Ma olen väsinud. Osalt magamatusest, osalt iseendast ja emotsioonidest.
Ja miskipärast kipub kõik just siis, kui on tunne, et kohe saab korda, kohe saab sellest vaevast lahti, veel hullemaks minema.
Mul on niigi hea - minu anumad ei ole põhjast ühendatud, vähemalt ei tunne ma, et oleks. Mina saan tulla päeva varases pooles koju ja poolteist tunnikest magada.
Aga ma ei oska praegu teisiti. Võibolla kunagi õpin - praegu olen selline.
3. jaanuar 2008
*
Kirjutas Tho umbes kell 17:09
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar