Meeldetuletus

Olen juba mitmendat päeva Tallinnas. Asjad ei ole vahepeal paranenud, ema hädaldab ikka veel ja jõulukingid ei ole sugugi arenenud.

Aga hoolimata minu valmistamatusest on täna jõululaupäev ja järelikult pean ma minema poodi. Varusid on napilt, tõepoolest väga napilt, ja vähemalt üks asi maksab päris palju - usutavasti.

Oeh, jääks ta ometi vait...

Muidu olen vahepeal ohtralt maganud, paaril peol käinud, ennast väljendanud ja nii edasi. Käsitööd vaat et ei ole teinud.

Aga igastahes minu uues kohas elamine seisab hetkel ainult kraami liigutamise taga. Leping on tehtud, vana koht üles öeldud ja puha. Aadressi ainult ei tea. Tean, et on Tiigi tänav.

Ma näen õudukaid unes. Not fun.

Ma hakkan võibolla kolima.

Mul on kiire.

Ma loen ja koon ja nõelun.

Ma tegin täna grammatika eksamit.

Rõõmsat ja kurvemat

Niipalju siis minu lootusest, et ma olen vahepeal unevõla pika puuga tasa teinud. Eile nõelusin ja kudusin kella üheni välja (mida polnudki nii natuke), aga hommikul üles ei saanud. Lootuseta juhtum.

Alustatud sai punaseid kindaid ja hallid on iga hetk valmis saamas. Õlasalli lõng hakkab otsa saama, ma ei tea paljukest teda veel jagub ja kui laia ma selle asja teha tahan. Kui ikka tahaks, peaks ühe toki juurde ostma.

Keele alt valutab - see koht, kuhu süstlaga torgati. Hambaga tundub hetkel üldiselt korras olema. Loomulikult mitte lõplikult, aga vähemalt vahepuhkusena küll.

Mõtlesin eile enne magama jäämist pikalt ja põhjalikult Laitse peale. Vanavanemad on küll jube tublid, aga nad on vanad. Kui ma ei eksi, siis 70 (vanaema) ja 80 (vanaisa). Kaua nad jõuavad veel loomi pidada? Mis siis, kui kummagiga midagi juhtub? Jah, Rein on ka abiks, aga temast pole õieti majapidajat - ta ei tohi ju mingeid raskeid töid teha tegelikult. Ja mis saab Kärmu-Uuepere talust kõigi nende heinamaade ja metsaga? Kitsedest, koertest, kassidest, kanadest? Ma niiväga ei tahaks näha neid kellegile võõrale minemas. Kurvad mõtted, jah, on küll. Parem vältida - jah, seda me kõik kogu aeg teemegi. Aga kevadsuvel, kui vanaisal tervis järsku halvemaks läks, kordasin ma tundude kaupa ainult ühte mõtet - "Pea veel veidi vastu, näe mu koolilõpetaminegi ära!" Nad on tugevad ja tublid. Nad saavad hakkama. Veel kaua. Aga mitte igavesti.

Sain selle siis ära öeldud. Tegelikult asi muidugi ni hull ei ole. Aga oli õhtu ja pime ja masendav veidike, sest tegemist oli palju, kell oli palju ja magada oli ka vaja. Siis kipuvad koledad mõtted tulema.

Aga arm minu käe peal ei muutu hägusemaks. See on veidi naljakas. Alguses, kui see oli veel uus, oli see aasta pärast pea kadunud. Uuendasin. Oli selline tunne. See oli eelmisel sügisel. Nüüd on sellest juba rohkem kui aasta möödas, aga see on korras ja olemas. Ma ei asu välismaale elama, ilmselgelt. Kindlasti mitte lähemal ajal.

Aga kordan PH soovitust: Naeratage, inimesed! Südamest ja südamega!
Päikest!

Unedest ja muust

Mul käib pea ringi ja süda ei ole hea. Paha ka ei ole päris. Ma kahtlustan et see on tugevast tuimestusest, mis mulle hambaarsti juures tehti. Neelatada on ka imelik. rääkimata sellest, et ma ei julge hambaid lahti teha, sest kardan kogemata keelde hammustada - pool keelt ei tunne midagi. Ühesõnaga avastati valutanud hamba juure alt suisa põletik ja olukord on üsna kehv.

Ma ei ole niisiis praegu mitte sugugi kuulamas üht viimast neenetsi keele õigesti kõnelejat, kes Eestis on. Ta õde või tütar (ma ei mäleta kumb) ei oskavat mingit sorti häälikuid enam õigesti öelda.

Arvatavasti ei ole ma ka õhtul luutsinakooke tegemas. Sellest tuleks Moile teada anda. Homme ehk suudan luuletust lugeda. Meie kursus peab olema aktiivne osa luutsinapäeva tähistamisest skandinavistika osakonnas. See tähendab et me moodustame protsessiooni, laulame, kostüümitame, loeme luuletust, laulame veel natuke, kostüümitame veel natuke ja nii edasi. Veidi teise klassi moodi tunne tekib. Aga pole hullu - järgmine aasta on juba teised.

Aga see-eest areneb käsitöö täiesti edukalt edasi. Vaikselt aga pidevalt. Aeglaselt aga siiski. Aeglaselt sellepärast, et ma teen mitut asja korraga. Seetõttu nad kõik arenevadki. Lähemalt teate küll kus.

Ma näen viimasel ajal palju unesid. Vaat et iga öö. Täna nägin hommikupoole ööd, et mul oli telefoni sõnumeid tulnud. Mitu tükki kohe. Ärkasin üles ja kontrollisin. Ei olnud. Eile öösel nägin unes, et ärkasin põrandal, olles kõhuli maganud. Nägin esiemse asjana veidi tumedama põranda peal piparkoogipuru ja siis toa kõiki seinu maast laeni katvaid raamaturiiuleid. Ma tean et see oli minu tuba (kus ma elan, eksole), sest riiulid ümbritsesid ka ahju. Ma vaatasin uniselt ja uimaselt ringi, aga kui ma tahtsin püsti tõusma hakata, ärkasin üles. Igasuguseid huvitavaid asju näeb, kui iga päev piisavalt magada.

Päikest!

Eelmisel postitusel on kommentaar. Miks see mainimist väärt on? Aga sellepärast, et kui ma täna Märkmiku lahti võtsin, siis ma ühena esimestest asjadest märkasin seda. Huvitav-huvitav, kes mulle nüüd midagi ütleb? Kas kirjandusteaduse kohta, või Maali lõngaga nõelumise või mille? Aga siis nägin, mis mulle öeldi. Sphämm! Niipalju siis põnevusest. :D

Tegelikult nägin ma öösel unes sõda. Täiesti tänapäevast sõda keemiatossuga, mida _ei tohtinud_ sisse hingata ega isegi silmi selle sees lahti hoida. See juhtus Laitses, ploomipuude vahel. Suuremõõtmeliselt. Aga seda pole suurt mõtet kirjeldada nendele, kes ei tea kuidas seal asjad asuvad ja nii edasi - või pigem, ehk isegi tuleks välja, aga väga pikale läheks. See uni, kusjuures, kaotas igasuguse kohejuhtubmidagi-sündmustiku just sel hetkel, kui äratuskell helises. Nimelt kästi mul olla pikali "baasiringi" sees (mis oligi ring maa peal mingitest asjadest ja üldse mitte liiga suur), võimalikult madalal, silmad kinni hoida ja oodata. Oodata. Kui ma pean ootama, siis ei saa ju midagi põnevat juhtuda. Sellepärast ma polnudki äratuskella peale pahane.

Ma näen üldse viimasel ajal palju unesid. Ilusaid, värvilisi, selgeid. Meeldejäävaid.

Homme tuleb norra keele loengus esitleda läbi loetud raamatut. Kui ma terve päeva esituluse kokkupanemisega vaeva näeks, siis ma isegi ehk suudaks seda. Aga ma pole ühtegi raamatut lugenud. Vähemalt norra keeles mitte. Homme näeb mis saab.

Grammatikas (eesti keele omas) suutsin isegi täna hommikul kahekümne minutiga kokku panna ettekandeks vajaliku konspekti. Siis tuli välja, et ma ei peagi seda ettekannet tegema enam. Et aega ei ole. Hindeid selle eest ei saada. Tundub, et õppejõud on lihtsalt veidi liiga mugav selleks, et ise kõigist nendest teemadest rääkida ja laseb seetõttu meil endil neid ette kanda. Ega see kõige valem seisukoht polegi - siis teab igaüks vähemalt ühte teemat väga hästi. Igaljuhul minu teema eksamisse tulema ei pidavat, nii et mis seal ikka.

