Njah.

See traagiline nädal sai nüüd läbi.

Aitäh personaalsetele tugiisikutele, nendele, kes ego soojendasid ja nendele, kes tegid lihtsalt nii head nalja et ei saanudki masenduda.

Muudest asjadest - tööd edenevad veidihaaval, muidugi liiga aeglaselt, aga nad liiguvad siiski. Emal on vaikselt juba järjest parem, mõtted ka märksa selgemad. Masendus on ikka. Talve oli liiga vähe, esiteks. Teiseks ei saa ju asjad minna nii nagu ma tahaksin, ja nad ei lähegi. Oh well.

Ütleks veel hästi mitut asja, aga ma igaks juhuks ei ütle. Muidu mind löödakse maha ja enne mingi jutu rääkimist kontrollitakse, et laipki aknast välja vistaud oleks. :D