Pärast Jüriööd

See on siis möödas nüüd. Kahjuks enamalt jaolt minu osavõtuta, aga ma ei usu, et see oleks asja palju muutnud. Mis siis Kassinurmel (ja edasi) toimus, ehk kuidas ma esimest korda elus larbilt jalga lasin.

Kui olime kohale jõudnud, algas kogu see tohuvabohu ja külm. esiteks, asjad kile alla ära, ja "Oodake siin". Ootasime. Vihma sadas, mina sain miski ime (või Tini käe) läbi oma sõbaserva sedasi pähe, et ma olevat välja näinud nagu Maarja. Vähemalt ei tilkunud kogu see taevane vesi mulle sedasi lagipähe. Siis tuli lõpuks käsk minna oksi lõkkesse vedama, ja kindad olid otsas. Seevastu andis käte kuivatamine ja soojendamine hea võimaluse natuke jälle lõkke ääres seista ja soojeneda ja kuivada. (missugune mõtte-ja sõnakordus...) Tegelikult mulle ei meeldi Kassinurmel tööst viilida, see ei ole õige. Aga süües kasvab isu või midagi seesarnast ja nii me vedasime järjest suuremaid asju. Lõpuks tirisime välja kõigepealt ühe murdunud või sartud puutüve, mille transpordi juures paar venelast appi tulid (üks oli vist German). Teist nad aitasid juba välja ka tirida ja märksa suurema hulgaga, sest see oli suur ja pikk ja külmunud ja vettinud ja kõike muud sellist. Igal juhul tuli mingi hetk söögipaus ja mulle meenus, et olin nõud maha unustanud. Polnud sellestki häda, õnneks oli kohapeal plastnõusid ka.

Pärast sööki läksime siis tüdrukutega Loovälja külla ennast lahti pakkima ja kohati ümber riietama. Selleks ajaks ei onlud enam nii külm ja märg, eriti kui oli saanud veidi aega telgis olla, aga vaimne seisund aina halvenes. Siia juurde siis seletuseks, et oli selline tunne, nagu Kassinurmel oleks midagi paigast ära. Või ei tegemist oleks vale Kassinurmega - varem on see alati olnud nii kodune, et mine või südaöösel peale tondijuttude kuulamist üksi metsa, sest midagi ei saa juhtuda. Kassinurme on tavaliselt kodu. Nüüd ei olnud. Juba saabudes oli tunne, et miskit on korrast ära, ei ole enam seda vaimu. Nii küpses otsus sealt ära minna. Veel enne käisin hiieplatsil ja nägin kurvastusega, et vana puu oli ära murdunud. Juba eelmine kord kui seal olin, oli see kaotanud ühe oksa, aga nüüd oli tervenisti maas. Selle asemel oli platsi keskele istutatud uus, noor puu. Kena neist, kes seda tegid. Edasi läksin mööda mingit rada ja jõudsin kohtadesse, kuhu ma polnud varem sattunud. Seegi oli imelik. Telgi juurde tagasi jõudes olin kindel, et lähen ära. Kui Kassinurmel tekib tahtmine ära joosta, sest kõik on korrast ära, on midagi tõesti valesti. Tavaliselt tekib just tahtmine sinnasamma jõuda.

Mõned kõned hiljem oli selge, kuidas see toimuma saab. Algne plaan: kiiresti asjad pakkida ja jalad selga, Jõgevalt rongiga Tartusse. Ja kõne Liisale, kes oli juba enne nõustunud mulle laenama, sest Jüriöö puhul ei pidanud sõidukuludega arvestama ja pankrot olen ma kuu lõpus niiehknii. Aga ei läinud kõik asjad nii nagu plaanis. Jõgevale jõudes nägin parajasti, kuidas rong pani uksed kinni ja liikuma hakkas. Aega et kaubamaja juurde minna ja raha võtta ei onlud, ja sellest poleks suurt aidanud ka, sest raha ei olnud. Minu asjae seis Jõgeval: raha null, telefoni akut peaaegu et null, orienteerumisvõimet samamoodi null ja tagasiminekusoovi mitte mingi hinna eest. Paar sõnumit hiljem vantsisin risti läbi Jõgeva, et saada ühe maantee peale, kust hääletada. Üksi. Ma ei fänna seda liikumisviisi just eriti, üksi veel kõige vähem, kostüümiga... Õnneks sain päris ruttu kahe auto peale. Vabandused ootajale.

Ei kahetsenud kordagi, et ära tulin, veel vähem kahetsen nüüd, kui olen lugenud teiste muljeid sellest sündmusest. Pealegi oli hommikul nii ilus ilm ja puha.

Kui olin koju jõudnud, oodatult nii kahe paiku, olin veel veidi aega üleval ja lskin neljast magama. Öösel samal ajal ärkasin üles ja märkasin, et olin näinud und. Erinevalt muljest, mis sellest tõdemusest võib eelnevate postituste tõttu jääda, olin ma selle üle õnnelik. Sest nüüd ma usun jälle, et elan päris maailmas - unes ma und ei näe, kui juhtungi magama. See kõik toimubki! Uuesti ärkasin alles kella peale. Homme on päris tõeliselt viimane koolikell ja puha... Kolmapäeval tantsima, reedel Riiga... Jah, suvi hakkab vist varsti kohale jõudma. See ringiliikumise aeg, kus piisab ka ainult keebist, et põõsa all tukkuda, kui muud pole.
*ootab juba suve ja Seiklusi*

Päikest ja vabandust et seekord ootamatult käitusin.