Nyyd mu valud juba ennetavad haigetsaamisi. Ajee. Elu on keeruline, eriti kui uskki hakkab kaduma - seesama, mis viimased neli ja pool kuud on mind edasi vedanud. Mis on tõde, kui ma ytlen et see läheb nii, hoolimata mu tahtmistest või tahtmatustest - kas see, mida ma tegelikult arvan-tunnen-mõtlen, on see mida ma ytlen, või petan ma ennast mingil tasandil, seda ainult tõeks uskudes ja tegelikult peaksin ma ytlema et "Ma tahan väga väga et see nii läheks, aga ma tean et on vale ja õigustamatu seda tahta, nii et ma parem lihtsalt usun et nii läheb?" See enesepett suudab olla väga veenev, tõest eristamatu. Kysimus on nyyd selles, kas ma võtsin selle hoobilt kasutusele, automaatselt, ja hakkan asjast alles nyyd läbi nägema, või teadsin enne paremini ja nyyd kui nii vähe on jäänud, hakkab jaks yles ytlema ja tekivad kahtlused?

Ma tean, mida ma igatsen. Aga ma kardan, et võibolla see pole hea ja õige. Võibolla ma ei peaks. Aga kuidas teisiti? Mina ei oska - veel enam, ma suudan uskuda et nii saab, põhimõtteliselt- ma näen ju pidavelt enda ymber, kuidas nii tehaksegi ja paistab vähe lihtsamat - aga ma ei näe seda võimalust enda sees või enda elus. Ja siis ma teen nägu et pole midagi lihtsamat kui naerda ja tantsida ja torgata, mis siis et hambutult. Ja pitsitan vööl olevat nuga, et käed omatahtsi ei tegutseks, et nad pysiksid mu kontrolli all ja mu enda lähedal. Enesepett on piisavalt täielik, et paar tundi uskuda mineviku peaaegukordumist, yhte suvepäeva mullusest kevadest ja sõitu Tartust Tallinna. Toona jäi kardetud karistus ära, kuigi tegu tuli avalikuks. Äkki oleks nyydki jäänud, suutsin ennast paariks-kolmeks tunniks veenda, samadel põhjustel mis toona mängu tulid. Nyyd vaatan et õnneks, õnneks kahtlesin piisavalt kaua, et võimalused ohutult mööduks.

Muud ei olegi midagi, raske on. Lihtsalt väga raske on vastu pidada.