*sära*

See postitus on siin eelkõige sellepärast, et eelmine aegus väga ära. Aga et see liiga lühike ei saaks, siis natuke niisama-mulinat.

Vaadake õue! Kevad on ja ilm on ilus ja puha. Nii sinisinist taevast näeb tavaliselt pigem postkaartidel, kohati puhub vaiksem või tugevam tuuleke... Nüüd on see aeg varsti kohe ukse ees, kui tahaks kõigi oma tegemistega õue kolida, leida näiteks linnas mõne vaiksema rohelusesopi ja seal edasi tegutseda. Aga maa peal istuda veel ei tohtivat (ei mäletagi, oli see nüüd jüripäevast või jaanipäevast, kui tohtis...), niisiis kasutage selleks pargipinke. Neid kohati ikka leidub.

Ma juba ootan Jüriööd - see aasta saab seda sündmustikku hoopis teisest küljest vaadata.

Veel - eile käisin "Sõdurit" vaatamas. Mulle meeldis. Roman Baskin oli küürakas vene sõdur, Ain Lutsepp Laidoner. Kahju, et vanaema seda ei näinud - talle on Johan alati südamelähedane teema olnud, ta ju kasvas nende mõisa juures üles. Tegelikult peaks võtma selle aja ja temaga Viimsisse neid alasid vaatama minema. Häbi tunnistada, aga ei kutsu eriti. Tema jutud on alati nii pikad ja laialivalguvad, et kuulata ei jõua. Ja ta ise ei jaksa nii hästi enam ringi käia, et pargi läbi võiks jalutada. Kahju.

P.S. - Nii ei või teha! :D