Uues kohas

Juhhuu! Olen nüüd (esialgu veel mitteametlikult) uude kohta sisse kolitud. Alguses nägi (Liisa väitel) tuba välja nagu haiglas, hiljem enam mitte, kui veidi rohkem mööblit sisse sai. Mulle meeldib, igal juhul. Tulge külla, aga andke enne ette teada, ma ei pruugi kodus olla. Üldiselt olen vähemalt järgmise nädala lõpuni ainult aegajalt ja väga ebakorrapäraselt võrgus, sest mu arvuti ei söö avalikku wifit. Teen näiteks käsitööd, selle asemel. Ja üritan harjuda Tartu eluga, põhimõttel kunagi ei jõua mitte midagi päris selleks ajaks tehtud kui tarvis oleks.

Kogu selle nädala olen pidevalt komistanud, põhiliselt omaenda varvaste otsa. Täna kukutasin karistuseks neile sahtli peale (õnneks tühja). Vahepeal vormistasin Partnerkaardi ja sain pangast asendus-pangakaardi kah, sest mul vist on kiip katki.

Aga ma hakkan nüüd õmblema. Pange tähele, ma olen Tartus, nii et ma ei tea kui kaugele ma sellega jõuan.

Juhhuu!

See blog on nüüd postitustes mõõdetuna sama vana kui Bilbo oma kuulsal sünipäevapeol ja oma ühesaja ühekümne ühendat postitust kirjutan ma hoopis teisest kohast. Nimelt uue võrgupüüdmise masina pealt. Lõpuks sain koos kogu oma kraamiga üle kolitud - kolmandal, kui mitte veelgi hilisemal katsel.

Mis teha, mulle täitsa meeldib see uus loom. Võibolla tahaks mõni, kes arvutitest rohkm teab, nüüd nii mõnegi krõbeda sõna öelda, aga mina olen rahul. Ressursse rohkem, kui ma kasutada jõuan, ja just õige asi uude kohta kaasa võtmiseks, sest on täitsa nõus muusikat mängima ja pilti näitama. Kui nüüd veel kõlarid ka juurde ostaks, siis piisabki. Ja ilus näeb välja ka - pealt must ja läikiv, muidu täitsa õhuke ja üldse. ainult klaviatuur tahab veidi harjumist ja meeldetuletamist, sest osad klahvid tähendavad muud kui seda mis neile peale märgitud on. Enamasti siiski piisab harjumuste jõust, et mõistlik tekst välja tuleks.

Tegelikult ei ole ma täna jällegi mitte midagi teinud. Puhkan lihtsalt. See-eest oli eile väsitav päev.

Hommikul ärkasin selle peale, et ema pistis mulle õe peaaegu valmis lindipärja nina alla, et ma selle ära lõpetaksin. Unesegane, nagu ma olin, ei mõistnud ega viitsinud ma muud teha kui siksak-kääre nõuda, kuigi need libeda siidilindi hargnemist eriti ei peata. Asjad korda lõigatud, magasin vedi aega edasi, kuni uuesti äratama tuldi - et kas ma ei tahagi rongkäiku vatama mina, sest juba algas ja nii edasi. Tunniga olin unisest ja äraolevast muutunud ärksaks rahvariides pealtvaatajaks. Kui rongkäigu lõpp kätte jõudis, panime padavai lauluväljaku poole ajama ja jõudsime varsti peale Kadrioru kohvikut (või keskust) juba Tallinna K-tähega koolidele järele. Siis terve päev Lauluväljakul, kus oli palav ja kitsas ja ere päike ja pikad järjekorrad igasuguse jäätise juures. Vesi sai vist esimese tunniga otsa - ka ostukohtadest. Peale kontserdi lõppu samasuguse ajuga kesklinna tagsi, endiselt kõige oma Muhu rahvariidega. Koju jõudsin alles poolest päevast ja niipea, kui olin uksest sisse astunud, helises telefon. Egas midagi, valutavad jalad teiste kingade sisse ja juba täiesti kohatuks muutunud rahvariided teiste vastu vahetatud, asusin teele Linnukülla. Hädavajalikud mõõtmised tehtud, ei tahtnudki kohe koju tulema hakata, vaid jäin veel veidiks kohapeale lugema.

Ja nii olekski võinud jääda, aga kodu ootas ja puhkus ka - ja seejärel töö, kõlatöö.

Mööblit peaks ka otsima/välja mõtlema hakkama.