tänasest

"Räbalais särgiga mees vajutas vasakus käes istuva revolvri päästikule. /---/ Tõrge." (S. King)

Selle lugemiseni, mis nende kahe rea peal oli, mis eelnevat kahte lauset eraldasid, jõudsin ma alles "pool tundi" hiljem, kui olin toibunud naerukõõksatustest.

Edasi lugedes jõudsin kohani kus kirjeldati vikisilt ja viisakalt, kuidas automaat - või misiganes, mis töötab automaatrežiimil, peale umbes esimest nelja lasku lootuseltult yles ja kõrvale hakkab kiskuma. Kirjeldus langes nii sõnalähedaselt kokku hoopis teiste isikute poolt mulle antud kirjeldusega (kui välja arvata asjaolu, et King jättis relva käsitsejale valikuvabaduse, kas lasta relval kiskuda paremale või vasakule), et ma otsustasin et kas autor ise või tõlkija on liiga palju AK-4ja laskmas käinud. See oli päeva lõbusam osa.

Päeva veidraim osa oli see, kus ma segasin kuuma vee sisse hulga suhkrut, mis oli eelnevalt segatud yhe teise valge pulbriga. (Noatera all laiaks litsutud ibuprofeenitablett muidugi, mis teie siis mõtlesite?). Puhkeruumi kapipealsele jäänud valge pulbri jäljed nägid kyll ylimalt kahtlased välja.

Ja päeva lõbutuim osa on olnud see pidev pearinglus, mis vahepeal jõudis välja valuni. Selle peale ma tabletti ei võtnud, tablett käis hammaste jaoks sest ma olen olnud piisavalt tropp et unustada ennast kuhugi kirja panna. Ei tea, mida arvata. Aga kui see pearinglus tähendab, et mulle tulevad võltsgeniaalsed mõtted nagu "Laulukytt", siis võib seda veel natuke aega kannatada.