uuest&vanast, põhiliselt ikka uuest

Nyyd siis uuesti interneti lõa otsas ja tööl. Puhkus - olgu, mitte päris puhkus vaid hulk kokku kuhjunud puhkepäevi kõigest - oli suurepärane. Abrukal käik läks tunduvalt paremini kui lootsin, kui jätta kõrvale intsident purjus kohaliku kunniga. (Kui õhtul kodus jaksan, räägin sellest. Yks teine aruanne tuleks ka arvutisse yles trykkida ja internetiavarustesse seiklema lasta, nimelt lipnik Säde seiklused tarasconi majas.)

Loodus oli imeline, lumi paks ja pehme ja puhas, tähed säravad, samuti kuu, meri ja tuul vägevad, inimesed imetoredad (olgugi et kohati arusaamatud), laulda ja tantsida sai palju ja hästi. Sai yksi mööda saart ringi konnata nii öösel kui päeval, esimest suisa kaks korda.

Ja sai Paika. Kõik on korras ja hästi, ma tean mis ma olen ja kus ma olen. Ma suudan ennast valitseda piisavalt, et mitte kõike ära rikkuda kiirustamisega. Ma olen oma praeguse eluga liiga rahul, et riskida uuesti tasakaalust välja kukkuda - või riskida sellega liiga palju vähemalt. Sest mingi risk jääb ju alati, ka siis kui ylejäänud neiud seltskonnas ei saa pool aega aru, millest meie omavaheline jutt käib. Ka siis kui kõik naerupahvakud on samaaegsed ja padjad hiilivad ise kokkupoole. Mina ei saa midagi teha. Veel. Veel pole aeg. Las kypseb olukord ja elu. Ja siis kui see aeg lõpuks tuleb, saab õunte pealt vaadata, kui suurt riski ma kannatan võtta.

Nii jah. Veidi igapäevasemast nägin ma eile lõpuks koju jõudes oma kapi tykke. Lõpuks ometigi. Täna pidavat yles saama. Riiulid ja asjad ja puha. Siis ma saan ehk ometigi mingisugusegi ruumi enda tuppa. Kuigi mõnd asja ei saa kohe kappi panna, selleks tuleb homne ja ylehomne päev ära oodata, sest siis on raha riidepuude ja muu vajaliku ostmiseks. Kalendri ja kalendermärkmiku jaoks näiteks. Õiget sorti kalendri loomulikult - tykk aega juba kasutan neid ja määran tarviduse korral silmaga kuud vaadates ära kõvad ja pehmed. (Vot nii äge olen, tehtagu järgi :P)

Selle postituse kirjutamine venib hirmus pikale. Nimelt käivad mul siin kliendid ja ylemused ka, ja mõlemal juhul tuleb teha tööd. Nii alustasingi juba siis kui siia jõudsin, aga nyyd on kell juba varsti kohe kuus ja ma polegi veel oma mõtteid lõpuni jõudnud mõelda. (Sest kust ma tean, mida ma mõtlen, enne kui ma seda ytlen...) Vahepeal töötegemise hoos leidsin raamaturiiulist systla. Päris ehtsa, nõel ka otsas. Hirmus hakkas. Tööd, muidu, on palju. Nad tõstsid ju raamatute käibemaksu ja see õnnetus tähendab, et igal viimasel kui hinnasildiga raamatul tuleb see pealt ära kraapida ja uus asemele panna. Kyyned kahekorra, sest need nurjatused ju ometigi ei tule ära ilusti ja kergesti ja kohe, eriti kui tegemist on sildiga, mis seal veidi kauem seisnud on. Kui on värskelt pandud, siis tulevad kyll.

Vaatasin siin ennist, et suur mod tundub olema aastakokkuvõtete ja asjade tegemine. Mina ei tee, sest möödunud aastas on olnud nii palju nii häid ja nii palju nii halbu hetki, et kui need keskele kokku summeerida, ei anna see mitte mingit pilti aastast. Eks vaatab, mida tulev aasta (et mitte öelda tulevane aasta, see tundub kuidagi eba...) toob. Jõulude aegu oli mul kummaline tunne, et need on mu viimased selle perega. Mitte et keegi meist kadumas oleks, aga justkui nimetaks ma siis oma pereks hoopis midagi muud. Veidi hirmutav. Ja uus aasta toob kindalasti kaasa ka ylikooli, langevarjuhypped ja palju laulmist, tantsimist ja reisimist. Mida mulle õunte, lehma selgroo ja plasttopsikillu ja kuivanud leivatykkide pealt ennustati, ma akhjuks enam ei mäleta.