Kirjad ei ole ikka veel saanud ära saadetud ja vajadus kirjad kuhugi saata kadus terveks eilseks päevaks mul meelestki. Katkikukutud kyynarnukk valutab peaaegu et ainuyksi puute peale, liigutades on kah... halb. Enesetunde järgi tahaks alla anda. Annaks ka, kui oleks, kellele-millele. Ei ole. Maailm vaatab selle soovi peale mõistmatult otsa ja kysib, "Aga kuidas? Mida sa siis teed või teisiti teed kui sa alla annaks? Kuhu alla?" Nii et ma ei teagi, pole kuhugi anda. Ju siis tuleb edasi ryhkida.

(Külm öine aeg, kymme kilomeetrit veel vaja oma kolmekymnekilose seljakotiga kõndida mööda vaevunähtavat rada. Seisma ei saa jääda, kylm hakkab. Väsimus, raske, jääks siiasamasse istuma või seisma, miks ma kõnnin siin? Aga noh, kõnnin edasi, sest muidu mul on kylmem ja halvem, ja noh, kui istukski pool tundi, siis tydineks ära ja leiaks, et kõndida on parem kui istuda - ainult ajaraisk ju. Mis jääkski niimoodi istuma ja loodaks, et kylm mu ära võtab? Ole nyyd, selleks peaks terve öö paigal olema, veits naeruväärne ei ole või? Seda võid siis teha, kui nii yldse enam ei jaksa, et jalad yksteise taha kinni jäävad ja sa koos kotiga ninali lendad. Niikaua on ilmselt mõtet edasi kõndida, äkki jõuab kuhugi isegi kohale. Kaks sammu teed veel ja siis järgmised kaks ja... Lihtsalt rumal ja mõttetu oleks peatuda, sellest ei võida mitte miski. Pole kuhugi alla anda, mine aga mine.)

In other news... ma ei saa ikka veel mitte midagi aru. Keegi mulle midagi ei räägi (aga kellele yldse räägitakse? kui räägitakse?), kusagilt kysida ei oska, lõhenemine ja maailma surm kollitavad vaimusilmapiltide taga. Samal ajal on pragmaatiliseks nii keeruline jääda, kui tuba ei ole parajasti kylm, kõht sai ka just täis ja osa probleemist lahendatud. Miskipärast on hetkel lihtsam elada grupist väljapoole, iseenda ja muude inimeste asjad sujuvad harjunud või viisakal kombel (tuttaval, mitte tingimata hõlpsal või meeldival), seespool aga on maeiteamis. 

Pragmaatilisus (sest mul ei ole selle jaoks paremat nimetavat-kirjeldavat sõna, olgugi, et ta ei pruugi õige olla) asendus enne yhegi olulise asja tehtud saamist hariliku paanilise vingumisega ja suutmatusega yldse midagi teha. "Ma ei oska ma ei saa ma ei suuda, see on kyyndimatu ja hale ja kas liiga lihtne või liiga raske (pidin teistele inimestele kontrolltöö tegema), ma ei oska mitte midagi välja mõelda mul ei ole õrna aimugi kuidas see olema peaks kas kuidagi muudmoodi ei saa?" Otsustasin, et ei saa. Ja kui on liiga lihtne või liiga raske, eks nad siis ytlevad, ja tegelikult on valik erinevaid harjutusi kättesaadavad, vali ainult õiged välja, mida kasutada, ja kurat kyll, mitte midagi muud ei tee, enne kui sellesse dokumenti on kaks lynkadega lauset kirja pandud. Imekombel suutsin vinguvast paanikast välja tulla (sest tegelikult ma ju _tean_, mida teha!). Poole tunniga oli töö valmis kirjutatud ja lahendamiseks yles pandud. Vinguv paanika aga on yks kõige kohutavalt halvavamaid meeleseisundeid yldse. Selle vastu ei saa keegi teine aidata ka, seda on korduvalt juhtunud, et heasoovlikud aitajad saavad lõpuks pahaseks, kuna ma olen oma mittesuutmises nii kinni. 

