neljapäev

Ma olen haige. Enam-vähem. Und on kolme inimese jagu, kehatemperatuuri veidi ylearu ja aega paranemiseks null yhikut. Miljon tassi teed erinevatest taimedest, otsakorral mesi...

Ja päris mitu plaani. Yks neist sisaldab siidimaali, teine lõngavärvimist nii synteetiliste kui looduslike värvidega. Synteetilistega ka sellepärast et mul on ju lõnga, milleks seda juurde osta, aga taimi on liiga vähe et seda kõike nendega värvida.

Ja kui ma käsitöösiibrist yle saan, siis teen seda ka. Yks pisike asi ootab kiiresti tegemist... Kiiresti! Muude asjadega on natuke rohkem aega, aga ka mitte ylemäära, sest ma ju tean ennast kyll, kui ma tahan need valmis saada, siis peaks juba praegu kibekiiresti tegutsema hakkama. Ja yks vöö ootab tegemist, ja yks pael, ja selleks tuleb yks teine pael valmis teha...

Ja raamatuid saab lugeda. Isa otsustas igal juhul tellida ära selle uue Päevalehe sarja, mis tähendab raamat nädalas - ma kavatsen need kõik tõesti läbi lugeda, sest paljut pole varem lugenud (mhmh, on kyll häbi tunnistada) ja yldse. Mul on toas olemas ruum selle sarja jaoks olemas, ja ma olen valmis ka selle raha maksma, sest tegelikult seda ei ole palju.

Joonistada tahaks. Muudmoodi ei saa edasi anda seda mida ma kunagi silmapilgutuse jooksul nägin, tajusin. Kui silmad kinni panna, on see, mida näeme, tavaliselt musta värvi. Tol hetkel oli valge. Ja muud huvitavad detailid, yks paladinilik õlakaitse, kuldne... Aga noh, ma tean et minu joonistamisoskused on liiga väiksed selleks, et see pilt peast ka paberi peale saada, ilma et see näeks välja nagu kymneaastase tehtud. Neid pilte on veel, aga...

Ja ma ootan. Mul on aega.