha kõike kurja, hallitada või määndada või mida ta parajasti soovib.

Mõned päevad tagasi avastasin, et praeguste ilmadega on öine linn lihtsalt imeline. See lõhnab ja ei ole tapvalt kuum ja seal ei ole liiga palju inimesi ja... Nyyd olen kahel järjestikusel päeval tegelenud enese öise poolaktiivse liigutamisega, eile harilik pikk jalutuskäik, täna pool tunnikest rullikatega mööda kohalikku linnajagu. Seda tänast peab kahtlemata kordama, vähemalt kuniks ilma jagub, võibolla kauemgi. (Vaatasin yrituse pilte ja ei olnud oma figuuriga yleni rahul, paarist kohast võiks paari sentimeetri jagu kaunim olla, mitte et ma sellel teemal midagi suuremat ette võtta viitsiksin.)

Yritus oli lihtsalt suurepärane. Yleni. Hea kyll, peaaegu yleni - vihmasadu sel ajal, kui ma telki tahtsin kokku panna, ei olnud maailma kõige toredam asi, aga see oli nii väike häire, et kuulub unustamisele ja andestamisele.

Kui algusest peale, siis: pakkimiseks oli lõpuks aega umbes 15 minutit - kogu aeg oli aega ja oli aega, kuni enam ei olnud. Suure kiiruga unustasin kaasa võtta mõne varrukatega asja ning raha, millega maksta. Juba autosõidu ajal kadus ära suurem osa lõpuks ikkagi uuesti alanud närveerimisest (aga mitte päris kõik).

Telgi panin lõpuks pysti samahästi kui yksinda, umbes kolme pealtvaatajaga. Seejärel tegelesin seltskonda sulandumise ja elu nautimisega, uute tutvuste loomise ja ettekannete ja kõige muuga. Ilm oli suurepärane, täpselt mitte liiga palav, inimesed parasjagu nii sõbralikud et normaalne oli (liigne sõbralikkus on ka ebamugav, kui võõras olla!), kõik sujus ja sujus ja sujus. Inimene, keda ma paar postitust tagasi kartsin, tuli kyll kohale varem, kui ma eeldasin, aga ma ei puutunud temaga sugugi kokku, nii et selle poolest oli ka kõik korras. Mõni, keda mina tundsin, ei tundnud mind esimese hooga isegi ära, nii et ma rahunesin ka selles mõtte täiesti maha. Ainuke yhik ebamugavustunnet tekkis see hek, kui ma otsustasin sauna minna ja esimese hooga oli selle juures ainult meesterahvaid (samahästi kui kõik samahästi kui võõrad). Mõtlesin, et hea kyll, ma olen natuke kuse selle asjaga ja toon ära oma bikiinid, ent selleks ajaks kui ma tagasi jõudsin, oli seltskonnaga liitunud ka naisi, nii et saatsin oma põdemised kukele.

Öösel leidsin, et teinekord peaks ikka vaatama, kuhu täpselt oma telk yles panna, telgipõhja all oli ebamugavas koguses ja konfiguratsioonis oksi, juurikaid ning käbisid (need saavad mugavad ka olla, kui nad õiges kohas on, muhud ja lohud kehaga sobituvad). Ärkasin vist veidi hiljem kui soovinuks, aga ilma ei jäänud ilmselt millestki. Nii tore on, kui yritused arvestavad sellega, et sihtgrupi hommik ei pruugi sugugi olla kell 8.

Lõunasöögiks oli palju pahandusi tekitanud siga, aga ta oli väga maitsev. Kunagi pärastlõunasel ajal hakkas korraga toimuma mitu asja, mille vastu ma huvi tundsin - mälumängust oleksin tahtnud lihtsalt huvi pärast osa võtta näiteks, ent olin muude asjadega hõivatud. Terve õhtupoolik kulus aga rollimängu juures kiibitsemisele (ja ajuti inimeste lahkumise tõttu mängimisele). Siis oligi juba öö. Mis kell ma lõpuks telki ära kukkusin, ei ole kindel, kyll aga sain järgmine hommik tuvastatud, et ära kukkumine oli olnud äärmiselt kapitaalne.

