Ma ei armasta kastisysteemi.

See on yks neid tõdemusi, milleni ma paari viimase nädala jooksul jõudnud olen. Kastisysteemi inimese enda peas - kastid, mille sisse ohutusse kaugusesse kinni panna kunagi olnud mälestused, mille meenutamisest midagi head ei tule. Kastid, mis kinni pitseerida ja oma mõistuse tyhja ruumi vedelema jätta, uskudes, et pitser on peal ja sealt välja enam miski ei tule. Mõne jaoks see on ilmselt toimiv viis oma möödunud jamadega toime tulemiseks, aga mina ei ole kunagi aru saanud, kuidas nii saab.

Mulle meeldib oma elu ilma kastideta elada. Kõik vanad viletsused on nii sadamiljoon korda läbi näritud ja nämmutatud, et neist ei ole enam sooja ega kylma. Neist on aja jooksul saanud tehtud kõik järeldused, mida teha annab - ja kui mõni uus ja huvitav juurde tuleb, no siis see kuulub ka asjade hulka, mis sellest või teisest kasu hulka kantakse. Värskemate ja veel mitte ohutuks harutatud asjade puhul tuleb teinekord tõesti sitamaitse suhu. Aga lõpuks see läheb yle. Kolm kuud - ei, kuus kuud - ehk juba? Aasta - kindlasti. Ykskõik millal see konkreetsemalt juhtub, lõpuks harjub kõigega ära. Allaneelatud muie mõne tähendusrikka sõnatarvituse peale ei tekita enam soovi kolmeks tunniks kõigi silmade eest peitu joosta ja iseolemine tuleb enda keskmesse tagasi.

Ma natuke kahtlustan, et see on seotud teise asjaga, millega mul pole kunagi probleeme olnud, kuid mille yle ma kahte kastiaustajat mõtteid vahetamas kuulsin. Uinumine. Minul käib see hämmastavalt lihtsalt ja pole praktiliselt kunagi teisiti käinud. Otsustad, et nyyd on magamise aeg. Lähed voodisse, päeva mõtted tulevad esile ja siis mõtled neid. Jumalast tykk aega võid mõelda, aga kui enam midagi uut pähe tulevat ei tundu, tuleb otsustada, et aitab kah, äkki hommikul olen targem. (Sedasama tuleb otsustada peale teatavat punkti öösel - edasi lähevad kõik emotsioonid jubedamalt irratsionaalseks ja enamasti lõpeb selline vahejuhtum peatäie nutuga eimillegi yle, hommikul on endal ka imelik.) Ja siis keerad teise kylje, võtad sisseharjunud mugava asendi ja magad. Kui mõni mõte ähvardabki tulla, siis "Ma olen sellega juba tegelenud, linnuke kirjas, nyyd ma magan." Kui yldse magama jääma ei kipu, võtan oma hingamise ette ja yritan teha selle võimalikult aeglaseks - aga selleks ajaks on juba nagunii peaaegu kindel, et uinumise katse on läinud vett vedama.

Oeh, kirjeldus läks nyyd pikale, aga mida ma öelda tahtsin, on see, et niiviisi ilma kastideta elades on minevikus max. yksainuke asi, mis torkima ja kummitama saab tulla. Yhe asja ju ikkagi jõuab enne uinumist päeva kogemuste valguses läbi mõelda. Pidada kujuteldavatele juhmarditele mõttes vihakõnesid parajasti ärritaval teemal. Kinnitada mõnele sõbrale mõttes oma väärtust ja lugeda yles oma parimad kyljed, realistlikult liialdades, sest see on su enese pea sees. Yhe asja jõuab ja yks teema jõuab saada ammendatud. Hommikul ärkad puhanuna, maailmaga ja oma minevikuna rahu teinult ja inimeste võimetus magama jääda isegi ideaalsetes oludes tundub veidi arusaamatu.

(Pyhendusega T.-le, kes seda siit ilmselt kunagi ei loe.)

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud, selle hulgas ka armastusest - sest sellest me ju rääkisime toona ka. Endal hakkab ka naiivne tunne, kui ma mõtlen, et ma ikka veel tegelikult ju usun seda suurt ja tõelist Armastust. Oma elu peale vaadates ei saa ma aga lahti mõnest vastuolust. Peaksin kas midagi olnut jõhkralt yhest kastist teise tõstma või loobuma sellest usust, aga võibolla piisaks ka millegi ymberdefineerimisest.

Ma ei usu niisiis enam sugugi sellesse, et kui kahte! inimest on tabanud yhine arusaamine, et see on nyyd See, et siis oleks kuidagi kergem edasi. Ei mitte, otse vastupidi. Et seda endale piltlikumaks teha, võib ette kujutada, et suures ja tähtsas linnas on just maailma käest saadud enesele keskllinnakrunt. Sellega ei käi kaasas mitte yhtegi vormilist piirangut, öeldud ei ole isegi, kas siia peaks nyyd kerkima hoone või hoopis skulptuur või mis iganes asja inimene välja mõelda suudab. Paar tingimust siiski on: kui see valmis saab, tuleb selle peale suurte tähtedega sinu enda kui selle looja, nimi, ja see seisab selles kohas vahepealsete muudatusteta sada aastat. Esialgu tundub võimatult vaba olemine - ma võiksin siia ehitada mida iganes! Edasi hakkab kõhe. See misiganes, see jääb ju sajaks aastaks minu nimega varustatult siia kesklinna ja seda näeb iga päev ilge hunnik inimesi. Peaks seda äkki niiviisi tegema, et piinlik ei oleks? Et viiekymne aasta pärast ka piinlik ja kohatu ei oleks? Nii et tahaks sellest tõesti iga päev mööda käia järgmised 70 aastat? Vat. Raske hakkab.

Iga tehtud samm tuleb yhtäkki väga põhjalikult läbi kaaluda. Täpselt niipalju ja mitte yks millimeeter rohkem. Tuleb endale ehitamiseks aega võtta ja tuleb seda ja tuleb teist. Ja tuleb niipalju ymbritsevate inimeste peale loota, et vähemalt julgeks palgata kompetentsed ehitusfirmad betooni valama või laudu maha panema. Tahaks ju kyll ise, siis on ainult ennast syydistada, kui midagi juhtuma peaks, aga profid teevad paremini. Kogu aeg ei saa kättpidi kyljes olla, nii kaob suurem pilt ära - tuleb jätta ruumi ja veidi vabadust teistele usaldada. Siis võibolla ei ole lõpuks piinlik ja linn saab endale yhe hea, ilusa ning kasutuskõlbliku maja juurde, mille puhul ei pea vähemalt lähemad sada aastat pead vaevama ja sydant valutama selle yle, kas kukub järgmise tuulehoo peale kokku või mitte. Aga maavärina?

Praegu vähemalt mõtlen ma neist asjadest niiviisi. Ega igast arusaamad on aja jooksul muutunud ka, aga kui arvata, et Päris Asi ehitab ennast ise või kannatab rohkem ebakindlusi ja vigu välja, juhtub nii nagu mul juhtus. Tartu Kaubamaja.

Tuju on endiselt halvavõitu. Mitte enam nii hull, kui mõned päevad tagasi, ent siiski.

Isoleeritud on olla. Kummaline tunne, nagu ma ei teaks mitte millestki toimuvast mitte midagi, nagu ma ei oleks juba sajandeid näinud mitte kedagi mainimisväärset... Nagu kurjakuulutav vaikus oleks laskunud. Igavus on väheoluline ega paina hullu moodi, aga igasugune enesekindlus on kõvasti kõikuma löönud kyll.

Ma ei ole jälle enam rahul oma välimuse, sotsiaalsete oskuste, mõtlemisvõime ja kõige muu sarnasega. Ma ei suuda vastata iseenda ootustele ja inimestega yhendust võtmine tundub yhena raskeimatest asjadest. Kuidagi ei oska mite kellegiga rääkida, pea on mõtetest tyhi...

