Kool hakkas jälle pihta.

Ja mina lahkusin sellest hallist majast juba poole päeva pealt, vabandades ennast tapva väsimuse ja surmigavate tundidega monotoonsete häältega õpetajate poolt. Jah, ma tean täitsa hästi, et ajalugu ja inglise keel on ained, millest ma puududa ei tohiks. Kuid inglise keele õpetaja räägib kogu aeg, seejuures väga harva tundi puudutavast materjalist ja kohati sulaselgeid lollusi. Ajaloo õpetaja aga räägib niivõrd monotoonselt, et ma ei riskinud tunnis magamiselt avastamisega (tõenäosus nii umbes... 75%).

Aga nädalavahetusel oli üritus. Tuleb tunnistada, et pettusin. Aga ehk olen lihtsalt harjunud kõrge kvaliteediga. Vähemalt piisavalt kõrgega enda jaoks, kuna põrandal magamine pole minu jaoks mure, veel vähem on seda ebameeldiv ilmastik või välistemperatuur. Neist asjust saab nimelt üle. Millest üle ei saa, on tekkimata jääv õhustik. Võibolla osadel oli tõesti väga vahva ja põnev ja huvitav, eelkõige muidugi lõbus, kuid minul ei olnud. Arvatavasti siiski minu enda probleem. Palju ei puudunud, et oleksin minagi end kahe ülejäänud "klubilisega" laupäeva hommikul lahkuma asutanud. Otsustasin siiski jääda - miski minus ei lubanud lasta end nii kergelt täiesti välja tõrjuda. Lootsin, et edaspidi läheb paremaks. Ei läinud eriti.

Aga hetkel olen lihtsalt väsinud ja veidi kurblik.