Ei, kõik ei lähe hästi.

Emal olid hommikul kaks korda krambid olnud. Mõistus sellest veel täielikult toibumata, lasi ta enda veenda Wismari vajalikkuses. Jäi sisse, kolmapäeval pidi välja saama algsete plaanide järgi.

"Haige"

Et siis täna olen ma haige. Mulle sobib, aga võiks veidi pikemalt püsida. Saaks isegi midagi tehtud vast...

Tegelikult ma alati ei jõua. Hetkel näiteks. Energiat ei ole, motivatsiooni ei ole, mitte mingit jõudu ei ole. Mulle meeldiks vähemalt nädala lõpuni kooli vältida... Mitte et mul oleks meeletus koguses arvestustöid või midagi, aga mul ei ole seda jaksamist et ennast hommikul kooli vedada ja seal püsida. Eriti nüüd, kui ma tean, et tegelikult ei juhtu ju eriti midagi, kui ma veidike puudun... (peale nõmedate hinnete ja järeltööde kuhjumise....O:)) Ja mul oleks seda aega niiväga vaja.

Öösel ei saa magada, aga ei saa ka midagi teha, sest niipea kui üheski ruumis tuli põlema panna, ärkab pool korterit üles ja tuleb õiendama, et ma olen segaseks läinud, ei maga öösel, rikun tervist janiiedasi.

Ometigi on õues lõpuks ometi selline ilm, mida ma pikka aega oodanud olen, päikest paistab juba ka rohkem ja mulle vähemalt tundub, et elu vaikselt järjest paraneb jälle. Nii kahju, et ma ei suuda sellest osa võtta, sest tunnen tohutut vajadust rahu, puhkuse, üksiolemise ja oma toimetuste järele.

Tühi on.

Ostan enesekontrolli.

Ehk järjekordne näide sellest, kuidas õpetajad mind ei tunne.

Esmaspäeval (ehk siis eile) oli teine ja viimane osa saksa keele eksamist. Läksin kohale, enne lugesin veel mõned paberid läbi ja mõtlesin natuke oma teemade üle. Oodates ettevalmistusruumi ukse taga olin täiesti rahulik. Närvi läskin siis, kui eksamiruumi sisenesin. Ma ei kujuta ette, kogelesin vist enamuse oma vastustest enam-vähem välja, suure koguse grammatiliste ebatäpsuste ja vale sõnakautusega usutavsti. Uksest väljudes käed värisesid nagu sült. Jäin punkte ootama, neid eesti süsteemi omi. 19/20 suulise osa punktist. Pole paha, samas on eesti standardid meie kooli omadega võrreldes nõrgad (selle eksami tegijate hulgas meie koolis on keskmine tulemus 18-19 punkti) ja närvitsemine saksa punktide pärast võib jätkuda. Õpetaja, kes esimesena vastu tuli, imestas, et ma nii rahulik olen. Ta kas ei tunne mind või ma olen arendanud piisava maski et närvisolekut veidi varjata.

Teiseks vajan enesekontrolli, sest ei suuda oma seisukohtadest loobuda teiste peale vihastamata. Võibolla olen lihtsalt põikpäine, aga ma ei pea õigeks vastukarva painduda teistele paremini sobimise nimel. Vähemalt seda olen koolis õppinud. Võin jääda üksi, aga siis tean vähemalt kindlalt, et ei ole eksinud iseenda vastu. Olen egoistlik - ja siis? Mulle ei meeldi, kui minu ideed võetakse ja tehakse nende kallal vähehaaval hulk pisikesi muudatusi, mis nad lõpuks hoopis teiseks muudab kui algsed mõtted. Ei meeldi, mis teha.

Ei meeldi kaotada ka.

Niisiis, kas keegi müüks veidi seda eelpoolmainitud vajalikku ainet, äkki ma siis sulanduksin paremini ühiskonda?

Oh seda elu-elukest.

Jälle on esmaspäev, kooliaeg ja mina olen kodus. Huvitav, millal ma õpin ära, et peale mängu on mõttekas järmine päev rahulikult kodus lebotada. Otse loomulikult ma seda ei teinud. Lebotamise asemel läksin hoopis isale appi seina ehitama. Oli uni, oli külm, aga kui töökasuka selga panin, siis läksid nii uni kui külm ära. Ja nii ma siis toimetasingi seal, klammerdasin niiskustõkkepaberit, saagisin kipsplaati, poste, kohati kruvisin plaate ka talade külge kinni. See mulle muidugi ei sobinud, sest trell ei tahtnud minuga koostööd teha. Huvitav, miks, sest tavaliselt sellised ehitusmasinad on minu vastu sõbralikumad kui koduelektroonika nagu videomängijad, võõrad telekad ja muu selline.

Aga kui lõpuks koju jõudsin, oli tunne, nagu oleksin palavikus. Enne magamist kraadisin ka, õnneks palavikku siiski polnud. Enesetunnet see eriti ei parandanud.

Hommikul olin nii väsinud, et saatsin kukele kõik, kes mulle üritasid selgeks teha, et ma peaksin kooli minema. Aga täna ei toimu seal mitte midagi üliolulist, saksa keele õpetaja on Tartus eksameid vastu võtmas ja päeva lõpus on nii mitu mõttetut tundi, et võibolla oleksin isegi juba kodus, mitte veel.

Mängust räägin kunagi, kui see natuke seedunud ja selginenud on. Niiöelda aju õigetesse sahtlitesse pandud.

Tunnistan, olen laisk nagu ei tea mis, ja ma ei kujuta ette, kui suureks mu puudusmiste arv järgmine aasta läheb. Siis ei ole ju enam inimesi kõrval, kes tuletaksid meelde, et tegelikult on haridus ülivajalik ja iga puudumine võib valusalt kätte maksta.

Mänguleeee

Ehk siis homme on mäng, ma ei ole oma rolliga piisavalt tööd teinud, ma isegi ei valmistanud kostüümi (sest mul oli võimalik üks suhteliselt näitamata kostüüm kapist leida) ja mul ei ole veel asjad pakitud.

Tegelikult see ei ole väga traagiline. Tegelikult on elu vahelduse mõttes jälle veidi vahvam kui vahepeal. Sest ilm on ilus ja mu ümber on rohkem head tuju. Kuigi halba tuju on ka palju. Kahjuks.

Kaeban Prisma lõngavaliku üle. Seal isegi on mõningaid pärisvillaseid lõngu, aga need on kas a) liiga suures pakis või b) täiesti ebasobivat värvi. Ja enam-vähem villased lõngad, millest üks täitsa normaalset värvi isegi oli, on ka meeletutes pakkides, mis maksavad umbes niipalju, kui mul kogu töö jaoks kokku ette nähtud on. Nõme. See tähendab, et ma ei saagi veel pihta hakata oma mitmete töödega. Nojah.

Muidugi on paar poolikut asja, mis tahaksid lõpetamist, nüüd, kus ma nendega tegeleda saan. Õe kindad on üks neist. Mõningane tikkimine on teine. Ja viimaks ometi hakkan ma tundma seda pingutamasundivat tärminit, mis aitab ennast kokku võtta ja natuke pinevamalt/pidevamalt asjadega tegeleda.

Ainult väga heade sõpradega võib täiesti suvaliselt arutleda esteetiliselt kenade silmarõõmude vaatlemise teemadel. Ja selle üle, kes on ilusam kui mõni teine. (ignoreerige seda jupikest, kui see mitte midagi ei ütle)

Peaks ennast kirjandikursustele ära registreerima igaks juhuks vist. Juba teisipäeval algavad ju. Ja siis pakkima minema. Homme kell 11 on väljasõit.

Kool hakkas jälle pihta.

Ja mina lahkusin sellest hallist majast juba poole päeva pealt, vabandades ennast tapva väsimuse ja surmigavate tundidega monotoonsete häältega õpetajate poolt. Jah, ma tean täitsa hästi, et ajalugu ja inglise keel on ained, millest ma puududa ei tohiks. Kuid inglise keele õpetaja räägib kogu aeg, seejuures väga harva tundi puudutavast materjalist ja kohati sulaselgeid lollusi. Ajaloo õpetaja aga räägib niivõrd monotoonselt, et ma ei riskinud tunnis magamiselt avastamisega (tõenäosus nii umbes... 75%).

Aga nädalavahetusel oli üritus. Tuleb tunnistada, et pettusin. Aga ehk olen lihtsalt harjunud kõrge kvaliteediga. Vähemalt piisavalt kõrgega enda jaoks, kuna põrandal magamine pole minu jaoks mure, veel vähem on seda ebameeldiv ilmastik või välistemperatuur. Neist asjust saab nimelt üle. Millest üle ei saa, on tekkimata jääv õhustik. Võibolla osadel oli tõesti väga vahva ja põnev ja huvitav, eelkõige muidugi lõbus, kuid minul ei olnud. Arvatavasti siiski minu enda probleem. Palju ei puudunud, et oleksin minagi end kahe ülejäänud "klubilisega" laupäeva hommikul lahkuma asutanud. Otsustasin siiski jääda - miski minus ei lubanud lasta end nii kergelt täiesti välja tõrjuda. Lootsin, et edaspidi läheb paremaks. Ei läinud eriti.

Aga hetkel olen lihtsalt väsinud ja veidi kurblik.

Uus aasta valutult alustatud.

Nii et jah... Hoopis häirivam kui uue aasta tulek on püsiv unetus - või pigem, olematu päevarütm. Passin vaat et igal öösel üleval, kuni kell on väga vara ja uuesti ärkan alles poole lõuna paiku. Huvitav, kas see võib olla seotud sellega, et õues nii pime ja hall ja troostitu on?

Niisiis nüüd on uni, millest ma üritan erinevaid iine sisaldavate jookidega üle saada. Sest täna ma ei saa poolt päeva maha lööberdada - tegemist on veel palju. Mul on väga vedanud, kui ma kõik need asjad õigeks ajaks valmis jõuan.

Need asjad oleksid siis seelik ja vest. Mul pole lõikeid, ma ei ole alustanudki kummagi tegemisega veel. Ainult kangas on. Valmis peavad need olema homme päeval kella kaheks. Ja mitte punktigi hiljem.

*läheb tegutseb*