28. november 2006

Jälle.

Ma sain sellega jälle hakkama. Tahtsin aidata. Nüüd tahaks röökida - vihast enda pihta. Et ma ka oskan, jälle torkisin asju, millest olnuks targem eemale hoida. Et ma ka ei õpi. Sellega on kõik öeldud.

Aga et kõik postitused nii lühikeseks ei jääks, võiks vist ka mainida, et mõned kõlamustrid edenevad kiiremini kui teised. Kohe üllatavalt kiiresti - kiiremini kui ma oleks uskunud, et peen pael edeneda võib.

Ja et koolis ma täna ei käinud. Miks sinna ikka minna, kui mul on luba puududa? Muidugi Põõsa-Jüri pärast. Mulle ta ei meeldi, aga kui ma tema tõttu saan koolivaba päeva, siis ta võib ju vahetevahel siin käia.

Ülehomme ja üle-ülehomme ka ei lähe. Eksamieelne ettevalmistusaeg. Jah - päris ametlik lõpueksam keset kooliaastat. Sellega kaasnev närvisolek ka. Aga tõenäoliselt märksa väiksem kui oleks ilma rüütliettekande või -eksamita olnud.

Kindlasti oleks midagi veel rääkida, näiteks üks pisike müsteerium, mille kallal võiks detektiivitseda. Aga ühtegi niidiotsa pole, on ainult välistamisvõimalus, mis jätab ikkagi veel kaks kahtlusalust - kellest mõlemad on tegelikult suht samapalju tõenäolised teo toimepanijad.

Kas maailm keerleb veel õiget pidi? Inimesed käituvad viimasel ajal väga vastuoksuslikult ja see ei meeldi mulle. Varem ma vähemalt vahetevahel sain aru, miks kuidas käitutakse. Nüüd on neid juhuseid veel vähemaks jäänud - või on need hoopis ära kadunud.

Niiviisi siis. Nõme on olla ikkagi. Mina olen vist ainuke, kes oma kurbadest kogemustest õppida ei suuda.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Tervis on, õues sõda pole - missa vingud?