Käsitöö

Ütlen siis ka siin avalikult välja - mul on nüüd ka ilusti käsitööblogi. Tulevikus saab olema piltidega. Asub: www.thonolia.wordpress.com

Praegu rohkem ei räägi, kukun varsti unetusest ümber. Loodan seda teha koos kohviga Potteri ees.

*

Jee! Öeldakse küll, et ära hõiska enne õhtut, aga õhtul ma ju enam ei pääse hõiskama. Nimelt on mul jälle inimese moodi olla - hommikul sain kraps üles ja nii edasi. Ainult et laulma peab täna vist hakkama. Aga äkki ei pea ka...

Nii jah. Vahepeal oli elu lihtsalt hall ja igav ja kurb ja masendav ja ilm kah selline tatine ja nii edasi. Nüüd on veidike krõpsum külm juba, pisuke lumekirme ka maas...

Kahju ainult, et koju jõudes peab kohe kibekähku koristama hakkama. Põhjalikult, sest kui homme õhtul Tallinnasse sõidan, jääb 1. kuupäev sellele ajale, kui ma olen Tallinnas, mis tähendab, et peremees peab ise tulema näite vaatama ja siis peab kõik olema nii puhas et tolmukübetki kusagil näha pole. Tüütu, teate.

Vahepeal sai BVÕ läbi. Metsas oli tore, eriti külm õnnekombel polnudki. Kaks puudu olnud Ristikivi raamatut said läbi loetud (esimese hingetõmbega, loomulikult). Rohkem nagu polegi midagi...

Päikest!

Niisama

Ma olen väsinud. Täitsa päriselt, ja ometi ei tohi ma just nüüd teps mitte väsimust tunda. Kindlasti kohe mitte sellist, et silmad oleks nagu liiva täis ja tahaks neid lihtsalt kinni hoida... Õuh.

See on see, kui saad kella ühe paiku magama viimasel ajal kombeks saanud kümne-üheteistkümne asemel. Peab ennast ikka uuesti üles vuntsima - nendel hilistel õhtutundidel saabki ju enamik vajalikke asju tehtud, sest siis pole ühtegi segavat faktorit enam.

Aga tegelikult olen ma viimastel päevdel päris palju teinud - aga sellest ma praegu lähemalt ei räägi. Ütlen lihtsalt, et oli tegemist.

Ja vööd tuleks ka edasi teha. Oma meeter-veerandteist peaks valmis olema (mõõtnud pole viimasel ajal).

Ja õmlemist ootavatest asjadest võiks vähemalt ühe välja lõigata ja valmistama asuda. Sellepärast juba, et siis on midagi selga ka panna.

Hee. Õhtul saab Tallinnasse tantsima. (hakkab vaikselt vastavat laulu ümisema, kuigi neil kahel asjal omavahelist seost eriti pole)

Ah teate, mis ma siin ikka passin - lähen parem koju, koristan ära meisterdustegevuse jäljed ja kõlan natuke. Mingi hetk tuleb bussi peale ju jõuda. Äkki saab seal koguni õmmelda.

Aga vahepeal...

Nüüd on siis esmaspäev. Ma olen juba oma kolm ja pool tundi vist raamatukogus istunud ja miljoni asjaga tegelenud.

Aga vahepeal oleksin ma äärepealt auto alla jäänud. See oli ehmatav. Praegu sealsamas teed ületades on kõhe tunne ikka veel. Seda enam, et nägin täna vist jälle todasama džiipi. Jälle enda poolt vaadatuna teises reas. *võdin*

Aga vahepeal külmus mul aiavärava lukk ära. Seda hetkel, kui ma pidin jooksma võimalikult kiiresti malevasse. Seejuures piisavalt põhjalikult külmus, et oli vaja üle värava ronida. Huvitav, ega naabrid Antsule ei rääkiud, et mingid käisid üle värava ronimas?

Aga vahepeal käisin ma laskmas. Oli vahva. Prillid on tohutu segav faktor selle juures.

Aga vahepeal olen ma veel kõlatööd teinud, täitsa hulga. Pool vööd on valmis. Umbes.

Aga siis tuli mulle nüüd meelde, et homseks peab olema paar lauset norra keeles mignisuguse aktuaalse uudise kohta. Mis tähendab, et ma pean lehti lugema.

Veidi hiljem: Orkut ei ole meie sõber. Jätke see endale meelde. Ei ole tore.

Blöäh.

Kõlasin eile (tegelikult vist üleeile) täiesti jubedalt. Kui nüüd seda üle vaatan. Aga tol hetkel tundus see õige. Mine tea, äkki oligi, mitte ainult ei tundunud. Nii haiget pole ammu saanud.

Tegelikult tahtsin rääkida paar sõna sellest, kuidas ma ei salli seda tunnet igal hommikul, et olen sama väsinud kui magama minnes, öösel magada õieti ei saa. Järelikult pole väsimus unest (ega selline, mida uni võiks ravida), vaid on niisama. Igal hommikul vaatan, et algab järjekordne hall päev, see tuleb hambad ristis ära kannatada. Igal õhtul haarab kohutav kurbus, et möödunud päeval polnud milelgi üle rõõmustada. Ja rõõm, et üks neist jubedatest päevadest selles pikas-pikas rivis on jälle möödas. Et päris ametlik vaheaeg on jälle ühe päeva võrra lähemal. Aga kas see on ainult minu isiklik luul, et tegelikult ei peaks iga päev nõudma hambad ristis ärakannatamist?

Veidi hiljem: lugesin just, mida ma eelmisel aastal umbes samal ajal arvasin. Kust ma toona selle energia võtsin? Kas on asi trennis, tihedamas läbikäimises väga heade sõpradega (kellest nii mõnedki on Tallinnasse jäänud) ja praeguses üldises... kohatuses, kuulumatuses? Pole aimugi. Jääb üle ainult vastu pidada. Alati.

*

Tahaks midagi öelda, aga ei teagi, mida.

Kas oleks õigem rääkida sellest, mis kõik Tallinnas toimus, kuidas seal lund ei olnud ja siin jälle on, või oleks ausam see vahele jätta ja tunnistada endas valitsevat vaikset ja rahuliku kurbust. Lohutamisel pole mõtet. Kas tera võib haava sisse kinni kasvada?

"Kodust"

Kodu on nii võõras koht, kus olla. Vanematekodu, see tähendab. Siin, Keldrimäel, Tallinnas. Oma kodu on hea ja sõralik ja rahulik. Siin on selline... puuris ja vaatamiseks välja pandud tunne. Ja siis peab ju olema ka nii, et oleks, mida vaadata.

Eks see ole vist paratamatus.

Vahepeal on maailm hulluks läinud.

Nv ja muud

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa... Ja see oli ilus. Iga aasta, iga kord kui satun lumise metsa juurde, imetlen seda. Ma ei tea, mis on selle võlu, aga see on üks ilusamaid asju aastaringi juures.

Aga see tõi endaga kaasa ka nii mõnedki probleemid, näiteks ei ole mul siin sooje kindaid või talvesaapaid. Mantel õnneks on, ja kraega, mis salli ei vaja. Eks need paar asja saab ka nädalavahetusel Tallinnast võtta. Niikaua aitavad mind topeltsokid teiste saabaste sees ja taskud. Muig. See külm ei tapa, see külm on ilus ja fantastiline ja...

Kui laupäeval (oli see ikka laupäev?) lume poole kaldiva lörtsiga jalutamas sai käidud, tekkis tahtmine mööda heinamaad alla orgu joosta, kukkuda, veereda. Selline rõõm, kõige puhtamat sorti rõõm olemasolemisest, elust, et oleks tahtnud ei-tea-mida teha.

Aga sellised asjad saavad alati otsa. Minu puhul sai see ühest küljest otsa siis, kui lumememm oli peaaegu valmis. Miskipärast kipuvadmul kõik asjad peaaegu valmis staadiumis pooleli jääma. Vaja oleks ehk veel vaid kümnendik tööst teha, aga enam pole tahtmist. Ja nii mul kogunevadki kappidesse poolikud asjad. Enamasti käsitöö.

Teisest küljest sai see otsa siis, kui ma koju olin tulnud, ühe järjekordse jutu läbi lugenud ja sain pihta teadmisega, et ülikool kestab terve igaviku. See teadmine ei meeldi mulle. Ikka veel ei meeldi. Ma põgenesin selle eest sooja teki alla unenäomaale. Hiljem nägin päriselt ka und - peremees tuli ja andis mulle kaks nädalat aega, et sellest kohast koos kõigega läinud olla. Ma olin selle üle õnnelik. Saabki tast lahti.

Vahepeal suutsin pool ja rohkem kööki kääriva õunamahlaga üle valada. See vajab vist veidi seletust, sest ma tegelikult ei teinud seda mitte vabatahtlikult. Nimelt on mul sügise algusest saati pudel õunamahla külmkapis. Käärima läks see üsna ruttu, nagu kodusel mahlal kombeks, aga ma olin laisk ega viitsinud seda kohe ära visata. Niimoodi ta siis oli ja kääris seal rõõmsasti. Aegajalt keerasin korki veidikeseks lõdvemaks, et gaas välja lasta, kartuses, et muidu läheb lõhki. Viimasel ajal seda enam eriti tihti tegema ei pidanud, sellest järeldasin, et käärimine hakkab hoogu maha võtma. Mõtlesin et eksperimenteerin veidi. Kallasin pudelisse suhkrut. Mitte palju, üsna veidi. Sellepeale tekkis mulle sinna vulkaan. Pudel hakkas sedasi üle ajama, nagu kavatseks ta kogu oma sisu mulle sinnsamasse köögilauale laiali kallata. Kes teab, mis toimus? Mina ei tea. Keerasin korgi uuesti peale ja pistsin ta külmkappi tagasi. Eks näeb, mis saab, veidi üle poole on seda kraami veel alles.

Ajastus oli sellel teol iseenesest kehvapoolne. Täna peaks olema üüripäev, mis tähendab, et kogu korter klantsigu ja kui miskitki on valesti, siis tuleb pikk loeng. Huvitaval kombel ei ole peremees minuga ühendust võtnud. Ei tea, kas ta ilmub õhtul ette teatamata välja ja tahab raha?

Rääkimata jäi see, kuidas mind raamatupood ründas ja kuidas ma selle peale tal juhtme kokku ajasin. Sõna otseses mõttes - arvuti jooksis kokku, nii pooleks tunniks. Sellest ei teinud ka juttu, kus ma siis õigupoolest olin, et loodus ja jalutuskäik ja lumememm... (vastus: Madsa lähedal). Vott nii. Alati võib juurde küsida, aga ma arvan et siin on hetkel piisavalt pikk kirjutis.