Hiline äratus

Vahepeal on hulk asju juhtunud.

Reede oli lihtsalt ülimalt veider ja kohati nõmedalt nässuläinud päev. Peale hommikust kohvitamist suundusin Tiivasse vanematele ehitusele appi. See osutus valeks mõtteks - kõik asjad läksid nässu. Külm oli, vahupüstol ei tahtnud töötada, mõõdulint näitas kalossinumbreid ja nuga ei püsinud käes või ei tahtnud oma tera näidata (väljalükatav nuga...). Otsustasin, et sellisena pole must seal küll mingit kasu ja tulin koju ära. Teel vajusin veel enam masendusse, nii et koju jõudes küsisin messeris kuuli. Ei, loomulikult ei mõelnud ma sellele, et tegemist võiks ola ka piljardikuuliga - aga tulemus oli ikkagi see, et kohe peale õhtusööki tormasin Tarieni juurde, et sealt üheskoos Hadese poole startida. (nüüd sai küll pikk lause) Seelik vahetatud (teenelise vastu) ja viimaks erinevad stiilimured lahendatud saime minema. Teel muretsesime veel ohtralt teemal "On see nüüd ikka lahti, mingi hetk pidi ju reserveeritud olema...". Aga kohale jõudes vaatas vastu võõraste hulgas ka tuttavaid nägusid (Mats ja Undu (:D)) ja hoolimata järjekordadest piljardilaudade taga jõudis ka meie kord kätte. Algses oli kõik nii nagu peab, aga siis tuli punkt, kus enam mitte üks löök nii ei läinud, nagu pidi. Mina suutsin vist isegi valgest pallist jaburalt mööda lüüa, nii et sellele vastu läksin. Ma pole enam päris kindel - juhtus paljutki ja magama sain märksa hiljem kui mulle kasulik oleks.

Laupäeval jällegi ärkasin varem kui oleks tahtnud ja pidin poleteise tunni pärast äratusest arvates olema Balti jaamas, et jõuda rongi peale (7.43 rong...), mida üllatuseks ei läinudki. Ei märganud plaane tehes, et nimetatud transpordivahend ainult tööpäeviti sõidab. Ega's midagi - jalad selga ja bussijaama, sealt ikka midagi läheb. Jäin väga napilt kaheksasest bussist maha, järgmine tuli poole tunni pärast. Selleks hetkeks olin juba jõudnud arvamusele, et see ebaõnn on lindude petmatajätmise pärast minu peale langenud. Heakene küll, saame hakakma. Viimaks õnnelikult Tartusse jõudnult avatasin aga, et bussijuht kas ületas kiirust või olin ma midagi üsna sassi ajanud - buss oli tervelt et 25 minutit liiga varane. Vaatamata kõigile takistustele jõudsin lõpuks esimeste seas haldjate juurde. Pidu oli lõbus, hoolimata sellest, et veidike liiga palju sai tehtud asju, mis käisid nende jaoks määratluse alla "laste mängud". Einoh, viga polnud midagi, lihtsalt hakkas kõrva. Parim oli muidugi Aliase ekvivalent ilma sõnadeta, kahekaupa ja keskmaaliste mõistatega (ja filoloogilist meetodit oli hoolimata selle jaburusest lõbus vaadata). Siiski osutus teadmistepõhine meetod (või naiselik aru) vägevamaks - ära tegime! Tulema saime alles peale südaööd. Tulema - sest Elavieli ja Fin(w)ioni raudvanker tõi mind täitsa ukse ette keset südavat sügaööd. Siseminegi uks läbi raskuste mind sisse laskma veendud, magasin vist enne veel, kui pikali olin jõudnud.

Niisiis olin tänase suhteliselt hilise ärkamise täiesti ära teeninud. (Ja sellest hoolimata ei suuda ma hoida enda juures ühtegi mõtet tekstiloomest. Urr!) Kuulan eesti muusikat autoritelt nagu Tormis, Kunileid, Eller ja üritan õppida neil võimalikult hästi vahet tegema. Järgmine nädal sisaldab õnneks ainult kahte koolipäeva, ülejäänu on konsultatsioonid eesti keeles ja kirjanduses.

Huvitav, ma ei närvitsegi enam kirjandi pärast. Eriti.