Kui nyyd õnnestuks need kirjad ka kuidagi ära saata...

Yhtäkki on kõva olla. Mitte positiivses mõttes, tingimata, kuigi kui see peal pysib, tuleb sellest kahtlemata ka positiivset. Pigem... karm, terasene, selgroogne.

Sain samal päeval selgelt aru, et pideva rahapuuduse vastu peab lähemal ajal midagi tõsist ette võtma, sest vanemate kannatus oma rahasid kulutada hakkab otsa saama, ja mõistsin, et ma tegelikult tean, mida selles suhtes on võimalik ette võtta. Kui lisada juurde, et tekkis vajadus kohe ja kähku mõelda välja mingid summad, mille ma olin plaanidest välja unustanud, siis see annab kokku kena pragmaatilisuse, mis mu efektiivseks, ent võibolla ebameeldivaks teeb.

Ja kui lisada juurde see kena mõte, mille ma eile välja kirjutasin, olen ma võibolla tõesti suuteline oma "midagi ette võtta" täide kah viima. See ei saa teps kerge olema, see sisaldab ometigi kirjasid võõrastele inimestele, aga.

Suujoonelt kaob naeratus ära, päris kriipsuks mu huuled vist tõmbuda ei oska, aga veidi kriipsumaks nad ilmselt läksid.

Ah jaa, see väljaminek? Nad võtavad võibolla homme mu interneti ära veidikeseks, kui seda ei õnnestu homme päeva esimeses pooles ära teha.

Meeldetuletus ja käitumisjuhis, eelkõige iseendale.

Kui sa vaatad mõttes mõnda Nimega Inimest, tuleta endale meelde, et tal on ilmselt selja taga sõprus-või tutvuskond, mille sisesuhted on vähemalt samaväärne seebikas sinu enda omadega. See on hea harjutus, mida teha, kui peab minema näiteks Autoriteediga kokku saama. Tõstab ta ilmselt ysna edukalt posti otsast maha. (Kuigi mul ei ole siiamaani veel otseselt katsetada õnnestunud.)

Juba tegelikult mitu head päeva on Kogu Aeg tunne, et kirjutaks blogipostituse. Yhel või teisel teemal. See tunne on umbes minut aega, mille jooksul ma kirjutamiseni tegelikult ei jõua, niisiis ei kirjuta ka, aga see on... nii targad mõtted! Mul on lausa midagi öelda! See on võibolla isegi huvitav! Ma ei mäleta et ma selliseid mõtteid varem näinud oleksin! Kas ma ise mõtlesin välja?

Ja siis läheb mõte korraks mujale ja kogu tarkus on peoga pyhitud. Tuleb uuesti meelde vajadus säästa raha (selle jaoks muuhulgas toiduportsusid veidi vähendades, aga need olid mul niigi jaburalt suurevõitu), juua rohkem vett ja mõelda välja, mis siis ikkagi on see cool asi, mida tegema õppida - mis võiks olla harjutatav kodus ja iseenesest, aga... Noh, ma ei viitsinud kätel seismist ära õppida, sest pea alaspidi olla kippus lõpuks pead valutama panema ja paar korda tulin seina pealt alla seda lisaks veel ära lyyes. (See kukerpallilaadne toode peaks ideeliselt välja nägema imeliselt filmilik, aga seda nähtavasti ainult juhul, kui viimase hetkeni on kätes piisavalt jõudu, et neid parajasti pea alaspidi olles kontrollitult kõverdada suuta.) Võibolla siis näiteks pyydleks ikkagi korraliku silla poole.

Kassidest, näib, oli kasu ka yksjagu või veidi rohkem. Ma pidin ju ööseks suurema osa vedelejaid asju ära organiseerima, et kõik enam-vähem inimlik pysiks. Nyyd enam ei pea ja segadust koguneb märkimisväärse kiirusega. Eile lykkasin kaks tundi põhjupugemist edasi, sest see eeldas voodi asjadest tyhjaks saamist. Nii tegelikult ei ole mõistlik.