Ema, ma vihkan sind. Ma ei saa aru, miks maailm on nii ebaõiglane, et sina vana joodik saad elada endiselt koos oma armastatud mehega valge aiaga aedlinnamajas, ja mina, kes ma ei ole selles kuidagi syydi, pean kodust ära minema. Oma kodust, kus mul on samapalju õigust elada kui sinul, oma kalli kassikese juurest, kuhugi kesklinnast kaugele. Ja siis sul jätkub taktitundetust sel ajal, kui ma olen pooleks tunniks koju pesema tulnud ja yle nädala aja teda uuesti näen, hõigata rõõmsalt teisest toast, et minu puudumisel käib ta nyyd sinu sylle ja kõrvale magama.

Sina jood samamoodi edasi, sul on ykskõik või hea meel. Mina kui vist veel veidi tervema mõistuse juures inimene lähen kodust ära, sõprade-tuttavate hoole ja armu peale elama, et ma sind kogemata maha ei lööks järgmises vihahoos. Raske ja halb ja kahjulik on elada niimoodi, et pidevalt peab ennast pingutama, et jälle kontrolli ei kaotaks. Terve maja õhk on pinget täis ja isegi, kui ma olen oma toas, pean ma pidevalt silmas pidama, kelle sammud kuhu läksid, kui valjusti uks paukus ja sadat muud detaili, et aru saada, kas sa oled oma 95-aastasel emal nägu täis sõimamas ja kas teid peab lahutama ning rahustama tulema. Ei ole normaalne saada magama alles kell kolm ja neli öösel, sest varem ei saa - varem on altkorruselt kuulda tylisid ja näägutamist. Sul on selle peale ainult yhte öelda: "Ära siis kuula!" Hea rääkida, aga muusika, mis on piisavalt vali, et tyli aimduski summutada, ei lase teha mitte midagi muud kui istuda lärmi sees.

See ei ole õige, et sa saad selle kõige juures täpselt samamoodi edasi elada ja mina peaksin kodus elamiseks ilmselt mingeid rohtusid võtma hakkama. Ma vihkan ennast selle mõtte eest, aga ma tõesti tahaksin, et sa ennast lõpuks surnuks jooksid. Mida varem, seda parem meile kõigile.

Isegi mu õeke, kes selle kõige juures elama ei pea, suudab seda olukorda vaid umbes päeva välja kannatada, enne kui teravaks muutub. Kas sa seda tõesti tahad meile kõigile?

Mul on praegu väga halb olla ja ma võiksin sind kyllap edasi syydistada, kõigi enda ja maailma probleemideni välja, aga see ei ole õige. Need siin on vähemalt asjad, millesse sa saad otseselt midagi parata. Joomist maha jättes.

Ilma soojade tervitusteta,
kahjuks endiselt sinu tytar.

Kuidas diagnoosida iseendal kevad:

maailm muutub yleni ja läbini absurdselt kalliks.

Kuidas saada aru et see ei ole kevad, vaid iseenda perssekukkunud kuufaasid:

see teeb suurejooneliselt kurvaks. Kristallselgelt ja meresygavuselt suurejooneliselt. Ilusasti ja vääramatult, aga nii, et normaalne on ja ei ole tarvis sellega kakelda.

Mu blogimine on katki läinud. Ma ei kipu seda sugugi tegema. Selle asemel on aegajalt vaja mingeid asju välja hõigata, mingeid normaalseid lauseid ja konstruktsioone, mis lahedad tundusid või kuidagi ajutiselt mu elusse puutuvad.

Stop the spoilers on YouTube!
Päiksekollane limonaadipudel ja kõverad rohelised klaasikillud vanade kõnniteeplaadikeste vahel murulibledena kasvamas.
This shit could stand being less addictive! (Arvutimäng. Rahu.)
Miks mul laavat ei ole!
Hmm... peaks ennast yles sheppima :D

Ja nii edasi. Twitterit ei mõtlegi tekitada või kasutama hakata, ja ma ei taha sedasorti asju fb'sse riputada, sest need on nii kontekstisõltuvad. Ausalt, kui ma ytleksin näiteks "This shit could stand being less addictive!" fb's, võiks sealt potensiaalselt tulla ysna mitu kommentaari ja siis ma peaksin seda seletama hakkama ja see oleks kokku suhteliselt tyytu ja mõjuks ilmselt tähelepanu nõudmisena. See oleks valesti. Ja kui kohe midagi juurde selgitada, siis oleks mage ja mõttetu. Nii et ma ilmselt karjun siia, sest ega ma tegelikult ei taha neid asju ära ka unustada.

Mis yles sheppimisse puutub, siis mul on esimest korda elus tunne, et päriselt oleks võibolla isegi normaalne veidikene jooksma minna. Ja muid huvitavusi teha ka. (Yles sheppimine on viimaste päevade minu enese leiutis. See ei ole valekiri-moonutis-kirjaviga, see on viide. (endale tulevikuks))

See hetk, kui sa vaatad yle paar aasta uuesti kaardi ja satelliidipiltide pealt oma maakohta ja tead, et need kolm vaevumärgatavat ristkylikut on sinu lapsepõlve maakoht kõigi oma suvedega; ja avastad, et mets, mida sa alati teadsid aia taga olevat, ei ole maailma kõige pisem park-salu, vaid ongi päris mets.

Mulle vist meeldivad lõpud, tegelikult.

Midagi kohutavalt meeldivat on selles, kui pakend saab tyhjaks. Teekyynlad saavad otsa ja sahtlisse või riiulile tuleb ruumi juurde. Läätsed saavad otsa ja köögis on rohkem ruumi. Isegi filtripakk saab pooltyhjaks ja teise pooltyhja pakiga kokku kallatud ning jälle on yks kauba kest, mida ära visata. (Kaubakest peaks käima kokku kirjutatult, aga siis on nagu -kene ja peidab tähenduse ära.)

Jah, kõik asjad peavad tyhjaks saama ja prygikasti jõudma ja nii edasi. Või leidma uued paremad kodud. Kasvõi kolmandal katsel.

Mul olid just yhed teise katse saapad. Ma otsustasin, et nende nimi on Piin ja nendega kannatab kõndida mitte rohkem kui paarkymmend minutit järjest. Niisama pysti olla kannatab ilmselt kauem, millest võib järeldada, et mitte saabas ise ei ole kõiges syydi, vaid põrutus, mis minu jala peal langeb täpselt valesse kohta. Sellest on kahju, need on kenad jalanõud.

See kevadine päikseline ilm tekitab tahtmise kogu aeg midagi paremaks teha. Sahtleid uuesti läbi vaadata ja uue ringiga võimalikult palju vanu koledaid asju ära visata. Mälestusesemeid, mis on alles sellepärast, et nad on alles, mitte enam selle pärast, et nende kyljes mälestusi oleks. Omamoodi kurb ka, aga siis sab jälle tyki ruumi tyhjemaks. Tervikeesmärk: kõik saada tyhjaks ja lagedaks. Siis on ruumi elada ning hingata.