24. juuni 2007

Head jaanipäeva!

Minu oma oli küll hea. Enne seda oli veel kooli lõpetamine kah. Ja nende kahe vahel oli fondüüpidu, et seda mitte grillpeoks nimetada.

Lõpetamise põhimärksõnad: nõme fotograaf, huvitavad kõned, palju ootamist, veidi segadust, ilusad laulud, väga palju aplausi, ülikondades klassivennad (mida näeb harva), ilus ilm, kehv maniküür, super soeng, kaotatud kontsaplekk (ja sellest tulenevalt valed kingad) ja mis kõige tähtsam - endaga rahulolu.

Grillpeost võin veidi pikemalt kirjutada kui märksõnade kaupa. Alguses oli rake, sest palju asju tahtsid korraga tegemist, ühed sõitsid teistele sisse. Siis läks kergemaks, sest osad asjad said tehtud ja ma suutsin ka maha rahuneda. Inimesed hakkasid ka vaikselt laekuma - märksa hiljem kui arvata oli. Suhtlemine, fondüü nii õlis kui s(krtküll, numbrid ära õppida!)hokolaadis. Kui hämarduma hakkas, tuli siil meid külastama. Ta on vist mingi kohalik, eelmisel aastal oli teda ka mitmeid kordi nähtud. Koort, mis me talle tassi peale valasime, ta siiski ei tahtnud. Ju vist kartis. ja siis olgii juba päris hämar, taevas hakkas teisest otsast üha valgemaks minema ja kohalolijad läksid lõpuks magama. Need, keda kohal ei olnud, magasid usutavasti juba. Öösel kostus telkide ümbert klähvimist. Seda uurima läinud, aastasin neli pisikest musta nähvitsat ja ühe suurema kutsa. Kui nemad mind nägid, siis arvasid, et on selle koha õigluslikud peremehed ja võivad mu peale lärmata küll. Mõne kõssi peale nad siiski taandusid veidi. Kahjuks oli õues külm ja ma olin poolpime, nii et kaugemale neid ajama ei hakanud. Hommikul inimeseks hakates kuulsin neilt, kes varem tõusid, et prügikott oli mööda aeda laiali veetud. Ju neil oli siis lõbus. Varsti tulidki vanemad, asjad said kokku pakitud, hommik söödud ja minek. Seejuures lahknes seltskond - Liis ja Elo kuhuiganes nad edasi läksid, mina ja Ott jaanipäevale. Algselt Muhku.

Tee peal muutsime sihtkohta - kell oli juba palju saanud. Bussiga Antslasse, enne veel siit läbi et aega parajaks teha. Antslas poest leitud tuttava küüdiga pidime kohale saama, kuid see ei õnnestunud sugugi. Jõudsime hoopiski ühte teise tuttavasse tallu, kõik viiekesi. Imekena koht! Vaikne, keset metsa, paeaaegu privaatse järvekese ja täiesti oma suitsusaunaga. Milline luksus! Vesi ja elekter on märksa vähem olulised. Vahepeal oli küll plaanis edasi minna, et jõuda kõrvaltallu, mis oli algne siht - aga siis oli juba saunas käidud ja lõke üleval ja õhtu ja uni ja mugav. Hommikul oli äratuseks peremehe hõigatus, et tulgu me pudrule. Peale seda sai kõrvalkoht ka ära nähtud ja siis oligi aeg niikaugel, et kiire hakkas. Tallinna poole, see tähendab. Marsruut Kaika-Antsla-Võru-Tallinn-kodu. Nüüd olengi siin ja kirjutan.

Jube palju jäi ütlemata, näiteks kogu selle asja ja ürituse vahvasust ei jõuaks ilma peal ära rääkida. Ma loodan, et kõigil teistel oli ka tore.

Päikest!

Kommentaare ei ole: