22. oktoober 2007

Ikka veel tore

Ilm on vahepeal kehvem olnud ega ole enam nii ilus kui eelmise postituse ajal, homme on Sissejuhatuses keeleteadusesse vaheeksam, lisaks tuleb läbi lugeda mingi pikk ja tundub, et mitte väga huvitav ingliskeelne artikkel karjala mingitest lauludest (jättes märkimata asjaolu, et ma ei tea vastavat terminoloogiat inglise keeles ja tundub tobe rääkida regilaulust või selle alaliigist või harust mingis muus keeles peale eesti või mõne muu inimkeele (ehk siis inglise, saksa, vene ja mis kõik veel ei kuulu hetkel inimkeelte alla)), aga ma ei lase ennast sellest liialt loksutada. Elu on lill.



Aga reedel vaatasin koos hulga toredate inimestega Hamletit (telekast, mitte lavalt, eksole) ja avastasin, et kas veab mu mälu mind tugevasti alt või ei ole ma osasid stseene sellest varem näinudki/lugenudki. Oli palju väga ilusaid vaated (õige oleks vist öelda kaadreid), aga kohati häiris, et kõik veidi kunstlik tundus - liiga ilus, liiga hästi kombineeritud. Raske kirjeldada. Lihtsam on rääkide naiste kostüümidest. Hea küll, et aeg ei olnud seal kusagil eriti kindlalt paigas, (või nii mulle tundus) aga selliseid asju omavahel segada... Ehk siis esinesid ühel ajal ja ühes filmis nii barokilik lai seelikukuhi (õuedaamid nii mõneski stseenis), turnüür (ehk see variant, kus rõhutatud on ainult tagumik), ja ilma skeletita seelikud (kuninganna pulmakleit, Ophelia nii mõneski kohas). Ei, need olid kõik ilusad kleidid ja puha, lihtsalt... Segapudru, kui sellisele asjale tähelepanu pöörata. On vist ütlematagi selge, et reedel ma seelikuga kaugele ei jõudnud.



Laupäeval see-eest pingutasin topelt ja jõudsin napilt-napilt valmis. Pole vist eluski nii värskelt nõelasilmast tulnud asja selga pannud. Viimane piste, niidiots peita, seelik selga, mantel peale ja minek. Lõpptulemus on mulle vaatamata kõigele pisut lai - arvestasin õmblusvarusid tsipa valesti. Lisaks hargeneb see juba vähemalt kahest kohast, sest kangas oli äärmiselt hargnev saanud ja õmblusvarud väga ebaühtlase laiusega. Sellele vaatamata olen lõpptulemusega rahul. Kusagilt võiks ju natuke sisse võtta, aga see on pisiasi.



Üritus oli pingutamist väärt. Kenad ülikonnastatud inimesed, seltskondlik vestlus (mis ei onlud päris nii tore), üldine õhkkond. Lihtsam oleks vist tegelikult öelda, et see on sedasorti üritus, mida ilusaks ja heaks peetakse aga ei tea, kas see tegelikult üldse kellegile meeldib.

Ja siis oli veel... Oeh. Jutuhoog sai otsa, nii et Ros&Guil peavad mainimisega leppima.

Veidi hiljem: miks kadus raamatukogu internet, kus ma seda postitust alustasin, just enne saatmist ära? Tore on, et sellel asjal on mustandisalvestus olemas, muidu oleks kogu mu hulk teksti vastu taevast lennanud. Nüüd olen siis Kohvikus.

Kommentaare ei ole: