pikalt

Tähenõelad. Tähenaelad. Kylma ilmaga talvetaevasse vaadates saab väga hästi aru, miks usuti tähti olema augud taevakummi sees - näevad tõesti välja nagu nõelaga või naelaga torgatud. Ilm on ilus - selge ilm, sõltumata aastaajast, teeb mul tuju heaks. Kuud ei näinudki, ilmselt vaatasin valel ajal. Kalender sai ju ka otsa, uus tuleks osta, muidu ununevad veel kuude nimedki ära - aga unub ka kalendritarvidus, kui ma siin ei istu.

Nii palju asju tahavad tegemist, aga kahte ööd järjest ma yleval ei pysi. Ja isegi sellest ajast ei piisaks ilmselt. Aeg teha yks pisike tegemist vajavate asjade nimekiri:

*hele vöö (tähtaeg: Talvelaager)
*kleidipaelad (Talvelaager)
*vaipkleit välja lõigata vähemasti, paelad kylge ka ajada (Talvelaager)
*tööde kataloog korda teha, kaasajastada (nii ruttu kui võimalik)
*keebipaelte kavandid (nii ruttu kui võimalik, eelistatavalt enne magamist)
*kapp lõpuni täita ja ylejäänud segaduses veidigi korda luua (umbes enne esmaspäeva)
*ja kui ma juba toa koristamisejuures olen, ei teeks yldse paha leida yles yks kotikesetäis kadunud ehteid, millel kyll suuremat ise-väärtust pole, aga mis on niisama ilusad
*sokid ära märgistada, muidu ema ei tea, kelle omad need on ja ma ei saa neid pesust tagasi
*roheline punaste õmblustega kuubmantel ootab ikka veel tykkideks lõigatuna kokkuõmblemist
*lpn. E. Säde märkmed on ikka veel digitaliseerimata
*ja yhtlasi on kokku panemata kaks playlisti käsitööd tehes kuulamiseks, yks sõnadega rahvamuusika, teine ilma sõnadeta ja mitte nii rahvalik muusika
*Balli-kleidi täienduste tegemise peale peaks ka juba mõtlema hakkama. Nii mitu kahemeetrist peent kõlapaelajuppi tahavad tegemist, et peaks pihta hakkama
*ja nädalavööd tuleb uuesti välja kraapida, muidu läheb jälle samamoodi nagu viimati, st, kõik kaup ostetakse kohe ära
*vabade kõlade saamiseks tuleks muidugi kõigepealt ära lõpetada punane valgete silmadega pael, mis Fääri saartele ei sõitnud
*tšekimägi siin kõrval tahaks ka arvutiseeritud kujule jõuda
*aga arvutile endale peaks tegema kõlakuue, õige linnu värvides ja huvitava kinnitusega
*kotikestest rääkides ei ole kuhugi kadunud ka plaan ja vajadus ikkagi endale tasku valmistada
*ja veel palju muud mis yhte või teist asja vaadates ikka meelde tuleb.

Ja lugeda tahaks, nyyd mul on hulk huvitavat kirjandust. Lingvistikaylesanded sealhulgas, mida on lihtsalt siiralt huvitav lahendada, keelevaistu ja muud kasutades.

Muide, ma juba mitmendat korda mõtlen, et mis seosed on sõnade sõrm ja digitaalne vahel. Või miks.

Ja kõige yle valitseb ikkagi see miski. Puudus omast. Puudus isegi oma soravatest mõtetest ja huvitavatest keelekujunditest, puudus sellest inspiratsioonist mis laseks ilusaid asju öelda kui tahtmine tuleb.

Mõtlesin eile pikalt oma seltskonnaringidest. Kõige lähemaid on kaks, mis osaliselt kattuvad. Edasi tulevad taaskehastamine ja tantsuklubi, siis rollimängijad yldisemalt, veel väljapoole... noh, edasi on juba lihtsalt tuttavad ja paigad, kus ma aegajalt viibin. Kuhugi nende vahele on ilmselt mõne aja pärast lisandumas veel yks - aga see sõltub yhest ja teisest asjast. Ja päris maskita saab olla ainult sisimates, ylejäänud ilmale tuleb siiski nägusid teha. Ja inimesega, kes jääb kõigist neist ringidest väljapoole, ei ole mul lihtsalt millestki rääkida. Inimesi, kes jääksid piisavalt paljude ringide sisse juba loomu poolest, on väga vähe. Tean nimetada yhte - eksole. Venni diagrammi asja kohta joonistama ei hakka.

Mis miskipärast meenutab mulle seda võõrast vanemat meest viimatisest tantsuklubist, kellel oli nuga kaelas, mitte vööl. Väga tuttava mudeli nuga seejuures - tumeda peaga, kollase vase karva otsanupuga ja ilmselt tumepruunist nahast tupe juurde kuuluv Marttiini nuga. Mees ise ei tantsinud, aga ta mittevalge linase särgi kaelalõhik oli täpselt piisavalt suur, et sealt noaots paistaks. Lõunaeestilise moega mees oli. Mind ei yllataks tegelikult, kui ta oleks selle leidnud mõne tee äärsest võsast - sest see tundub asjade käiguga kokku sobima. Nägin isegi yhte kaelas kantavat kalendrit, aga omaniku nime öelda ei oska. Mul on kyll mõned pakkumised, aga ma ei tea ja kellegi käest kysida ka pole. Too naine õppis tantse samamoodi kui mina. Ma peaaegu nägin seda mõttetegevuslikku sarnasust liigutuste taga. Ja kui ta on see kelleks ma teda pean, siis ma ei lase enam kellelgi endale öelda, et ma valesti õpin. Sest jaah, ma tõesti õpin alguses peaga, mitte jalgadega - niikaua oskan peaga, kuni jalad ära harjuvad.

Tantsuklubist rääkides - ma sain meelitatud. Mingi osa inimestest paistab arvavat, et ma oskan tantsida, ja yldse mitte kehvasti. Hoopis piisavalt hästi, et peaks tulema ja kysima "Kas sa tantsiks minuga seda tantsu, ma ei oska, aga öeldi et sa mõistvat õpetada." Pärast pinnisin välja ebamäärase viipe ytlejate suunas (umbes kolm inimest puhusid juttu seal) ja kui ma asjadest õigesti aru olen saanud, oli ytlejaks yks, kes ise ka ylihästi tantsida mõistab, nimelt Tantsujumal. Ma ise ei arva, et ma eriti hästi tantsida oskaks, õpetada veel vähem, aga mulle meeldib tantsida ja sammud pysivad isegi muusikas. Mind vist ei ole päris ilma jäetud igasugusest rytmitundest, ma kahtlustan.

Veidi hiljem: lugesin jälle yhte kodulehekylge. Seekord veidi teistsuguste tulemustega. Mõtteid selle kohta: see tundub olema see asi, mida mul tarvis on. Samas ma väga kardan neid, sest nemad on selle sisse syndinud-kasvanud ja mina.. noh, ei ole. Mulle oleks vaja õpetada yhe ja teise asja märkamist, et ei tekiks jälle selliseid vigu ja mittetundmisi nagu tolle ringi kohta mäetipu ymber. Ja ma kardan seda kõike ka sellepärast, et tagasiteed ei ole. Ametlikult võib ju olla, aga mida see paber ikka ytleb. Ja mõne teise jaoksvõib ka tagasitee olemas olla, aga mul ei ole. Kui juba, siis juba. Ja rong on juba jaamas, ja mina ka.

Ja selle kõige kohal hõljub veel midagi, midagi yliolulist. See on täpselt mõistmise piiri peal, silmanurgast ehk otsapidi mõistaks, aga mõistusel pole silmi mille nurgast vaadata. Ja on nii oluline, et ma sellest aru saaks! Midagi on jäänud kahe silma vahele ja ma ei tea mis see on. Aga see võib kõik ära rikkuda, nii et see tuleb yles leida, see peab selgeks saama - ja mida pingsamalt ma selle yle mõtlen, seda vähem ma asjast aru saan. Ja kui yldse ei mõtle, mis oleks sellisel puhul loogiline soovitus, siis lähevad mõtted hoopis muudele, igapäevasematele, vajalikumatele asjadele - neile, millel on kohe praegu otsesed materiaalsed tagajärjed jne. Nii et mõlema peab, aga mõtlema neist asjust nii servapidi et... Ma pean sellest aru saama!