Geth Prime don't care.

(Tulistab su surnuks, endal singulaarsus kõhus virvendamas.)

Nõuanne endale ehk meeldetuletus: kui mingi asi tundub normaalne, siis yldjuhul ei ole mõtet lugeda selle tuubi-video kommentaare. Seda on okei teha ainult siis, kui on teada, et mõnda asja käib vaatamas peamiselt normaalne rahvas. Muidu tekib varsti tahtmine silmi pleegitada ja ajusid kyyrida.

Made of awesome

See hetk, kui miski tundub hysteeriliselt naljakas, pool tundi järjest naerad, silmad märjad kõht kõveras, teed sirge näo ette aga kohe naerad edasi - ja sa ei tee seda yksi! Kõik ymberringi leiavad, et see ongi tõepoolest nii naljakas, naeravad samamoodi kaasa ja yldse ei hakka imelik, et yksinda ennast lolliks irvitad.

Ma ei tea, kas see ytleb midagi minu kohta või maailma kohta või meie maa kohta, et teleseriaal tekitab rindu vägevama tombu ja pilgu kiiremini häguseks, kui kõik selleks loodud laulud ja pidustused. Või kas on mõni riik, kus see oleks teistpidi. Või kas on yldse midagi võimsamat kui emotsioonidega mängiv meelelahutusmeedia oma parimal kujul. 

Igastahes olen ma nyyd pahviks löödud ja tunnistan ausalt, kuigi mõningase häbiga, et mu lemmikute filmide võimsaimad kohad on yle löödud ja neile silmad ette näidatud.

Ema, ma vihkan sind. Ma ei saa aru, miks maailm on nii ebaõiglane, et sina vana joodik saad elada endiselt koos oma armastatud mehega valge aiaga aedlinnamajas, ja mina, kes ma ei ole selles kuidagi syydi, pean kodust ära minema. Oma kodust, kus mul on samapalju õigust elada kui sinul, oma kalli kassikese juurest, kuhugi kesklinnast kaugele. Ja siis sul jätkub taktitundetust sel ajal, kui ma olen pooleks tunniks koju pesema tulnud ja yle nädala aja teda uuesti näen, hõigata rõõmsalt teisest toast, et minu puudumisel käib ta nyyd sinu sylle ja kõrvale magama.

Sina jood samamoodi edasi, sul on ykskõik või hea meel. Mina kui vist veel veidi tervema mõistuse juures inimene lähen kodust ära, sõprade-tuttavate hoole ja armu peale elama, et ma sind kogemata maha ei lööks järgmises vihahoos. Raske ja halb ja kahjulik on elada niimoodi, et pidevalt peab ennast pingutama, et jälle kontrolli ei kaotaks. Terve maja õhk on pinget täis ja isegi, kui ma olen oma toas, pean ma pidevalt silmas pidama, kelle sammud kuhu läksid, kui valjusti uks paukus ja sadat muud detaili, et aru saada, kas sa oled oma 95-aastasel emal nägu täis sõimamas ja kas teid peab lahutama ning rahustama tulema. Ei ole normaalne saada magama alles kell kolm ja neli öösel, sest varem ei saa - varem on altkorruselt kuulda tylisid ja näägutamist. Sul on selle peale ainult yhte öelda: "Ära siis kuula!" Hea rääkida, aga muusika, mis on piisavalt vali, et tyli aimduski summutada, ei lase teha mitte midagi muud kui istuda lärmi sees.

See ei ole õige, et sa saad selle kõige juures täpselt samamoodi edasi elada ja mina peaksin kodus elamiseks ilmselt mingeid rohtusid võtma hakkama. Ma vihkan ennast selle mõtte eest, aga ma tõesti tahaksin, et sa ennast lõpuks surnuks jooksid. Mida varem, seda parem meile kõigile.

Isegi mu õeke, kes selle kõige juures elama ei pea, suudab seda olukorda vaid umbes päeva välja kannatada, enne kui teravaks muutub. Kas sa seda tõesti tahad meile kõigile?

Mul on praegu väga halb olla ja ma võiksin sind kyllap edasi syydistada, kõigi enda ja maailma probleemideni välja, aga see ei ole õige. Need siin on vähemalt asjad, millesse sa saad otseselt midagi parata. Joomist maha jättes.

Ilma soojade tervitusteta,
kahjuks endiselt sinu tytar.