Öeldakse, et headest aegadest on raske rääkida. Mul on viimasel ajal kyll keeruline leida, millest ja kuidas kirjutada - järelikult head ajad? Eks natuke justnagu on ka, või vähemalt ei ole silmatorkavalt halb.

Hing valutab aegajalt, täpselt selle positiivse-negatiivse emotsiooni piiri juurest. Selle vastu aitab hulk asju, mis ma kindlaks olen teinud, enamasti on vähemalt yks paljudest mõistliku ajaloksu juures kättesaadav.

Kunagi lähipäevil peaksid kassid natukeseks mu juurde tagasi kolima - või kas tagasi on yldse õige sõna, kui nad siin korteris olnud ei ole. Igastahes minu punased ja minu juurde ja ajutiselt. (Lõpptärmin on olemas.) Korter ei ole veel yleni kassikindel, paraku. Suurem ruum, palju rohkem võimalikke nurgataguseid, kuhu pugeda.

Ajaviiteks käin aegajalt yhe päeva kaupa erinevaid töösid tegemas. See aitab pead veidi paremas korras hoida ja toob ivake sisse. Tegelikult pikemas perspektiivis pole sellest midagi kasu, aga see... noh, see võimaldab vaadata pikemat perspektiivi. Muidu on liiga halb, et mõelda.

Mingi ilge hunnik asju ja yritusi on vahepeal toimunud ja läbi muljetatud saanud, nii et neist polegi midagi mainida.

See-eest panin ma just arvutiekraanilt jooksva värvilise pasa enese kohendamiseks kinni, nõjatusin mugavalt diivani seljatoele, sõrmed kuklale, ja leidsin iseeneselegi hämmastuseks, et ma olen tegelikult päris rahul. Korraks - aga korraks on kõik, mida tahta saab, ja korraks on palju rohkem kui yldse mitte.

Mu kohvi pealt on piim ära jäänud. Piim sai yks hetk kodust otsa, ja kuna mind oli tabanud laiscuus contides, jõin kohvi ilma. Leidsin, et pole häda kedagist, nii täitsa võib. Ma ei tea, kas see on millekski hea ka, mustalt juua, spetsiifiliselt. 

Jooksmine on kylge tulemas. Mingi kaks nädalat on saanud samahästi kui iga päev hästi natuke joostud. Tulemus on, et jooksmine a) ei ole enam võimatu tegevus, ja b) kere on jooksmise ära õppinud. Mõned päevad tagasi avastasin viimast lõigukest läbides, et jah, nii saab kyll liikuda. Saab liikuda sellise... pea-aegu hundisammuga. Ma ei usu sellesse avastusse veel väga hästi, ei taha suure hurraaga yle pingutada, seetõttu ei pikendanud selle peale ka oma ringikest. Võib märgata, et vahemaadest rääkides kasutan diminuitiive - see tuleb sellest, et ma tegelikult ei jaksa veel suuremat: ring, millega ma alustasin, võttis tol hetkel aega neli ja pool minutit. Palju kauem ei oleks jaksanud ka. Praegune oli midagi seitse minutit. Mis on mõnes mõttes peaaegu kahekordne jaksuvahe kahe nädalaga, aga samal ajal ikkagi väga natuke. Eesmärgiks ei ole ju kohe tulemusi saada, eesmärgiks on saada endast inimene, kes saab, põhimõtteliselt, yhe fyysilise koormuse variandina, jooksmas käia. Pikema aja peale võiks sellest võhma juurde tulla.

Materjalid said eile trykikojale saadetud. Ma tean kyll, et ma kipun hetkel iga väikse avaldamis-suunalise sammu peale yliväga yle reageerima, aga see tundub lihtsalt nii ääretult uskumatu. Nagu ma mõnele juba ytlesin: kui mul viimaks mõni eksemplar käes on, siis mind peab ilmselt jalgapidi sangpommi kylge siduma, et ma päris õhku ei tõuseks. 

Kassid tulevad natukeseks tagasi veidi aja pärast. Nad on sattunud kodudevahelisse logistika-auku, nii et veedavad paar kuud siin. Minu tupsud! Enne tuleb muidugi koht enam-vähem kassikindlaks vuntsida - toataimed ja muu selline. 

Kõik on kuidagi hästi, mis on kummaline. Võrreldes nädalataguse? ajaga, kui korraks oli kõik jälle väga halvasti, ei ole tegelikult muutunud mitte midagi, aga nyyd on selle nimi miskipärast "hästi". Arusaamatu, aga kurta pole ka kena.