Oma pyhapäevase kell 1 ärkamisega ma rahul ei olnud, see võimaldas kaugelt liiga vähe hommikut ja sotsiaalsust, sest sellal, kui ma enesele kohvi nikerdasin, käis ettekanne, ja peale seda tuli telk kiirkorras vihmasajus maha võtta ning ennast autole pakkida. Ilmselt oleks olnud võimalik lahkumisega viivitada, aga ma ei tundnud ennast piisavalt sotsiaalsena, et mõni hilisem autokoht välja rääkida. Sõidu magasin nagunii maha ja nägin koju jõudes hirmsat vaeva, et silmad vähemalt poolmõistliku uneajani lahti hoida.

Rõõmus ja õnnelik olen siiski, ent tabasin selle postituse kirjutamise ajal ära, et muljeid kirjutada ma ei oska. Tekst siin ei anna edasi pooltki minu suurest õnnelikkusest ja magusast rahulolust kõigi asjade käiguga.

Praeguseks tundub, et mu ettepõdemised on kõik ära põetud ja meel maha rahunenud. See on teretulnud tunne, hakkaski ära tyytama. Nyyd saab rahulikult edasi elada :D

Samas oleks endiselt teretulnud mingilaadne vaheldus asjaolule, et ma avastan ikka veel mingeid asju noormehe juures, mis tekkitavad emotsiooni. Pidev pisivaimustus kujul "Niiäge! Maeivõi!" väsitab vast mingid emotsiooniotsikud ära ja kui aus olla, tahaksin ma taas mõtlemisvõimeliseks hakata. Samal ajal on ikkagi yletamatult cool, kui asjad juhtuvad minupoolse inputita minema just selliselt, nagu mulle meeldib; või playlist, mida sa ise kokku ei pannud, koosneb praktiliselt eranditult lugudest, mida sa oled alati armastanud kuulda, kuid alati ära unustanud.

Harjumatu on niisama lihtsalt positiivses meeleolus olla.

Ainult kaks väikest asja: esiteks, päevitamine teeb endiselt uniseks; teiseks - kesse kyll tuleb nyyd ja mu (vaest, valutavat? mitte kõige hullemat) selga määrib...

Eile oli hea päev. Kohe algusest peale, hommikust saati. Normaalsel ajal yles, õigeks ajaks tööle... Terve tööpäeva oli helge ja õnnelik tuju, osalt niisama, osalt selle pärast, et on raske mitte olla õnnelik, kui su kohta pisiasju mäletatakse. Ja päike paistis ja yleyldse, kaunis ja turvaline ja vaimne kallistus. Tööpäeva lõpp, uks kella pealt kinni ja sama kella pealt heliseb telefon, ma tulgu ja olgu. Läksin ja olin, kuni jooksvalt jõudis kätte kell täna hommik ja inimlik aeg. Ainult ylevalpysimise jaks sai otsa umbes täpselt selleks hetkeks, kui ma koju jõudsin (ja polnud ka ime, juhul kui ma öösel magasin, oli seda kõige rohkem vast viis minutit). Isegi enesetunne ei ole kõige hullem, kui väsimus kõrvale jätta. Ainult kurgukipitus, mis tuleneb kas sigaretikestest või õhukuivusest või kes-teab-millest.

Mulle ikka meeldib mõelda, et ma saan aegajalt hakkama viidetega, millest mõni saab aru, ent suurem osa ei saa. Mitte salalikkuse pärast, vaid just seetõttu, et viited on seotud konkreetsete olukordade, sõnade, naljadega, mis on loomuldasa liiga väiksed, et neid "peo aruandes" edasi jutustada. Kõige parem on muidugi siis, kui nende kaudu on võimalik fb-laadses keskkonnas astuda dialoogi, mis on olemas ainult selle pidajate peas.

Umbes pooltel juhtudel, kui ma ise midagi jagan või seinale riputan (eriti seda!), on tegemist reaktsiooniga, kommentaariga kujuteldavatele vähestele valitutele.

(Samal ajal ma annan endale suurepäraselt aru, et ma võin ju ette kujutada oma peeneid vihjeid-viiteid, ent tegelikult onenamasti ilmselt tegemist kõige läbipaistvama diskursusega yldse ja kõik, kes saavad vähemalt kahte ajurakku kokku hõõruda (mis jäle toortõlkeväljend!), saavad suurepäraselt aru, mida ma ytlen.)