19. september 2006

*haigutus*

Väsimus. Masendus. Ärritatud olek. Närvid-pingul olek. Ja seda juba päris mitmendat aega. Seda võib võrrelda osaga selletalvisel väliüritusel olnud jamast. Täpsemalt selle osaga, mis tulenes toiduprobleemidest, millega ma parema meelega poleks üleüldse tegelema hakanudki, mille eest ma tegelikult ei vastutanud ja mille kohta mult siiski vastust nõuti. Saadaks kõik kuu peale ja läheks kuhugi rahulikku kohta. Et ma ei peaks millegi eest muretsema, mis mulle liiga suur on. Ja kui neid liiga suuri asju päris mitu korraga kaela sajab, siis võib lihtsalt lolliks minna. Eriti kui kõik see asi õmblustest rebeneb ja sa peab üritama halva mängu juures head nägu teha. Ja hingamiseks nagu aega ei jäägi.

Väsimus on see kõige hullem. Ma oeln juba täitsa mitu pöäeva järjest läinud ekstra vara magama, sest ma oeln väsinud. Aga hommikul ärkan ikka sama väsinult. Ja vean ennast puhta autopiloodi peal kooli, kus tuleb midagi ära teha. Vahelduseks ka õpetaja lootusetult keeruline seletud punktide kohta ruumis arusaadavamasse keelde tõlkida, et ma ei tunneks ennast imelikuna õpikust aru saamise pärast.

Lisaks sellele - kool, ohtralt perekondlikke kohustusi, üritused keskmiselt iga nädalavahetus... Lisaks võiks ju teoreetiliselt jõuda ka trenni - kui seda üldse kunagi kusagil toimub. Samas, ma elan üle. Mis mul ikka muud üle jääb, kas pole... Ja kes siis ikka need asjad ära teeb kui mina ka ei viitsi?

Ma vaatan ikka ja jälle, et mu postitused on naeruväärselt lühikesed võrreldes mõnedega. Aga ju mu elu on siis rahulikum. Või ma ei oska asju nii värviliselt kirjeldada.

Ei, tegelikult see postitus ei sisaldagi ainult virisemist. See sisaldab kasvõi ühtainukest positiivset nooti - Kassinurme on energiareserv. Sinna tuleks tihemini sattuda. Ja nii meeletult tore on vahest teisi inimesi täeisti fabritseeritud põhjustel pehme värgiga peksta. Ja vahpeal "surra" või siis haavatuna lahing võita. Kui kunagi aega tekib, peab vist hakkama lahingvarustust tekitama. Kuigi üks asjaolu jäi mind ikka veidi närima. Kuid vähem kui enne.

Nii või teisiti, päikest teile kõigile. Ja olge õnnelikud, teate ju küll, et õnn on nakkav. Seda võiks maailmas rohkem olla.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Stress...