Paha

Paha on olla. Sees keerab, olen uimane ja tige. Hommikul ei olnud. Kui kodus ärkasin, siis ka veel ei olnud. Aga kui siis tantsutundi jõudnult avastada, et mõned on jälle tülli keeranud ja mossitavad kumbki omas nurgas põhimõtteliselt, siis see kipub igasugusest enam-vähem psitiivsest tujust teerulliga üle sõitma. Kahjuks. Ei, see ei tähenda, et selliste asjade näitamist mulle vältima peaks. Aga praeguseks on sellega liitunud arusaam, et ma ilmselt ei saa sellest rahvalaulu tööst jagu ja teadmine selle kohta, kui palju ma vähemalt pean kõla- ja muud käsitööd tegema järgmise nädala jooksul. Seda on natuke palju - täpsemalt umbes nii palju, et kolm unetundi öö kohta on keskmiselt päris hea perspektiiv, kui mul ükskõik ei ole parajasti.

Eile õhtul mängisin toreda seltskonnaga huvitavaid lauamänge. Katar - või kuidas seda nüüd kirjutataksegi - tuleks endale ka hankida. Tõepoolest vahva mäng on, noh. Eurovisoonist ütlen ainult seda, et enamik kohalolijatest hääletas. Mina ei hääletanud - mis mõttega. Nagunii ma ei ole seda jälginud ja nalja saab nagunii.

Lähen loon mõne paela üles või midagi. Rahvalaul on nagunii lootusetu.