3. aprill 2008

Ma ei lähe Kevadtormile staabiassistendiks. Just pakuti võimalust sinna kandideerida. Aga ma ei taha kuud aega kusagil olla esiteks, teiseks mulle ei meeldi see, millisena ma seda posti ette kujutan. Sõjaväe variant sekretärist, lühidalt öeldes. Olgugi, et grupi nimi on side- ja staabigrupp, mina rõhutan enda jaoks ikka seda side-osa, nagu õnneks grupijuhtki.

Ma hoopiski pakin asju, niipalju kui õnnestub, ja loen ja kõlan. Võtsin lõpuks kätte "Ekke Moori", mida juba eelmisest kevadest olen mõelnud kindlalt lugeda, aga pole kuidagi selleni jõudnud. Eile htul alustasin, täna hommikul lõpetasin. Ei lugenud öö läbi, kuigi loetu võis ühte masendavat unenägu mõjutada küll. Ärkasin selle peale, et tramm, kus ma olin, pani uksed kinni ja ma jäin üksi inimeste seas sinna sisse. Ärkasin, keerasin teise külje ja mõtlesin et näidake mulle nüüd mõnd paremat und ka.

Aga raamatust jäigi meelde põhiliselt äramineku, edasimineku, muutusteotsimise motiiv. Nagu ilmselt pidigi. Päris mõnegi koha peal panin raamatu korraks kinni, et mõelda järgi ja meelde jätta, mis seal just öeldi. Või tajuda, kui õige loetu ikkagi on. Või igatseda isegi sinna põhja. (Üks neist asjust ilmselt, mida ma kohe kuidagi tegemata ei tahaks jätta, aga mis siiski tegemata võib jääda, sest plaanimisega ei oska kusagilt alustada.) Mõned leheküljed märkisin ära. Et paar lauset hiljem välja kirjutada.

Kui lõpetasin, ei saanud jätta poetamata paari pisarat. Selle üle, et ma ei tea, kes ma olen. Kas ma olen üldse keegi. (Ei, siia lõppu ei käi küsimärki. See pole küsitooniga lausegi.) Ja naermata, sest võibolla on tõepoolest igaüks kusagil raamatus kirjas.

Kommentaare ei ole: