Einojah...

Et siis... (õpilased ärge lugege!) Reedel on aktus! Mulle jõudis see suure tugeva laksuga kohale, kui õde esimese asjana hommikul minu käest päris, ega mul ometi täna aktuse proov ei pidanud olema. Järsku pidigi? Kiiresti teise märkmikku järgi vaatama - jess, ei pidanud. Hoopis neljapäeval pidi. Ja siis tuleb välja, et kuigi mina ei pidanud kuhugi minema, oli hoopis Mannul endal vaja kooli kihutada. Et saada Õpikuid. Laks-laks-laks, ütleb kool ja virutab mulle vastu pead. Ja siis tuleb koooooristada. Lauda mis on oma pea poolemeetrise kultuurikihi alla mattunud ja mind oma olekuga üleüldse ei häiri. Koristada tuleb, sest vanemad arvavad, et see võib häirida hindajat, kes homme hommikul varakult kogu kupatust üle vaatama tuleb. Mis inimene küll käib hommikul varakult teiste inimeste kodudes, et neid lihtsalt vaadata?

Nädalavahetus oli jälle kord tegus. Mõlemal ööl magama kusagil kella viie paiku ja üles kell brunchiajal. Või ka hiljem, kui järele mõelda. Sest pühapäeane lõplik ärkamine asus kella ühe kandis. See, et ma vahepeal juba täieti ärkvel olin ja haldjakeeli uurisin, ei puutu asjasse. Lõpuks, kui kellaaega enam kuidagi hommikuks nimetada ei õnnestunud, tuli mõte et peaks vist kodu minema. Ja kui ma ütlesin et ma olen poolel teel, ei uskunud teiselpool toru võtnud Mannu, et ma bussis olen. "Kuidas seal nii vaikne on?" Ee... võibolla sellepärast et buss muutus sujuvalt Tarieni koduks. Nojah... öösel oli lõbus käia võhivõõraste ja päris mõningal määral lapikute inimeste juures veinipudelit avamas. Paljajalu. See on umbes... mitte päris kõige hullem asi kus ma kaasa olen löönud.

Kui mõtlema hakata, ei ole ma üleüldse eriti palju eriti segaseid asju teinud. Nähh. Neid võiks olla rohkem juhtunud. Ma lohutan ennast mõttega, et järgmine aasta loodetavasti juhtub rohkem. Tudengipõli ahoi.