Ja see kõik toimub vaatamata ilusale ilmale, eilsele kokkusaamisele osade sõpradega ja mu igasugustele pingutustele olla normaalne.

Miks just mina pean kogu aeg ema ja vanaema tylisid lahutama? Nii tigedaks ajab, nii ära tyytab ja väsitab.

Muidugi on mõlemad seda sorti inimesed, kes kõigest öeldust just selle kõige negatiivsema välja kougivad, nii et öelda ka suurt mitte midagi ei julge. Oleks tegemist lasteaiavanuste lastega, ma ilmselt saadaks kummagi oma nurka nurgas seisma. Nende tylid ja solvumised on nii mitmest kihist kokku pandud, et neid ei jõua keegi maailma peal välja ja lahti sortida. Mängu tulevad kahe aasta tagused, kuue aasta tagused ja yleyldse juhuslikud asjad, mida mäletab ainult see, kes haiget sai ja oma haavumist nagu pisikest kollast tooli sydame kõrval hoiab ja paitab. Mis sa ikka teed sellistega... Olen aru saanud, et millegi seletamine ja silumine on sageli mõttetu, eriti, kui mõlema puhul korraga. Siis saadadki kummagi erinevasse kohta, et mõne tunni pärast tulla ja istuda ja vaadata ja harutada. Aga kindlasti mitte enne kui mõne tunni pärast. Ja siis yhtlasi seletad näiteks vanaemale ka seda, et ma saatsin su su enda tuppa ära sellepärast, et te edasi ei tylitseks, mitte selle pärast, et sa peaksid nyyd terveks ajaks ainult sinna jääma. Paraku on mul nendes olukordades alati midagi allkorrusel teha, mis annab emale hea võimaluse edasi rääkida. Ega ta ei kuula mind tegelikult. Aga ma ei taha talle jätta ebaausana näivat eelisõigust oma koledat elu mulle kurta - kindlasti mitte kohe. Ma ise pole ka parem - ma lasen ennast liiga kergesti meelitada temaga vestlema, ikka on yhte või teist öelda selle kohta, kus just viga on. 

Yhesõnaga, raske on. Ei saa närvi minna ise, siis lähevad asjad aina suuremaks. Peab tegema täiskasvanu nägu, ainult et, ma ei ole ju! Peab arvestama kõigi asjassepuutujate tunnetega, peab seda, peab teist. Siis kulubki järgmine kaks tundi asjade normaalse korra taastamisele, päevast on suur tykk läinud ja pikemaajalist kasu ei mignit. Tulekahju kustutamine, aga ennetus, millega ma just pikalt tegelesin, ei anna mingeid tulemusi. Milleks siis yldse?

Ma olen väga kurb.

Pidin just ära ytlema tööpakkumisest, mis tundus tohutult huvitav, uus ja põnev. Miks? Tundub ebaaus kandideerida kontoritöökohale, kui ma tean, et hiljemalt sygisest ei saa ma seda oma kooliasjadega yhildada.  See... See tundus veel eile just sellise asjana, mis praeguses eluetapis, praegusel aastal, nyyd võiks juhtuda ja annaks mulle ehk mingitlaadi uue suuna.

Mõtlesin väga pikalt kõige yle, aga ma tõesti ei taha olla jälle olukorras, kus mind töö aasta jooksul ära tyytab, tundub uuesti hea mõte kooli minna ja nii edasi. Seda tsyklit on juba mitu korda tehtud, see ei ole siiani veel liiga hästi lõppenud. Ja kaua ma suudan vanematele seletada, et jah, näe, jälle mõtlen tööle minna ja kooli ootele jätta, või, jah, ei, ma tunnen ennast nyyd taas koolivalmilt (kui tööga jälle midagi valesti läheb).

Ei ole midagi, lihtsalt väga kurb on.