tantsuklubi ja öine linn ja olemisjoovastus

Huvitav, kas ma nyyd hakkangi tantsuklubist alles kolme paiku koju jõudma? Vähe peale sydaööd läksime Eglega miskiseid tema sõpru otsima - mõned jäid veel tantsima, aga pea kõik tavalisemad ettetulevad tantsud olid juba tantsitud, sealhulgas mitugi sellist, mida ammu polnud juhtunud, ja rahvast oli ka väheks jäänud. Pillimehed otsustasid veidi lõbutseda ja mängisid korraga kihnumuad ja aleksandra valssi - kes tantsis siis yhte, kes teist, igal juhul läks asi vähegi rohelisemate nägude jaoks keeruliseks. Ja nende jaoks ka, kes tantsida kyll mõistavad, aga alati viisi ja samme kokku ei mõista panna.

Egle sõpru me ei leidnud, yhe minu oma aga kyll. Või mis sõbra nyyd, lihtsalt tyytu koolivend, kes oli oma nina täis tõmmanu ja rääkis pikalt-laialt oma parteiideoloogiast. Või millestki muust ja natuke normaalsemast, aga mitte palju - mida sa yhelt purjus KeskNoorelt ikka ootad, eksole.

Samas, tegemist oli siiski Levikaga. Seal ongi inimesed purjus ja ajavad rumalat juttu. Reeglina. Me olime Eglega seal reeglit kinnitav erand, sest jõime lihtsalt teed ja rääkisime maast ja ilmast ja inimestest. Eriti viimast, muidugimõista. Vahepeal ka õlalinnust-kaelalinnust ja mustast koerast.

Siis tuligi kätte aeg koju minna. Kuna kell oli juba ammu yhistranspordi seisma lasknud jääda, tuli selleks kasutada vana head kondimootorit. Aga kõndida jälgsi läbi öise inimtyhja lumesajus vanalinna, võttes endale vabaduse tahtmise korral ronida igale poole kuhu otse keelatud ei ole (teate kyll, näiteks need paekivist laiad servaplaadid Harju tänaval) ... no kui sellest ka emotsionaalset laksu ei saa, siis oleks ilmselt õige aeg arsti juurde minna. Elu on ilus, lihtsalt. Miks ma ei peaks olema õnnelik, kui ma olen noor ja terve ja ilus (nii et ma sain jalga puhata samahästi kui yheainukese tantsu jagu...(saabast võltstagasihoidlikkusele, kesse ikka kiidab kui ma seda ise ei tee, nii harva kui seda yldse juhtub)) ja ilm on nii mõnusalt kylmkarge ja sajab puhast, värsket, selle aasta esimest korralikku lund nende vanalinna majade ja tornide vahel, aga mul on parajalt soe riietus nii et kylm jõuab ainult näkku, kus ta midagi hullu teha ei saa, ja töö juures ollakse minuga rahul (juhataja kiitis isegi) ja sõbrad on ka olemas ja... Yhesõnaga, mida veel tahta?

Ei, tegelikult ma tahan kyll. Ma tahaks näiteks teada, kuidas see või teine asi käib ja tahaks õppida leivakypsetamist (mille suunas ma hetkel aktiivselt tegutsen, nimelt panin just juuretise hapnema) ja nii palju laule on veel, mida kuulda-osata tahaks, ja nii palju lugemata lugusid ja niipalju nägemata kohti ja käimata teid ja tundmata inimesi (eriti yks grupp, kes mu huvist kyll vist mõneks ajaks nyyd lahti sai, sest nende põhikiri oli äärmiselt... sektilik ja muud põhjused ka) ja kudumata mustreid ja nii edasi. Aga vaatame, mis saab suvel - see põhja pool ikka kutsub mind ja taevalaotus kah; vastu talve rändab ainult see, kes endale talveks sooja kohta pole leidnud või loodab sinna veel enne asjade hullemaks minemist jõuda.

Oodata ju võib, aga muud elu ei saa siis vahepeal unustusse jätta ometigi.