5. november 2007

Nv ja muud

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa... Ja see oli ilus. Iga aasta, iga kord kui satun lumise metsa juurde, imetlen seda. Ma ei tea, mis on selle võlu, aga see on üks ilusamaid asju aastaringi juures.

Aga see tõi endaga kaasa ka nii mõnedki probleemid, näiteks ei ole mul siin sooje kindaid või talvesaapaid. Mantel õnneks on, ja kraega, mis salli ei vaja. Eks need paar asja saab ka nädalavahetusel Tallinnast võtta. Niikaua aitavad mind topeltsokid teiste saabaste sees ja taskud. Muig. See külm ei tapa, see külm on ilus ja fantastiline ja...

Kui laupäeval (oli see ikka laupäev?) lume poole kaldiva lörtsiga jalutamas sai käidud, tekkis tahtmine mööda heinamaad alla orgu joosta, kukkuda, veereda. Selline rõõm, kõige puhtamat sorti rõõm olemasolemisest, elust, et oleks tahtnud ei-tea-mida teha.

Aga sellised asjad saavad alati otsa. Minu puhul sai see ühest küljest otsa siis, kui lumememm oli peaaegu valmis. Miskipärast kipuvadmul kõik asjad peaaegu valmis staadiumis pooleli jääma. Vaja oleks ehk veel vaid kümnendik tööst teha, aga enam pole tahtmist. Ja nii mul kogunevadki kappidesse poolikud asjad. Enamasti käsitöö.

Teisest küljest sai see otsa siis, kui ma koju olin tulnud, ühe järjekordse jutu läbi lugenud ja sain pihta teadmisega, et ülikool kestab terve igaviku. See teadmine ei meeldi mulle. Ikka veel ei meeldi. Ma põgenesin selle eest sooja teki alla unenäomaale. Hiljem nägin päriselt ka und - peremees tuli ja andis mulle kaks nädalat aega, et sellest kohast koos kõigega läinud olla. Ma olin selle üle õnnelik. Saabki tast lahti.

Vahepeal suutsin pool ja rohkem kööki kääriva õunamahlaga üle valada. See vajab vist veidi seletust, sest ma tegelikult ei teinud seda mitte vabatahtlikult. Nimelt on mul sügise algusest saati pudel õunamahla külmkapis. Käärima läks see üsna ruttu, nagu kodusel mahlal kombeks, aga ma olin laisk ega viitsinud seda kohe ära visata. Niimoodi ta siis oli ja kääris seal rõõmsasti. Aegajalt keerasin korki veidikeseks lõdvemaks, et gaas välja lasta, kartuses, et muidu läheb lõhki. Viimasel ajal seda enam eriti tihti tegema ei pidanud, sellest järeldasin, et käärimine hakkab hoogu maha võtma. Mõtlesin et eksperimenteerin veidi. Kallasin pudelisse suhkrut. Mitte palju, üsna veidi. Sellepeale tekkis mulle sinna vulkaan. Pudel hakkas sedasi üle ajama, nagu kavatseks ta kogu oma sisu mulle sinnsamasse köögilauale laiali kallata. Kes teab, mis toimus? Mina ei tea. Keerasin korgi uuesti peale ja pistsin ta külmkappi tagasi. Eks näeb, mis saab, veidi üle poole on seda kraami veel alles.

Ajastus oli sellel teol iseenesest kehvapoolne. Täna peaks olema üüripäev, mis tähendab, et kogu korter klantsigu ja kui miskitki on valesti, siis tuleb pikk loeng. Huvitaval kombel ei ole peremees minuga ühendust võtnud. Ei tea, kas ta ilmub õhtul ette teatamata välja ja tahab raha?

Rääkimata jäi see, kuidas mind raamatupood ründas ja kuidas ma selle peale tal juhtme kokku ajasin. Sõna otseses mõttes - arvuti jooksis kokku, nii pooleks tunniks. Sellest ei teinud ka juttu, kus ma siis õigupoolest olin, et loodus ja jalutuskäik ja lumememm... (vastus: Madsa lähedal). Vott nii. Alati võib juurde küsida, aga ma arvan et siin on hetkel piisavalt pikk kirjutis.

Kommentaare ei ole: