Kirjutaks siis vahelduse mõttes siia. Peale rohkem kui tervet aastat erinevaid arenguid.

Mul oli uskumatult tore nädalavahetus, aga... Miskipärast ei kaalu päikesetõusu aegsed udud, allikas metsas ja uued huvitavad inimesed yles mu teatavat sisemist... errorit.

Viimased paar nädalat on olnud tunne, et ma teen liiga palju halbu otsuseid. Olen justkui kaotanud midagi olulist oma mina-olemisest - teatava empaatiavõime näiteks. Inimesed on rohkem 'minu jaoks' kui ymbritsevad põnevad loodusnähtused iseeneses ja ma pean seda negatiivseks arenguks. Palun neilt kõiksugu asju ega oska nende vastu kena olla enam õieti. Lahtised otsad muudkui jäävad lahtisteks ja jälle ei saa midagi tehtud. Kahtlustan, et selle nimi on tagasi hiiliv depressioon.

Vastukaaluks on mul noormehega tore. Me ei yrita koos olla klassikalisese mõttes, aga oleme seda kuidagi palju rohkem välja arendamas. Tekkimas on see osa "suhte kolmnurgast", mida inglise keeles commitmendiks nimetatakse. Pikk perspektiiv. Nagu, täiesti pikk. "Ja siis me oleme tudivanad..."-pikk. "Aga tead, me peaksime selle [maja] tõepoolest ehitama"-pikk. Võtta koos ette nii mastaapne projekt on siiski midagi, mida teevad abielupaarid umbes - ja meil on veel veider, kui ma uurisin, kas mul võiks tema juures yks hambahari vedeleda, sest kipun nii sageli õhtuti sinna jääma, et see oleks lihtsalt hygieeniline. Me oleme arusaamatuid ja peaksime ennast veidi paremini välja defineerima, aga see, et ta selliste väljaytlemistega hakkama saab, teeb mu hinge rõõmsaks.

Peamiselt... ma ei tea, kas ma suudan ennast koolikoormuse all elus hoida, kui see nyyd sygisest peale hakkab. Või noh, elus ju ikka, aga toimimas ka. Olen võtnud, et hea kyll, diagnoos on selline, ma siis teen veidi vähem, ei proovi pöörata elu täisnurga alla et võimalikult kiiresti vastata yhiskonna standardile, vaid suunan seda lihtsalt vaikselt sinna poole, et yhe aja pärast vastaks. Aga kool saab olema kõige raskem asi, kõige rohkem pealehakkamist ja tegemissuutlikkust vajav asi alates ajast juba mitu mitu aastat tagasi. Seda ei saa hästi teha nagu Toots - et tee siis vähemalt pool. Ei, kõik tuleb teha.

Imetlen inimesi, kes suudavad käia tööl/koolis ja leida peale seda veel õhtuti aega hobide jaoks. Või mitte aega, aga jaksu. Ma suudan teha umbes yhe asja korraga päevas. Väga heal päeval kuni kolm asjalikku asja, aga need ei ole kunagi tööpäevad. Tööpäevad, niipalju kui neid on, on 12 tundi pikad ja nende jooksul ei saa mitte midagi muud teha kui tööd. Ja hobid muudkui vajuvad käest - nii palju asju on, mida ma tahaksin teha, mis on pooleli ja mille tegemine pakuks mulle palju rõõmu, aga tundub, et pealehakkamine on piiratud ressurss. Tööle kohale jõudmine vähemalt ei nõua seda enam.