Eesti on väike. Vähe tuttava inimese sünnipäeval olles leidsin eest kaks mõnevõrra tuttavamat inimest, keda sealt oodata poleks osanud. Naljakas. Samas vahemaad võiksid veel väiksemad olla. Ma usun et nii mõnigi on minuga selleski punktis nõus. Aga muidu...

Päikest!

Ülevaade

Täna oli esimene võimalus teha ära esimene eksam. Sissejuhatus kirjandusteadusesse, M. Grišakova. Räägiti mulle hirmujutte sellest. Uskusin. Ma olin ju loengus kuulnud, kuidas ta räägib ja näinud erinevaid loengumaterjale. Olen nõus. Aga sellegipoolest mõtlesin, et huvitav, kas mul õnnestub see nii ära teha nagu gümnaasiumis kõik asjad tehtud said - kohalkäimise ja külge jäänud teadmiste pealt. (Jättes kõrvale asjaolu, et ma olen tollest loengust vist puudunud rohkem kui kohal käinud...) Kolm korda on ju võimalik teha, ma ju võin omati proovida ühe korra sedasi ka. Proovisin. Nägin, et ma ei tea mitte midagi. Hea küll. Järgmiseks korraks võtan ja õpin ka natuke. Või siis natuke rohkem kui natuke.

Tegelikult olen veidi magamata. Hammas ei valutagi enam - hommikul oli tunne, nagu oleks pool lõualuud tuim tükk. Päeva peale kadus tuimus ära, valu ei tulnudki tagasi nagu ma kartsin ja ptui-ptui-ptui - isegi enamvähem normaalne tunne on nüüd.

Nõelun juba järgmist kindapaari. Hallist Maali lõngast. Emale. Kahjuks ei tule nii hsti välja kui võiks - mõelma kinda randmeotsad on imekitsad miskipärast. Nüüd harutan tagantpoolt üles, et uuesti teha. Lõnga ei saa raisata, seda pole just liiga palju. Kodus ootab veel õmblemist, aga homne päev on täitsa vaba ja tühi. Milline luksus. Või mitmemilline.

Lugesin läbi "Kaklusklubi". Punkt.

Aku saab varsti tühjaks - peab vist kottu ära minema.

Huvitavalt elus tunne on. Ma olen kohati väsinud. Kohati on mul kiire. (seda küll pigem kogu aeg) Aga ma vist olen jälle elus.

Kiireks läheb aga tõesti. Jõulud tulemas ja perele jõulukingid teha. Aastavahetus ja talvelaager ja ball tulemas. Kostüüme vaja, paelu, vöid, tikandeid. Semestri lõpp tulemas. Referaat vaja teha, ettekanded norra keeles, lõpuks ka eksamid.

Mulle sobib. Oleks mul ainult kodune internet olemas.

Päikest!

*vandesõnad*

Mu Tallinnas olemine läks _jälle_ nässu.

Ma peaksin juba paremini teadma. Peaksin ju... Hoidma siit eemale - ma ei jaksa kannatada seda jubedust, mis siin toimub. Vanaema on haige - see iseenest ei ole väga jube Mul on temast väga kahju. Aga see annab emale ühe päris hea põhjuse viriseda. Tema uus töökoht ei mõju ka hästi - saan täiesti aru, et haiged vanainimesed, kes kohati ka haiglas surevad, on jube vaatepilt, kui neid mööda kantakse. Mõistan. Aga on siis sellest vaja tundide kaupa jahuda? Ja justkui oleks sellest veel vähe, jäi ta jälle pudeliga vahele. On see siis ime, et ma siia ei igatse?

Ja ega ma nüüd siis ise ka parem pole - ainult selle vahega, et mina ei virise mitte avalikult ja igaühele, kes läheduses on, vaid siin. Lugemine pole kohustuslik, eksole.

Hea küll, enne bussile minekut veel mõndagi vaja teha.

Päikest!