kõikumised-kõikpersed

Seekordne tantsuklubi oli mitut pidi asjalik ja kasulik ja muidu vahva. Esiteks ärilised-muinasjad kontaktid lõunanaabrite juurest Lauraga, kes helistas veidi enne kui ma tulema hakkasin. Tema käest ostsin nimelt Mytofestil hulga helmeid, nende hulgas ka yhe suure seest tyhja metallhelme. Mis järgmisel päeval kaheks tykiks katki läks. Sattusime yhes tantsuklubis eelmise aastanumbri sees kokku ja ta lubas, et järgmine kord kui tuleb, vaatab seda katkist ja parandab ära või vahetab välja, sest nad ei tohiks nii kergesti tykkideks laguneda. Nyyd helistaski ja vaatas. Ma olin ise ära unustanud ja olin väga kindel et tema on ka unustanud. Niisiis, asjalik ja ärilik - sest ma pidin kataloogi talvelaagrisse kaasa võtma ja inimestel suud vesiseks ajama.

Teiseks, muidu vahva, sest yks ammune tuttav oli oma teisi tutvusi kaudu tantsima saanud. Ja yks teine tuttav oli pika palumise peale uuesti ennast kohale vedanud - ma tean omast käest, kui lihtne on kogu aeg yhte ja teist asja sel ajal teha kui saaks tantsida - enne kui see hinge võtab ja siis enam ei jäta. Jah. Nyyd ootab mind ees ports võõraid inimesi, kõik must jupp maad vanemad, saunaõhtu ja erinevad filmid. See oli positiivne pool.

Ja pärast tantsimist sai tunnikese või sinnakanti mööda oma linna jalutatud. Kolmapäevaöösiti on vana Tallinn minu oma. Ei jaga kellegagi. Mitte kellegagi. Mitte kunagi.

Olin seal kohapeal veidi ebaviisakas ja tormasin keset vestlust teise ruumi rahunema. Pärast tegin nägusid. Ei vabanda. Võibolla oleks olnud viisakam jätta näod tegemata, kõndida pea pysti nurga taha ja veidike otsustavust yles näidata. Ilmselt peab siiski järgmine kord tollele neiule asja veidike-natuke selgitama, et minust valesti aru ei saadaks. Lasku aga käia, kui meeldib. Kuni meeldib. Ja pärast vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Nägin seejuures ka yhte päris koledat irvet - pidi nägema välja nagu välknaeratus?, aga nägi välja nagu lõrisetaks mu peale hetkeks. Või mine tea. Yks teab, aga yks ei ytle. Aga ma ei kysi ka. Mitte nyyd.

Kui aus olla, olin veel eile koju jõudes ysna augus. Kes polnuks, sellise käitumise juures. Aga hommikuks oli miski taastunud, mingi usk või asi. Jabur, kas pole. Mul ei ole ju usku. Või noh, sellega on keeruline. See on.. jah. Raske.

Kõlakuduma peaks, aga võibolla pole see kõige targem hetkel. Kell on ju juba kaks ja rohkem, ja kõik käed ei pruugi enam õigesti töötada. Tegemist on veel, aga kell on häbematult palju. Kõlamist on ka häbematult palju. Kaks korda neli või rohkem meetrit teha enne järgmist nädalavahetust. !Mind võib ilmselt nyydsest peksta arvutist eemale, kui mind siit paistab.!

Päikest!