Niisiis, ma käisin sel nädalavahetusel larbil. Seda ei ole ammu juhtunud, aga võibolla hakkab tihemini juhtuma, sest tegelikult oli mõistlikult tore.

Täiesti ebamõistlikult tore oli aga see osa, mis oli otse peale mängulõpuhõiget - kuna mängule oli organiseeritud soomuk, pakuti tol hetkel kõigile soovijatele võimalust sellega veidi ringi sõita. Alguses, eluka katusel, kus ma passisin suunal sinna, oli ysna harilik traktorikasti teema. Võibolla veidi kiirem, võibolla veidi äkilisemad pöörded, aga noh, normaalne. Suunal tagasi õnnestus mul seista kõrvalistme seljatoel ehk pehmelt öeldes sõiduvahendi vööris. Seekord võttis juht hea tee tõttu kiiruse yles, kõik raputused olid suured ja mõjuvad (pehmenda neid põlvedega, kui sa pysti seisad!) ja otse loomulikult nautisin ma seda kõige täiega. Klassikalise "maha tulles on jalad nõrgad"-tundeni, ja selle natukese, mis mul tuli laagripaigani kõndida, veetsid mu silmad ilmselt pahupidi. Nii Äge!

Muidu... vahis oli pidevalt vaja konutada. Kahel juhtumil sain ka mina otsesemalt lahingulaadset olukorda - korra missioonil käies, mis osutus varitsuseks - pyssitoru soomuki pisikesest aknaaugust välja ja kui valli tagant paistis pea, siis tuld, et ei paistaks, hiljem uks otse kastivirna ees lahti... ja kohe 'kuulihaav' jalas. Muidugi me ei saanud neid kaste kätte ja tyhjad olid nad selleks ajaks juba pealekauba. Sõitsime minema lahtise uksega, sest sellega oli väga kiire. Teisel korral oli tegemist terava lõpurynnakuga, kus ma suurema osa ajast olin niiöelda teine kaitseliin sissepääsu juures, aga päris lõpus õnnestus mul ilmselt olla viimane surnu.

Võib öelda, et ma saan aru, miks inimestele konkreetne, kahjuks selle mänguga lõppenud seeria meeldis.

Vead või miinused, mida ma nimetada oskan, on kõik puha enda syy: väga ebaõnnestunud rõivastuse valik, kostyymiga oli õhtul kylmavõitu, päeval aga jube palav, ning kaval seljakotikesetrikk osutus mõttetuks, kuna seda tagi all hoides oli sealt ysna keeruline midagigi kätte saada. Pidevalt vahis passimine jällegi... noh, kordagi ei öeldud spetsiifiliselt minule, et postile sinna. Läksin seda tegema, et ma yldse midagi teekisn ja see tundus tegelaseloogiline, paraku aga olid vahipostid see osa meie militaarjuhi valdkonnast, mida ta ära unustama kippus. Poleks vahti pidama läinud või oleks otsustanud, et see on tyytu ja mõttetu ning tulnud ära, oleks ilmselt rohkem põnevust saanud. Samal ajal oli ysna pelutav olla tegelikult päris nähtavates toonides riides ja esimest korda sellisel mängul hulga ajateenistuse läbinud ja mitmemänguse kogemusega meesterahvaste seas, kõik kenasti metsameigi ja militaarse välimusega varustusega. (Selle, et ma mõnda aega kaalusin oma laiguliste selga ajamist, võib kõrvale jätta - parajasti kehtiva vormi osadega oleks punkt yks olnud halb toon ringi lasta ja punkt kaks on need miskipärast siiski pigem ebamugavad ja eriti pyksid piiravad mu liikumisvabadust märkimisväärselt.)

Arvasin kyll, et jõuan kodus tassi kohvi joomise järel ka mängu järelpeole, seda enam, et see ei toimunud minust yldse liiga kaugel, aga pidin tõdema, et olen liiga väsinud. Väsimus kandus tänasesse päeva yle, avastasin ennast yks hetk lõunauinakut tegemast. Oli päris hea mõte tingimata ka tänane päev vabaks nuruda. Homme jälle tööle, kena 12 tundi, õhtul kooserdad koju ja vajud magama. Seda rytmi olen hoidnud juba nädal aega, neli nädalat on veel ees. Tegelikult on kyllaltki kena, et vahepeal peab regulaarselt kuhugi mingiks kellaks jõudma ja mingeid asju tegema.

Sain mõne päeva eest võrku tagasi. 

Endiselt ei viitsi suurt midagi teha, aga loodan, et sellega hakkab yks hetk paremaks minema.

See hetk, kus mitte kellelegi ei tohi rääkida sellest, kuidas sa ennast tunned, sest neid ei tohi sellega kokku teha.

Täna on jälle yks kurb olemise päev. Ei peaks, aga on: umbes ainuke mõte, mis pähe mahub, on "Sellele ei ole olemas õnnelikku lõppu." Mis on selgema pilguga vaadates tõsi vähemalt sel tasandil, et lõpud, päris päris lõpud, ei ole pea kunagi õnnelikud. Viletsad asjad lähevad paremaks vähehaaval, nii et lõppu ei ole olemas, ja heade asjade otsasaamine, mis lõpp definitsiooni poolest justkui on, ei saa jällegi olla õnnelik.

Istun ja vahin enese sisse niisiis, mõlgutan kurbi mõtteid ja piserdan omaette. Põhjuseks võibolla ainult see, et olen liiga kaua enese naba vahtinud ja ennast ise nullist kurblikuks mõelnud. Vastik.